On tormijärgne rõske varahommik ja vurame ratastel läbi pimeda Tallinna 11-aastase pojaga kooli poole. Sõit kestab 10 minutit. Vestleme sellest, kui tore on tema praegune inglise keele õpetaja ja kui positiivne mõju on olnud tema õpitulemustele sellel, kuidas ta ise ainesse ja õpetajasse suhtub. Mul on siiralt hea meel mitte selle üle, et hinded on paranenud, vaid selle üle, et ta ennast eelmise õppeaastaga võrreldes nii palju paremini inglise keele tunnis tunneb.

Järgmisena vahetame pojaga igahommikusi rutiinseid tähelepanuavaldusi selle kohta, kui väga me teineteist armastame. Järsku küsib ta, et emme, kas sina kardad surma. Vastan, et ei karda ja jagan seda, kuidas ma täna seda kohta näen. Et kui keegi sureb, liigub hing kehast välja kuhugi hingemaailma ja saab kokku teiste hingedega ja seal saame kõik alati kokku ja tähistame ja rõõmustame ühenduses olemist. Et kindlasti saavad hingetasandil kokku paljud sugulased ja sõbrad, kes meil elus tähtsad on olnud. Tundub, et talle see mõte meeldib, et saab koos pidutseda. Samas tunnetan, et teema pole lõpetatud, sest poeg neelatab ja vaatab korraks kõrvale. Pärin, mida ta veel kardab? Ta vastab, et kõige rohkem kardab ta seda, et mina ära suren. Vastan nii nagu hetkel oskan, et me ei tea täna, kumb meist enne sureb, aga ma loodan, et see olen mina ja mina jään teda siis hingetasandil ootama ja me kohtume kindlasti ja saame jälle koos kogeda midagi sellist, millest võibolla praegu aru ei saa, kuid mis kindlasti on tore ja helge. Näen, et ta rahuneb.

Läheme teemaga edasi teise nurga alt ja arutame edasi seda, et suur vahe on selles, kuidas me elame selle hetkeni, kuni me ükskord sureme. Varem käsitletu näitel, kas me elame iga päev hirmuga, et äkki mu kallis inimene sureb ära või naudime igat päeva täiega? Sest ükskord sureme niikuinii, see on päris kindel. Kuid kas leiame täna igas tegevuses midagi positiivset ja igas valusas kogemuses mingi õppetunni? Näiteks eelmise aasta pingutused ja raskused inglise keele osas on täna realiseerunud hoopis õppimisrõõmuna, kuna korralik põhi on all. Ja raskused saavad täiesti teise vaatenurga. Kuidas see, millise tähenduse inimene ise annab ükskõik millisele olukorrale ja kogemusele, paneb meid üht- või teistviisi tundma. Ja kuidas tähelepanu mingil tundel hakkab seda sama tunnet elus paljundama ning elu pakub meile seda sama kogemust üha jälle ja jälle. Kui ma kogen armastuse tunnet ja seda väljendan, siis ühel või teisel viisil pakub elu just selle tunde uut kogemise võimalust. Kui me loome ise enda reaalsust, siis on tark valida, millises reaalsuses loojana väljenduda, millele keskenduda, millel tähelepanu hoida.

Jõudsime kooli juurde, soovime teineteisele ilusat päeva ja selle nautimist ning ma tunnen, et olen õnnelik – kuigi mul ei ole aimugi, kuidas surma- ja hingeteemad tegelikult käivad, olid need õnnerohked koosloomise 10 minutit ja imeline algus uuele päevale.