Kui beebi ei tule

5. jaan. 2022 | Artiklid, Keha, Pere, Tervis

Postituse autor: Evelin Eikner

Teismelise east saati saadab paljusid naisi sama mantra – jumala eest, et rasedaks ei jää valel ajal ja vales kohas. Oleme kuulda saanud, et laste saamine on justkui bioloogiline paratamatus, mis käib lihtsamalt kui ühismeedia skrollimine ja mida tuleb iga hinna eest kontrollida. Kui ühel hetkel õige aeg ja õige koht näib käes olevat, siis eeldame soovitud tulemuse saabumist loetud kuudega. Paljudel nii lähebki, aga teiste jaoks venib lapse saamine aastate pikkuseks teekonnaks. Pole vahet, kas püüad esimesi triipe oma elus või jookseb kodus juba kaks-kolm rõõmupalli ringi; pole vahet, kas oled kakskümmend viis või nelikümmend kaks; pole vahet, kas arstid on jõudnud mõne koledakõlalise diagnoosi juba välja öelda või veel mitte – raskustel lapse saamisega on hämmastav omadus panna sind kahtlema kõiges, mida arvad endast ja võimest üldse midagi siin maailmas ellu viia.

Enamasti oskavad arstid peensusteni lahti selgitada, mida emakas ja munasarjad teevad või tegemata jätvad ja kuidas see kõik täpselt toimub, aga isegi arstid ei tea paljudel juhtudel, miks keha nii teeb. Ja umbes 20% juhtudel ei oska arstid ka meditsiinilist põhjust leida. Tänapäeva meditsiin on arenenud imelisel moel, et aidata soovijatel beebid saada, kuid isegi kunstlik viljastamine pole kuulikindel lahendus.

Ettevõtlik naine, kes on otsustanud emaks saada, ei jäta midagi juhuse hooleks. Ta leiab parimad arstid, uurib läbi kõik infomaterjalid, teeb endale selgeks hormoonide toimimise peenused ja vaatab iga kivi alla, et lõpuks ometi lahendus leida. Lisaks enese arstide hoolde usaldamisele vaatab hakkaja naine üle ka kogu oma elustiili. Lapsesaamisest saab tipptasemel sooritust nõudev projekt. Vannitoast lendavad välja senised lemmiktooted, vitamiinide ja toidulisandite rivi järjest pikeneb. Üle saab vaadatud toitumine ja trennikava. Kõige õigemat aega edukaks seksiks ennustavad äpid ja moodne tehnoloogia.

Erinevalt poolt tuleb soovitusi järjest juurde – „söö rohkem seemneid ja idusid“, „proovi joogat“, „nõelravi aitab kindlasti“, „mina jäin rasedaks kohe, kui hakkasin [sisesta oma lemmik toidulisand] võtma“. Ja loomulikult kõigi heasoovijate trumpäss – „ära mõtle sellele nii palju!“ Vaatad vaheldumisi oma raviskeemidest küllastunud kalendrit ja heasoovijast sõpra ning tahaks ühte neist lihtsalt rusikaga lüüa. Ahastus ja meeleheide süveneb iga järgmise kuu ja siis juba aasta(te)ga. Sisemuses hakkab maad võtma tühjus, mille kõrval Surmaorg lausa kihab elust. Kõike on tehtud, kõike on proovitud. Mis mul viga on?

Kõikidel nendel nõuannetel, mida lisaks meditsiinile proovida, ei ole ju otseselt midagi viga. Mõned isegi ehk täitsa asjalikud. Võimalik, et oled füüsiliselt oma elu tippvormis. Paradoksaalsel moel võib aga jääda tähelepanuta see, mis on meile kõige lähemal – nii-öelda nina all või õigemini selle taga – sisemaailm. Sisemaailmas on kõik meie mõtted, tunded ja uskumused iseenda ja maailma kohta. Kas on võimalik, et meie mõtetes ja tunnetes toimuv mõjutab rasedaks jäämise võimalusi? Igal juhul on leitud, et viljatusega võib kaasas käia stress ja keerulised emotsionaalsed üleelamised. Ja teisalt on leitud, et positiivsete emotsioonide kogemine on seotud parema tervisega, samas kui pikaajaline stress häirib immuunsüsteemi, seedimist, südameveresoonkonda, und ja hormonaalset süsteemi[1]. Kui kõike on proovitud, siis tasub pöörata pilk enda sisse. Enda sees toimuva märkamine on esimene samm, kui miski vajab muutust. Võid endalt küsida järgmiseid küsimusi:

Milline on minu suhe negatiivsete emotsioonidega?
Võibolla kipud võrdlema oma kogemust ja oma valu kellegi teisega. „Mul ei tohiks nii valus olla, sest mul on alles teine aasta – mõtle K peale, tal on juba seitse aastat!“ või „Ma ei peaks raseduse kaotust nii raskelt üle elama, vähemalt ma nüüd tean, et ma võin rasedaks jääda, aga M-l pole sedagi!“ või „Ma ei suuda L-i tema beebikõhu puhul õnnitleda, ma olen kohutav inimene!“ Sinu valu on just nii suur nagu tunned. Sellega võitlemine viib ainult negatiivsete tunnete rattasse, sest nüüd on sul tunded oma tunnete kohta – tere tulemast põrgusse! Eluterve suhe iseendaga võimaldab kõiki oma tundeid märgata ja tunnistada – on nagu on. Negatiivsed emotsioonid, mida lubame endale märgata ja turvaliselt väljendada ilma hinnangu, alla surumise või klammerdumiseta mööduvad peagi meid kahjustamata. Lihtsam öelda, kui teha – muidugi, iga asi nõuab harjutamist.

Millised on minu uskumused seoses lapse saamisega?
Uskumused on nagu filtrid, mis annavad tähenduse meie kogemustele. Paljud neist on teadlikud, aga paljud ka mitte – eriti need, mille oleme omaks võtnud lapsepõlves. Uskumused mõjutavad meie mõtteid ja tundeid, mõtted ja tunded omakorda valikuid ja käitumist. Omal moel on uskumused justkui isetäituvad ennustused. Mida iganes me usume, kaldume sellele kinnitust leidma. Meie täiskasvanud teadlik osa teab selgelt ja kindlalt, et lapsesaamise soov on suur ja siiras, aga kui sügaval peidus on uskumus, et „ma ei ole seda väärt“ või „lapse saamine ajab lahku“ või „ema olla on raske“ või „mehi ei saa usaldada“, siis loobime ise endale kaikaid kodarasse.

Kes ma olen, kui ma ei ole ema?
Iga valiku puhu on oluline selle sügavam motivatsioon, sinu väga isiklik suhe eesmärgiga. Mõnikord ikka kuuleb emade siiraid õhkamisi, et enne laste saamist ei teadnud nad naiseks olemisest midagi. Meie kultuuris on naiseks olemine ja emaks olemine tõesti sügavalt läbipõimunud. Võibolla tundub sullegi, et eneseteostus naisena pole beebita täielik? Aga lastetus ei ole naiselikkuse häbimärk. Erinevalt meie vanaemadest on tänapäeva teadus ja meditsiin andnud naistele enam-vähem turvalised vahendid laste saamist või mitte saamist valida. Ja naised valivad teadlikult ka laste mitte saamist. On ägedaid vägevaid naiselikke naisi, kes on emad ja on ägedaid vägevaid naiselikke naisi, kes ei ole emad. Emadus ei ole ainumõeldav, kui ka mõned poliitikud püüavad vastupidises veenda. Paradoksaalsel kombel on nii, et lihtsam on saavutada neid eesmärke, mille tulemuse oled andnud vabaks – kui õnnestub.. ja kui ei õnnestu.

Milline on minu suhe oma kehaga?
Enamikule naistest on tuttav see hääl peas, mis räägib, et jalad, nina või mõni muu kehaosa on nii või naamoodi valesti. Nüüd võtab sama kriitiline sisehääl ette ka emaka ja munasarjade kirumise ja halvemal juhul ka suuremat sorti enesesüüdistamise iga vähegi kaheldava sammu üle alates kolmandast eluaastast. Tegelikult on keha sulle appi tulnud. Selle asemel, et oma munasarju kritiseerida pööra hoopis tähelepanu sellele, mida nad püüavad öelda. Meie keha ja meel on seotud ja mõjutavad üksteist vastastikku. Sa saad kasutada meelt oma keha toetamiseks, mitte maha tegemiseks.

Kellega ma oma teekonda jagan?
Kui lapse saamise teekond on pikale veninud või muul moel keeruline, siis on lihtne jätta ennast isolatsiooni. Võib tunduda, et lähedased ja sõbrad päriselt ei mõista sind või siis jõuad järelduseni, et ei taha neid pidevalt oma muredega koormata. Mida vähem sa jagad, seda rohkem üksinda sa end tunned, isegi kui toetus on tegelikult käeulatuses. Sageli on lapse saamise raskustega seotud palju häbi – tunnet, et minuga on midagi väga valesti. Häbi kardab kõige rohkem valgust, seda hetke kui teine inimene näeb su valu ja vastab – „ma näen sind, ma mõistan“. Keeruliste tunnetega toime tulekuks on usaldusväärse sõbra või terapeudiga jagamine asendamatu hingepalsam.

Võibolla tahaksid nüüd ohata – keha surkimist on niigi palju, milleks lisada sellele iseenda sees surkimine. „Miks mina?“ mõte on lihtne tulema. Lõppeks on ümberkaudu palju naisi, kes jäävad mängleva kergusega (nii näib) lapseootele ja ei pea selleks ette võtma ekspeditsiooni tont teab kuhu. Kui kõike on tehtud ja kõike proovitud, siis väärib kaalumist ka selle kivi alla pilk heita ja mõelda igast väljakutsest kui võimalusest iseendast rohkem teada saada.

[1] https://www.nimh.nih.gov/health/publications/stress

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.