Holistiline maailmavaade

Holistiline tähendab terviklikku. Ka tänapäeva teadus vaatab inimest üha enam tervikuna: keha, psüühika, suhted ja keskkond mõjutavad üksteist. Holistika Instituudi inimesekäsitlus on veel avaram: meie jaoks moodustavad keha, meel, hing ja vaim ühe lahutamatu koosluse.

See, mis toimub kehas, mõjutab enesetunnet, mõtlemist ja käitumist. Pinged suhetes võivad väljenduda rahutuse, väsimuse või kehalise pingena. Uus arusaam iseendast võib muuta inimese valikuid, suhteid ja kogu tema elu suunda. Ka vajadus tähenduse, sisemise ühenduse ja millegi endast suurema järele kuulub inimeseks olemise juurde.

Koolitustel lähtume inimesest kui tervikust. Uurime, kuidas tema tunded, käitumisviisid ja probleemid on seotud kogemuste, uskumuste, keha, suhete, vajaduste ja eluviisiga. Samuti arvestame sellega, et inimene on osa perekonnast, kogukonnast, loodusest ja suuremast tervikust.

Ainult mõistusega saadud teadmisest ei piisa, et inimese elus midagi muutuks. Muutus saab inimese omaks, kui uus arusaam jõuab ka tunnetesse, kehasse, valikutesse ja suhetesse. Just seda tähendab terviklik lähenemine inimesele.

Keha ja psüühika mõjutavad teineteist vastastikku. Aju, närvisüsteem, hormoonid ja immuunsüsteem vahetavad pidevalt teavet ning kehas toimuv mõjutab enesetunnet, mõtlemist ja käitumist. Samal ajal mõjutavad tunded, mõtted, suhted ja elukogemused kehas toimuvaid protsesse.

1970. aastatel näitasid psühholoog Robert Ader ja immunoloog Nicholas Cohen oma katsetega, et immuunsüsteemi reaktsioone saab õppimise kaudu mõjutada. Nende töödest kasvas välja psühhoneuroimmunoloogia – teadusvaldkond, mis uurib psüühika, närvisüsteemi, hormoonide ja immuunsüsteemi vastastikuseid seoseid. Aderi ja Coheni uurimus

Neuroteadlane Bruce McEwen uuris põhjalikult stressi mõju ajule ja kehale. Stressireaktsioon aitab inimesel ohu või suure koormusega toime tulla. Kui valmisolek kestab liiga kaua või käivitub pidevalt uuesti, hakkab see organismi kulutama. McEwen nimetas seda allostaatiliseks koormuseks. Bruce McEweni käsitlus

Pikaajaline stress, negatiivsed tunded, traumaatilised kogemused ja keerulised suhted mõjutavad närvisüsteemi, und, lihaspingeid, valukogemust, seedimist ja immuunsüsteemi ning ka seda, kuidas inimene sööb, magab, liigub ja enda eest hoolitseb.

Keha ja psüühika seosed ei tähenda, et haigus saab alati alguse väljendamata jäänud tunnetest. Haigestumises võivad põimuda pärilikkus, keskkond, eluviis, nakkused, vigastused, pikaajaline stress ja paljud muud asjaolud. Haigus ei ole inimese süü.

Meie koolitustel õpitakse märkama, kuidas keha reageerib koormusele, hirmule, pingele ja tunnetele, mida inimene pole saanud või julgenud väljendada. Keha annab märku, kui inimene on oma piire ületanud, puhkusevajadust eiranud või mõne olulise vajaduse liiga kauaks kõrvale jätnud.

Kehareaktsioonide märkamine ei asenda diagnoosimist ega arstiabi. See lisab tervise eest hoolitsemisele ühe väga olulise küsimuse: mida saab inimene oma igapäevases elus, suhetes ja valikutes muuta, et hoida ennast ja oma tervist?

Psühholoogia ja meditsiin on kaua keskendunud sellele, miks inimene haigestub ja kannatab või ei tule oma eluga toime. Sama oluline on aga küsida: mis aitab inimesel olla terve, tulla raskustega toime ja elada tähendusrikast elu?

Positiivne psühholoogia tõi psühholoogiasse senisest tugevamalt inimese võimete, tugevuste ja heaolu uurimise. Martin Seligman ja Mihály Csíkszentmihályi kutsusid pöörama tähelepanu sellele, mis muudab elu elamisväärseks: positiivsed tunded, head suhted, pühendumine, tähendusrikkus ja inimese võimalus areneda. Positiivsus ei tähenda siin raskuste eitamist ega kohustust olla alati rõõmus. Küsimus on selles, millele saab inimene toetuda ka keerulistel aegadel. Positiivse psühholoogia lähtekohad

Salutoloogia vaatab tervist samas suunas. Selle asemel et küsida: millest tekivad haigused, küsitakse: millest sünnib tervis. Aaron Antonovsky salutogeneesi käsitluse keskmes on koherentsus – inimese kogemus, et elu on arusaadav, tal on olemas raskustega toimetulekuks vajalikud ressursid ja tema pingutustel on mõte. Uuringud on näidanud koherentsuse seost nii tervise kui elukvaliteediga. Koherentsus ja tervis

Koolitustel ei keskendu me ainult probleemidele. Sama tähtis on märgata inimese elujõudu, võimeid ja võimalusi, leida üles see, millest ta saab jõudu ja millele ta saab raskustes toetuda ning aidata tal luua elu, millel on tema enda jaoks mõte.

Süda ei tööta nagu metronoom. Kahe südamelöögi vaheline aeg muutub pidevalt ning seda nimetatakse südamerütmi varieeruvuseks. Südamerütmi muutused peegeldavad inimese emotsionaalset seisundit ja autonoomse närvisüsteemi tööd.

HeartMath Instituut on uurinud, kuidas tunded mõjutavad südame rütmi. Stressi, ärevuse ja frustratsiooni ajal muutub südamerütm sageli korrapäratumaks. Tänulikkuse, hoolivuse, armastuse ja sisemise rahu kogemisel aga sujuvamaks ja korrastatumaks. Sellist seisundit nimetab HeartMath psühhofüsioloogiliseks koherentsuseks: südamerütm, hingamine ja närvisüsteem töötavad omavahel paremas kooskõlas.

Koherentne seisund ei ole lihtsalt lõõgastumine. Inimene on keskendunud, tähelepanelik ja tegutsemisvalmis, kuid tema keha ei ole samal ajal pinges. Südamele keskendunud tähelepanu, rahulik hingamine ja teadlikult esile kutsutud positiivsed tunded aitavad seda seisundit luua. Südamerütmi mõõtmise abil saab seda muutust ka vahetult näha. HeartMathi koherentsuse käsitlus

Meie koolitustel õpitakse märkama oma kehas toimuvat ja oma seisundit teadlikult muutma. Koherentne seisund aitab väljuda automaatsest stressireaktsioonist, selgemalt mõelda, oma tundeid juhtida ja teadlikumalt tegutseda.

Suur osa inimese igapäevasest käitumisest toimub automaatselt. Harjumuspärane mõte, tunne või reaktsioon käivitub sageli enne, kui inimene ise jõuab märgata, mis temaga toimub. Psühholoog Wendy Woodi ja tema kolleegide uuringud näitasid, et suure osa igapäevastest tegevustest teeb inimene harjumuse jõul. Ta tegutseb, kuid mõtleb samal ajal hoopis millelegi muule. Wendy Woodi harjumuste uuring

Teadvustamine loob pausi enne, kui inimene automaatse reaktsiooni sunnil tegutsemist alustab. Kui inimene märkab oma mõtet, tunnet, kehaaistingut või harjumuspärast käitumist, tekib tal võimalus valida: kas ma jätkan endistviisi või teen midagi teisiti. Märkamine üksi elu ei muuda, kuid ilma märkamiseta juhivad inimest tema harjumused, hirmud ja varasemad kogemused.

Meie koolitustel õpitakse tähelepanu juhtima, lõdvestuma, mediteerima ja oma kujutlusvõimet kasutama. Need praktikad aitavad märgata ka seda, mis jääb argielu kiirustamises tavaliselt tähele panemata. Meditatsiooniuuringud on näidanud, et regulaarne mediteerimine muudab tähelepanu, kehatunnetuse ja tunnete juhtimisega seotud ajuvõrgustike tööd. Meditatsiooni neuroteaduslik ülevaade

Tšiili neuroteadlane Francisco Varela töötas välja neurofenomenoloogilise lähenemise, kus ühendatakse ajutegevuse mõõtmine inimese enda täpse kirjeldusega sellest, mida ta kogeb. Ta leidis, et ajus toimuva ja inimese kogemuse kõrvutamine aitab teadvust paremini mõista kui kummagi uurimine eraldi.
Francisco Varela neurofenomenoloogiast

Teadus oskab üha täpsemalt kirjeldada, mis toimub ajus tähelepanu, tajumise ja meditatsiooni ajal ning erinevates teadvusseisundites. Teadlased ei ole aga jõudnud üksmeelele, mis teadvus oma olemuselt on ja kuidas tekib inimese subjektiivne kogemus.

Holistika Instituudi inimesekäsitlus ei piirdu argise ärkvelolekuteadvuse ja mõtlemisega. Inimene kogeb maailma ka tunnete, kehaaistingute, kujutluste, unenägude, intuitsiooni ja muutunud teadvusseisundite kaudu. Kui inimese igapäevane teadvuse ruum avardub, areneb tema võime märgata palju enamat. Ta saab rohkem informatsiooni nii iseendast, suhetest kui ka ümbritsevast maailmast ning selle põhjal teha teadlikumaid valikuid.

Šveitsi psühhiaater Carl Gustav Jung nägi inimese psüühikat palju avaramana kui ratsionaalne mõtlemine. Inimese alateadvuses on mälestusi, tundeid, soove ja isiksuse osi, mida inimene ei teadvusta või ei taha enda omaks tunnistada. Ometi mõjutavad need tema tundeid, valikuid, suhteid ja käitumist.

Hingel oli Jungi inimesekäsitluses oluline koht. Ta nägi psüühikat elava ja isereguleeruva tervikuna, mis otsib tasakaalu, tähendust ja terviklikkust. Jung pidas unenägusid, sümboleid, loomingut ning religioosseid ja spirituaalseid kogemusi inimese psüühika loomulikuks osaks. Nende kaudu väljendab hing seda, mida teadlik mõistus veel ei tea või sõnadesse panna ei oska.

Jung kirjeldas ka psüühika sügavamat kihti, mida nimetas kollektiivseks alateadvuseks. Jungiaanlik psühholoog Robert Moore on arhetüübi mõiste piiri tabavalt selgitanud: „Pole olemas kingalusika või habemenoa arhetüüpi.“ Kollektiivses alateadvuses on piiratud hulk põhilisi psüühilisi struktuure, mis ühtekokku moodustavad inimliku mina tuuma, inimese olemuse. See on info, mis aitab meil saada inimeseks ja olla inimesed. Jungi kollektiivse alateadvuse käsitlus

Inimkonna kollektiivses alateadvuses on meie ühine arhetüüpne põhistruktuur ja selles sisalduv info, kuid iga inimese psüühikas saab arhetüüp oma erilise näo. Seda kujundavad tema elukogemused, suhted, kultuur ja ajastu, milles ta elab. Nii võib sama arhetüüp ilmuda inimeste unenägudes, kujutlustes ja loomingus väga erinevate sümbolite, tegelaste ja lugudena.

Psüühilise arengu teed nimetas Jung individuatsiooniks – iseendaks saamiseks. Sellel teekonnal õpib inimene tundma ka neid enda osi, mis on alateadvuses varjul ja loob sügavama ühenduse oma hinge ja tervikliku olemusega. Individuatsioon ei tähenda täiuslikuks saamist, see on aina enam iseendaks kasvamine.

Koolitustel töötame me unenägude, müütide, sümbolite ja arhetüüpidega. Need aitavad nähtavale tuua tähendusi ja seoseid, milleni ainult mõistuse ja loogilise analüüsi abil ei jõua. Jungi käsitlus aitab mõista inimest kui hingega olendit, kelle lugu kuulub ühtaegu nii talle endale kui ka inimkonna ühisesse loosse.

Teaduses on süsteemsel lähenemisel kindel koht. Elusorganismi ei saa lõpuni mõista, kui uurida eraldi tema rakke, organeid või närvisüsteemi. Oluline on ka see, kuidas need osad omavahel suhtlevad ja tervikuna toimivad. Tänapäeva süsteemibioloogia uuribki organismi eri tasandite seoseid ning nähtusi, mis sünnivad osade koostöös ja mida ei saa tuletada ühe osa omadustest. NIH: süsteemibioloogia

Inimene on ka avatud süsteem. Ta vahetab ümbritseva maailmaga pidevalt ainet, energiat ja informatsiooni. Perekond, suhted, kultuur, elukeskkond ja loodus mõjutavad inimese arengut, tervist ja valikuid ning inimene mõjutab omakorda keskkonda, milles ta elab.

Kvantfüüsika muutis arusaama füüsilisest maailmast: selle osad ei pruugi olla üksteisest täiesti eraldi. Kvantpõimumise katsed on näidanud, et põimunud osakesed moodustavad ühe kvantsüsteemi ka siis, kui nad asuvad teineteisest väga kaugel. Üks võimalik seletus oleks, et kummagi osakese käitumine on juba varem ettemääratud – justkui oleksid mõlemad osakesed eraldi programmeeritud. Katsed näitavad aga, et nendevahelist seost niimoodi seletada ei saa.

See tähendab, et vähemalt kvanttasandil ei ole maailm lihtsalt eraldiseisvate osade kogum. Põimunud osakeste käitumist saab mõista ainult siis, kui vaadata neid ühe tervikuna. Nende katsete eest anti Alain Aspectile, John Clauserile ja Anton Zeilingerile 2022. aastal Nobeli füüsikapreemia. Nobeli preemia kvantpõimumise katsete eest

Füüsik David Bohm töötas 1952. aastal välja kvantteooria alternatiivse tõlgenduse, mida tuntakse tänapäeval de Broglie–Bohmi teooriana. Oma raamatus „Wholeness and the Implicate Order“ arendas ta edasi terviklikku maailmapilti, mille kohaselt on tegelikkus oma kõige sügavamal tasandil jagamatu tervik, mitte eraldiseisvate osade kogum. Mateeria ja teadvus on selles käsitluses sügavama tegelikkuse erinevad avaldumisviisid. Bohmi 1952. aasta artikkel, „Wholeness and the Implicate Order“

Kvantpõimumine on katseliselt kinnitatud nähtus. Bohmi käsitlus mateeriast ja teadvusest kui ühe terviku avaldumisvormidest on tema teaduslik-filosoofiline tõlgendus. Need ei ole üks ja sama asi, kuid Bohmi mõtlemine näitab, et terviklik maailmapilt ei kuulu ainult spirituaalsete õpetuste juurde. Selle üle on mõelnud ka teised füüsikud, kes on püüdnud mõista kvantteooria sügavamat tähendust.

Holistika Instituudi maailmavaates ei ole inimene ülejäänud maailmast eraldatud olend. Ta kuulub perekonda, suguvõssa, kogukonda, loodusesse ja suuremasse vaimsesse tervikusse. Meie koolitustel uuritakse nii nähtavaid suhteid ja vastastikuseid mõjusid kui ka inimese kogemust ühendusest millegi endast suuremaga.

Teadlased on kaua otsinud ajust mälestuse füüsilist jälge ehk engrammi. Tänapäeval on selge, et üks mälestus ei asu ühes kindlas ajupunktis. Seda kannavad omavahel ühendatud närvirakkude rühmad mitmes ajupiirkonnas. 2022. aastal avaldatud kogu aju hõlmanud uuring näitas, et ühe mälestuse engrammid paiknesid paljudes omavahel seotud ajupiirkondades. Uuring mälu paiknemisest ajus

Neuroteadlane Karl Pribram pakkus juba 1960.–1970. aastatel välja holonoomse ajuteooria. Ta võrdles mälu talletamist hologrammiga. Tavalisel fotol on kujutise eri osad salvestatud foto erinevatesse kohtadesse. Kui lõigata fotol vasak pool ära, kaob koos sellega ka kujutise vasak pool. Hologrammis on teave kogu kujutise kohta jaotunud üle terve pinna. Kui hologramm tükkideks lõigata, saab igast tükist endiselt näha tervet kujutist, kuigi see on vähem terav ja detailne.

Pribram arvas, et ka aju töötleb ja talletab teavet hajutatult ning kasutab selleks lainemustreid ja sagedusi. See aitaks seletada, miks ajukahjustus ei kustuta mingit üht kindlat mälestust, vaid muudab mälu tervikuna ebatäpsemaks või raskemini kättesaadavaks. Karl Pribrami holonoomne ajuteooria

Pribrami teooria ei ole tänapäeva neuroteaduses mälu üldtunnustatud seletus. Küll aga on nüüdseks kinnitust saanud üks tema oluline lähtekoht: mälestused ei paikne ajus nagu esemed eraldi sahtlites, neid kannavad ajus laiali jaotunud ning koostööd tegevad närvivõrgustikud.

Bioloog Rupert Sheldrake läheb sellest veel kaugemale. Tema morfilise resonantsi hüpoteesi kohaselt ei ole mälu ainult üksiku organismi ajus, see kuulub looduse enda toimimise juurde. Sarnased süsteemid häälestuvad varasemate samalaadsete süsteemide poolt loodud mustritele. Mida sagedamini mingi vorm või käitumisviis kordub, seda kergemini saab see Sheldrake’i järgi uuesti tekkida. Ta nimetab seda looduse harjumuseks. Sheldrake’i sissejuhatus morfilisse resonantsi

Sheldrake’i hüpoteesist tulenevaid ennustusi on katseliselt uuritud. 2010. aasta katses tundsid hiina keelt mitteoskavad inimesed ehtsaid hiina hieroglüüfe ära paremini kui neile sarnanevaid väljamõeldud märke. Tulemus vastas morfilise resonantsi ennustusele. Hiina kirjamärkide uuring Järgmises samalaadses uuringus seda tulemust korrata ei õnnestunud. Kordusuuring

Seega ei saa morfilist resonantsi nimetada ei tõestatud ega ümberlükatud hüpoteesiks. Neuroteadlane Alex Gomez-Marin kirjutas 2021. aastal, et suur osa Sheldrake’i ideede katselistest järeldustest on siiani põhjalikult uurimata, sest hüpotees tõrjuti teadusest välja juba enne, kui seda jõuti süsteemselt katsetada. Alex Gomez-Marini artikkel

Holistika Instituudi maailmavaade on avatud võimalusele, et mälu ja informatsioon ei piirdu inimese aju ega tema isikliku elulooga. Kollektiivne alateadvus, suguvõsa lood, ühised sümbolid ja inimese kogemus infost, mille päritolu ta ei oska seletada, on meie jaoks teemad, mida tasub uurida ja mille jaoks on meie koolitustel kindel koht.

Pribrami ja Sheldrake’i käsitlused ei anna kõigile neile nähtustele valmis vastust, kuid annavad võimaluse küsida mälu ja teadvuse kohta palju avaramaid küsimusi.

Holistika Instituudi maailmavaates on inimene enamat kui keha ja psüühika. Keha, meel, hing ja vaim on üks tervik. Inimesel on võime olla ühenduses oma hinge, Kõrgema Mina, Looja ja suurema vaimse tervikuga.

Spirituaalsus ja religioon ei ole üks ja sama asi. Religioon on seotud kindla õpetuse, traditsiooni ja usuliste tavadega. Spirituaalsus on inimese isiklik suhe elu sügavama mõõtmega. See võib väljenduda elu tähenduse otsimises, sisemises teadmises, pühaduse kogemises ning tundes, et inimene on osa millestki temast endast suuremast.

Teadus uurib spirituaalsust inimese kogemuse ja elukvaliteedi osana. Maailma Terviseorganisatsioon on loonud eraldi mõõtevahendi, millega hinnatakse spirituaalsuse, religioossuse ja isiklike uskumuste osa inimese elukvaliteedis. See hõlmab elu tähendust, sisemist rahu, lootust, usku ja ühenduse kogemust. WHO uuring spirituaalsusest ja elukvaliteedist

Transpersonaalne psühholoogia tõi spirituaalse mõõtme psühholoogia kesksete teemade hulka. Abraham Maslow lisas eneseteostuse kõrvale eneseületamise – inimese vajaduse pühenduda millelegi oma isiklikust minast suuremale. Stanislav Grof uuris muutunud teadvusseisundeid ja leidis, et neis kogetu ulatub sageli inimese tavapärasest minapildist ja isiklikust eluloost kaugemale. Grof pidas spirituaalseid kogemusi inimese psüühika loomulikuks osaks, mida psühholoogia ei tohiks kõrvale jätta. Stanislav Grof transpersonaalsest psühholoogiast

Ka küsimusi hinge teekonnast ja elu jätkumisest pärast surma on teaduslikult uuritud. Virginia Ülikooli taju-uuringute osakonnas alustas psühhiaater Ian Stevenson laste väidetavate eelmise elu mälestuste kogumist ja uurimist. Tema tööd jätkas psühhiaater Jim Tucker. Uurijad on dokumenteerinud tuhandeid juhtumeid, kus väikesed lapsed on rääkinud varasemast elust ning osa nende ütlusi on suudetud seostada konkreetse surnud inimese eluga. Virginia Ülikooli uuringud

Surmalähedasi kogemusi on uuritud inimeste puhul, kelle süda on seiskunud ja kes on elustatud. Uuringutes on kirjeldatud nii rahu ja valguse kogemusi, kehast väljumise tunnet kui ka selgeid mälestusi elustamise ajal toimunust. Need uuringud ei anna kindlat vastust, mis juhtub teadvusega pärast surma, kuid näitavad, et selliseid kogemusi saab süstemaatiliselt koguda ja uurida. AWARE-uuring

Meie inimesekäsitlusse kuulub ka inimese energiasüsteem: energiaväli, energiakehad ja tšakrad. Need ei ole anatoomilised struktuurid ning teadus ei ole nende olemasolu kinnitanud samamoodi nagu näiteks närvisüsteemi või kehaorganeid. Holistika Instituudi töös on tšakrasüsteem üks kaart, mis seob inimese kehalise, psühholoogilise ja spirituaalse arengu üheks tervikuks. Selle kaardi abiga saab vaadelda kõiki inimese elus olulisi teemasid alates turvatundest, suhetest ja isiklikust väest kuni armastuse, eneseväljenduse, sisemise teadmise ja ühenduseni Loojaga.

Meie jaoks on spirituaalsus tavalise argipäeva loomulik osa. See avaldub selles, kuidas inimene elab, milliseid valikuid ta teeb, kuidas ta kohtleb iseennast ja teisi ning kuidas suhtub ellu, surma ja oma elu tähendusse. Spirituaalne areng tähendab üha teadlikumat ühendust oma sügavama olemusega ning oskust hoida seda ühendust ka argielus.

Meie maailmavaade annab suuna sellele, kuidas me näeme oma koolitustel inimest ja tema kogemusi. Iga teema puhul vaatame tervikut ja pöörame tähelepanu nii kehale, mõtetele, tunnetele, suhetele, elukogemustele, hingele kui ka spirituaalsele mõõtmele.

Näiteks hirmu lähemalt vaadates pöörame tähelepanu sellele, kuidas see väljendub kehas, milliseid mõtteid hirm tekitab ning kuidas mõjutab inimese valikuid ja suhteid. Otsime seoseid varasemate kogemustega ja uurime ka hirmu positiivset nägu, küsides: mille eest hirm inimest kaitseb ja milline jõud selles peitub. Sel moel analüüsides näeme tunnet osana inimese terviklikust loost.

Teooria kõrval on alati rohkelt ruumi kogemusele. Koolitustel on palju harjutusi, meditatsioone, visualiseerimist, kehataju, vestlusi ja rühmatöid. Oluline osa on meditatiivsetel harjutustel. Muutunud teadvusseisundis märkab inimene ka neid tundeid, mälestusi, kujutlusi ja seoseid, mis jäävad tavapärases mõttevoolus tähelepanuta. Osalejad panevad kogetu sõnadesse, analüüsivad seda ja otsivad selle sügavamat tähendust.

Terviklik maailmavaade saab elavaks ka inimestevahelistes suhetes. Püsiva koosseisuga grupi turvalises õhkkonnas märkab inimene oma harjumuspäraseid viise kontakti luua, ennast näidata, ruumi võtta, vaikida, lähedust ja tuge otsida või hoopis sellest eemalduda. Inimene kogeb vahetult, kuidas tema ise mõjutab grupikaaslasi ja kuidas grupp mõjutab teda. Nii muutub süsteemne mõtlemine päris eluks, mis toimub inimeste vahel.

Me seome spirituaalsed teemad argieluga. Uurime, kuidas ühendus hinge, Kõrgema Mina, Looja või suurema tervikuga inimese elus avaldub. Spirituaalsus saab sügava tähenduse selles, kuidas inimene oma igapäevast elu elab, milliseid valikuid ta teeb, kuidas kasutab oma väge, loob suhteid ja vastutab oma elu eest.

Julgustame osalejaid meie maailmavaadet uurima, kogema, küsimärgi alla seadma ja oma eluga kõrvutama. Nii muutub holistiline käsitlus viisiks, kuidas iseennast, teisi inimesi ja elu sügavamalt mõista.