Holistilise treeningu üks osa on lõpuessee vabalt valitud teemal. Näiteks saab kirjutada oma muutustest koolitusaasta jooksul. Avaldame siinkohal tänase holistilise treeningu koolitaja Ivar Raavi lõpukirjutise, mis annab ühtlasi suurepärase ülevaate sellest, milliseid muutusi ja avastusi see aasta võib ka sinu ellu tuua.
Vaata holistilise treeningu kohta lähemalt siin.

***

Autor: Ivar Raav

Kui 1983. aastal oli erakordne elada füüsilises inimkehas 100-aastaseks ja rohkemgi, siis 2083. aastaks on saanud sellest soovijate jaoks normaalsus ja inimkogemusest parima võtmiseks suurepärane viis hingena järgmistele tasemetele jõudmiseks.

2083. aasta sumedal suvepäeval oma tugitoolis ajale tagasi vaadates näeb üks vana mees kummalisi seiku, mis tunduvad võõrad, kauged ja justkui kellegi teise inimelu. Kuid siiski on see tema elu, mis kuni 2020.aastani, kus tema ise ja miljonid temasarnased inimesed veel ei teadnud, et nad on osa suuremast, kus loodus üritas neile ühe kummalise viiruse kaudu oma hingelist olemust meelde tuletada, oli pannud aluse tema enda hinge suurimale kasvuloole maises inimelus.

Enam kui 120 aastat tagasi oli maailma tulnud selle mehe ema ja mõned aastad hiljem tema isa, kelle omavahelised keerulised suhted kujundasid poisi elu viisil, kus poisi jaoks olid olulised vaid teiste vajadused, ootused ja aitamine. Ema leidis isegi Jõgevamaalt üles ühe nõia, kes ütles, et poiss on 36-aastaselt hoolivas abielus ning hoolitsev kolme lapse isa. Eks nii läkski, poiss oli 36. eluaastaks abielus hirmuga, hirmuga elada iseenda elu ning tal oli 3 „last“ (2 koera ja üks kass), sest inimlapsi poiss kartis.
Poisslapsele tehtud numeroloogiline kaart kinnitas emale poisi kui aitaja rolli õigsust – invaliidist ema aitaja. Rolliga, mis tõid poisile vajaduse kiiresti suureks kasvada ning omajagu allasurutust lapsena, kuid ilma milleta poleks poisist kujunenud inimest, keda ta armastama õppis. Ühel hetkel õppis poiss olema tänulik oma elukogemuse eest – kui poleks olnud haavatud last, poleks olnud ka teda just sellisena, mida tema hing siia maailma õppima tuli.

Puudulikku lapseks olemise aega asendas poisi ema armastuse ülekülluse ja magusa toiduga, mis jäi poissi saatma veel aastakümneteks. Armastus oli niivõrd suur ja sügav, et ema pühendas kogu oma elu ja füüsilise tervise riismed poisi kasvatamiseks kultuurseks, intelligentseks ja altruistlikuks hoolitsejaks. Armastus oli nii sügav, et poiss asetses energeetiliselt kenasti ema kõrval partneri rollis ja poisi lähisuhete tekkimisel läks võimuvõitlus partnerluse üle aina suuremaks ja suuremaks, mida tugevamad isiksused poisi partnerid olid.

Tubli poisina sai temast pisikese küla kõige eeskujulikum poiss, kes alati hoolitses ema eest, viis teda isegi kaugele maale reisile, ei raisanud aega teiste lastega õues mängimisele. Ta õppis usinasti ja vaatas koos emaga ära kõik Eestimaa peal lavastatud teatrietendused, mis piisavalt kombekad olid.

Ema ei tahtnud esiti poissi saada, tahtis abortigi teha, kuid titt jäi, süvendades oma sünniga ema haigust ja võttes tasa ja targu ema hinge- ja luude valu enda kanda ja vastutada. Lapsed lihtsalt on oma vanematele nii lojaalsed. Poiss armastas oma ema ja poisi ema armastas oma last üliväga. Nii poiss kui ema neelasid teineteist alla ja kaotasid iseend.

Alles siis kui poiss otsustas 28-aastaselt emale esimest korda öelda: „Ega minu elu saa sinu haiguse pärast elamata jääda!” hakkas ema peale suurt solvumist ja hingevalu looma oma elu, oma kodu, oma sõpruskonda. Ka poiss hakkas enda eest rohkem seisma, kuid alati suurte hingevaevadega ning süümepiinadega ning lootes teistelt rohkelt tähelepanu saada oma ohverduste eest. Poisist sirgus mees, kes sõltus teiste emotsioonidest, klammerdus kaassõltlasena iga inimese külge, kes talle vähegi tähelepanu osutas ja lämmatas elus ilusa. Poiss leidis üles kõik negatiivse, mis maailmas eksisteeris ja ei olnud kade oma märkamisi ka teistega jagama. Küll oli hea märgata asju, mida kõik valesti tegid ja klammerduda nende negatiivsete aspektide külge elus, et pääseda. Pääseda iseendale otsa vaatamise eest.

Normaalne oli hoida kinni inimesi enda ümber, neid kontrollida, hoida lühikese rihma otsas. See oli normaalne, sest veel hirmsam oleks olnud olla ilma suheteta. Normaalne oli ka aktsepteerida armastuse puudumist, sest teisiti oleks veel hirmsam olnud. Kuni see ühel päeval enam ei olnud normaalne ning poisi sisse kogunenud raev ja viha pidi tuge saama alkoholist, et öelda välja kõik, mis tema sisse oli kogunenud. Ta tõstis füüsiliselt üles asju, mida tõstetakse suurte meestega kambakesi ning 36-aastaselt asus esimest korda tundma õppima iseennast ja enda olemust. Esimest korda elus asus olema üksinda iseendaga.

Poiss teadis väga selgelt, et ta ei peaks siin maailmas olemas olema. Hakkas küpsema plaan siit maailmast lahkuda, kuid üks inspireeriv lause pani alguse muutusele, millest hiljem kujunes poisi teekond: „Mõte enesetapust on hea! See tähendab, et Sa tahad küll elada, aga sa ei taha elada sellist elu, mida praegu elad.”

Aastad möödusid, poiss teadis, et tema sees on midagi peidus, kuid mis see on, ei olnud selge. Sest keegi polnud talle seda öelnud ja iseennast ta ju ei usaldanud. Tema alateadvusesse olid salvestunud raske kivina laused emalt ja vanaemalt:

“Ma tahtsin aborti teha kui kuulsin, et jäin rasedaks.”

“Mu tervis läks palju hullemaks kui Sina sündisid.”

“Kõik mehed on sead!”

“Ega mina ei hakka midagi kelleltki kerjama!”

Kõik need poisi kujunemisele aluse pannud uskumused said kahtluse alla pandud ning 2020. aasta kevadest asus poiss kogema esimest korda peale 30 aastat enda sees iseennast. Miski sisemine sund sundis teda astuma Holistika Instituuti. Tol 2020. aasta kevadel asus poiss otsima endalegi teadmata iseennast, et saada elusamaks. Asus otsima ennast, kelle olemasolust ta isegi midagi ei teadnud. Ta asus tervenemise teele, millest kirjutas süsteemsust armastava inimesena 2020. aastal holistilise treeningu lõputööna järgneva essee.

***
2019. aasta sügisel sattusin kuulama oma kunagise paariterapeudi Meelike Saarna taskuhäälingu episoodi, mille tulemusena kleepisin oma arvuti monitori külge sildi “Tahan saada Meelikeseks!”. Just tema oli mulle peale ahastavaid enesehävituslikke mõtteid öelnud, et see on väga hea, sest see on käivitav jõud, et oma elu muuta. Ma ei teadnud, kuidas ja mis moel, aga olles rahulolematu korporatiivkarjääriga tundsin, et soovin panustada maailmale rohkem kui seda ühes korporatsioonis minul täna teha on võimalik.

2015. aastal sattusin oma tollase juhi soovitusel Swedbankis korraldatud juhtide koolitusele „Labor“, mille peamine fookus oli kontakti tugevdamine iseendaga.  Ja kui ma 2015. aastal esimest korda paariteraapiasse sattusin, kuna tundsin, et ei saa enam oma emotsioonidega hakkama, algas Ivari väljatuleku peiteperiood.

„Tahan saada Meelikeseks!” seisis ekraani serval mõned kuud, kuni tuli kodune COVID-19 periood ning ühel päeval helistas mu ekskaaslane. Ta oli käinud raputaval tarot kaartide lugemise seansil ning hoolimata sellest, et ta teadis minu skeptilisust sääraste esoteeriliste teemade osas, kirjeldas ta oma kogemust mulle inspireerival moel.

Samal päeval broneerisin ka endale sünnikaardi ning tarot lugemise ja tõlgendamise. Skeptiliselt muidugi, aga siiski miski ütles, et see võiks aidata Otsijat edasi leitu suunas. Just neil päevil olin hakanud uurima, kuidas õppida terapeudiks ilma akadeemilise psühholoogia taustata. Kuigi magistris õpitud organisatsioonikäitumine oma olemuselt ju psühholoogia ole.

Erinevaid variante guugeldades tuli minu jaoks esimest korda välja Holistika Instituut. Ja siis hakkasid asjad arenema omasoodu. Nädal hiljem tarot ja numeroloogia osas selgust saades tuli välja, et ka tarot laduja oli kunagi lõpetanud Holistika Instituudi terapeudina ning soovitab seda teekonda tõeliselt ette võtta. Just sellise kaardidaami juurde sattuda, kellel  lisaks kõigele ka holistika taust, oli juba liiga otsekohene: „Mine sinna kooli“ sõnum, et seda kuulamata jätta.

Mõeldud-tehtud ja avaldus sisseastumiseks saadetud ja elu kõige olulisem muutus algatatud. Ainuke siht silme ees saada terapeudiks ja küll ma selle esimese aasta ehk holistilise treeningu siis ka ära teen selle käigus. Mõtlesin, et kõik ju minuga hästi, aga eks tasub üle kinnitada see endale tol esimesel aastal siis, et teisi paremini aidata.

Tuleb välja, et sellest esimesest aastast on tänaseks kujunenud üks maailma muutvaid teekondi. Justnimelt maailma muutev, sest kui muudad midagi enda sees, muutub su ümber kogu maailm.

Elumuutvad kogemused algasid juba enne treeningut holistilise neliku raames. Peale 4 aastat leppisin esimest korda tõsiasjaga, et mu ema on surnud, peale Kõrgema Mina päeva sattusin tolle päeva tõeliste sünkroonsuste tulemusena kokku oma isaga, kellega puudusid 30 aastat suhted. Sain endale päevapealt perekonna: 2 õde, isa ja tema abikaasa. Meie huvivaldkonnad psühholoogia, toitumise ning vaimsete huvide osas ning praktilise maailma probleemide tasakaalustamisega inimese ja Universumi sügavama olemuse vahel, oli just see, mille tulekut mu ellu vajasin. Nii leidsin poole endast, mille olemasolu oli olnud mu vari ja mahasalatud olemus. Me oleme ikkagi ju pool emast ja pool isast.

Moodul mooduli järel kujundas teekond mind uueks ja parimaks versiooniks iseendast:

– I moodulisse üksiku hingena tulles sain ootamatult aru, et olen osa millestki suuremast, töötlen tulevat infot ja loon sellest uue info ja teadmise. Sõnastasin esimese mooduli lõpus: „Minust saab süsteemne terapeut ja holistiliste treeningute läbiviija, kes aitab inimestel luua korda ja selgust oma elus ning aitab neil oma ideed teostuseni viia. Sellel teel naudin liikumist. Olen, mis ma olen ja tahan olla just see, kes olen. See on normaalne. Tunnen huvi teiste inimeste vastu!“

– II moodulis juurte juurde naastes sain aru, et minu võimuses on alateadlikke uskumusi vabastada. Vabastada neid, mis mind enam ei teeni ja luua enda elu. Juhendaja initsiatiivil kõigi teiste kalli aja raiskamisena tundunud lühirännak saali ees, pani mind mõtlema, et teistel inimestel võib olla huvi minu loo vastu. Algas tasapisi MINA ärkamine. Esimest korda elus hakkasin mõistma, et on olemas tunded ja need on normaalsed. Polaarsuste tasakaalustamisest sai eesootava teekonna suurim eesmärk.

– III mooduli eel oma elu valikuid teraapias lahates ja tasapisi kombates elu usaldamise võimalust, sai mooduli käigus selgeks, et me õpime läbi suhete. Hakkasin märkama iga oma suhet (kusjuures sain teada, et suhe ei ole vaid romantiline suhe) kui enda peeglit ja elu muutus niivõrd palju põnevamaks ja nauditavamaks. Vaatlejaks saamine muutus elu naudinguks. Hirmu ja armastuse alusel valikute tegemise mustri teadvustamine muutis peale moodulit mu elu valikute lähenemisnurka ning esimest korda hakkasin kuulma kauaaegsete tuttavate käest, et minus on toimunud muutus positiivsema ja parema inimese suunas. Kogu teekonnale tõid täiendava tulevikku vaatava muutuse väikestes gruppides toimunud kohtumised, kus hakkasin tegelema usuga iseendasse. Õppisin, et ma olen tegelikult maailma jaoks väärtuslik inimene ning mooduli olulisim tsitaat „Mina ei teeni raha, raha teenib mind“, asus end peagi tõestama.

– IV mooduli tulemusena jätkus enese väärtuslikuna tundmise teekond ning hetkes olemise väärtustamine. Senises elus olin elanud alati tulevikus, kus on elu elusam või hirmsam. Tuleviku nimel tuli minevikukogemuste pealt samme ette võtta, et probleeme vältida (pidevalt nende pärast muretsedes) või pidevalt rakkes olla, et tuleviku õnn saabuks. Asusin proovima elu uue nurga alt lähtudes tsitaadist „Tulevikku pole olemas, minevikku pole olemas. On ainult praegune hetk!“

– V mooduli südametšakra ajaks tõi Universum esmalt unenäos ja järgmisel hommikul reaalses elus, mu ellu inimese, kelle näol sain teooriat kohe praktikas rakendada ja kes tuli mulle õpetama, et ma pole siiski veel päris valmis oma elu uuesti kellegagi jagama. Kiiresti tulid välja vanad klammerdumise mustrid ja ma asusin elama teise inimese elu. Esimest korda kohtasin päris iseennast ühel koolituspäevade vahelisel hilisõhtul, mil nägin peeglist esimest korda oma silmis midagi sügavat, nägin iseennast. See oli mingi müstiline kogemus ratsionaalsele finantssektori taustaga müügivaldkonna juhile.
Olla elusam – sellest sai tollest moodulist minu üks leitmotiive. Esimest korda jõudis minuni päriselt ja sisuliselt teadmine „Mitte keegi teine ei saa armastada Sind rohkem kui Sa ise.“ Sai sõnastatud minu tollane õppetund „Soovin olla voo seisundis ja vabalt, üle muretsemiseta ning kontrollivabalt.“
Mõistsin, et lähisuhted on tulnud mu ellu mingite haavade lahendamiseks. Mõistsin, et kõik on alati perfektne, täiuslik, iga asi on omal kohal, aga mitte lõplik, mitte lõpetatud ega valmis, kuna kõik on arenemises ja muutumises. Ma andsin endale andeks, et olen teiste inimeste tegude ja ütlemiste tõttu sulgenud oma südame. Sain kindluse alustada korporatiivmaailmas töötamisest lahkumise protsessi, mu ellu sattusid inimesed, kes julgustasid mind tegema eduplaani, mitte kriisiplaani, mida olin enda peas pununud. Suhete peeglid ümbritsesid mu elu ja ma oskasin neid esimest korda tõeliselt märgata.

– VI mooduli taipamine „Andmine käib alati läbi iseenda, seetõttu on andmine alati ka saamine“ ning minu klassikalise muusika teekond, põimusid kokku ühtseks tervikuks. Muusika sügavalt tervendava mõju olemust alahinnanuna kogesin mooduli viimase päeva lõpus kõige imelisemat kogemust helimeditatsiooni käigus. Sain kaasa lause „Mille või kelle nimel Sa oled elus valmis pingutama?“

– VII mooduli „Kõik on üks ja sina oled balanss“ ning seksuaalenergia sublimatsiooni ning loovuse idee käivitasid minus protsessid, mille tulemusena aastate jooksul kogunenud potentsiaal on asunud end väljendama kirjalikult ning millest on saanud alguse enesekindel ja enda elu ise juhtiv Ivar.

Holistilise treeningu esimese aasta transformatsioon on toonud mind kritiseerivast, hinnangulisest ning haavatud tervendajast eneseteadliku ja enda elu ja iseennast armastava inimeseni. See on toonud mu ellu inimesi, kes mind inspireerivad, kes aitavad üksteisel unistusi ellu viia. Sain oma kümnete tulevikusoovide post-itide rägastiku arvuti monitorilt ära visata, sest ulmelisena tundunud tsitaadid ja laused oli 2021. aasta suveks kõik tehtud. Selleks oli vaja vaid üht: muuta vaadet iseendale ja muuta iseend ning maailm muutus.

***
Just selle teekonna tulemusena, mida 2083. aastal too mees oma toolil meenutab, on ilmunud kümneid raamatuid, esinetud kümnetele tuhandetele inimestele ning oldud siirast huvi tundes toeks inimestele, kes on oma inimelus otsinud kontakti iseendaga, oma olemusega, oma lähedaste mõistmisega ning toonud kokku inimesi, kes soovivad üksteise unistusi täita. Kõikide nende inspiratsioonide allikaks on olnud üks puu, mille ümber oleva krundi ja maa soovis see mees 2020. aastal lahkunud vanaema järel endale jätta. Soovis selle endale jätta, sest miski tema sees ütles, et nii on õige. Sellel krundil kasvav puu sai sümbolina aluseks uuele teekonnale. Sellel müstiliseks kohaks kujunenud maalapil on tänaseks alguse saanud tuhandete inimeste unistuste täitumise teekond spirituaalse ja vaimse keskusena, kus mateeria on hingestatud ja idee materialiseeritud. Mees istub oma tugitoolis ning leiab oma esimese kirjutise noore kirjanikuna tollest samast puust ning muigab: „See oli just see algus, kui alguse sai midagi eriliselt suurt, sest asusin uskuma sellesse endasse, kes usub oma intuitsiooni ja materialiseerib ideid, mis on tema imelisel teekonnal saanud maailma sündida“.

***
Puu
Kunagi väga ammu kui maamunal ei käinud veel ühtegi looma, putukat, ega lennanud ühtki tiivulist, oli korraga nii valge, et pimestanuks iga olendi, kes sillerdavalt sinist taevast oleks tahtnud silmata. Oli nii valge, et samal ajal oli ka nii must, et ei saanud näha mitte midagi. Korraga oli väga suur valgus ja sügav pilkane pimedus.

Aga oli olemas üks puu. See puu oli korraga nii suur, nii jändrik, nii sooniline, tema paksud ja jämedad oksad kasvasid kõik läbisegi. Kasvasid läbisegi nii, et nad ei puutunud üksteisega teps mitte kokku.

Kuid samal ajal oli see puu pisike, väga väheste okstega ja kasvas üksinda pisikese, aga samal ajal suure mäe tipus. Üksinda suure tuule ja lageda käes. Ja samal ajal kasvas tema ka lagendiku peal. Lagendiku peal, kus polnud ühtki mäge ega kõrgemat kohta, kust vesi, muld ja muda saaks alla vajuda.

See puu lihtsalt oli seal, seal pimeduse ja pimestava valguse käes. Sest korraga oli pime ja korraga oli valge. Olid mõlemad – pimedus ja valgus. Selle puu lehtedes sahises soe suvetuul, tema jändrikke oksi rapsis talvetuul ning tema koorikut paitasid nii imelised lumehelbed, mida polnud kunagi enne olnud.

See puu lihtsalt oli seal. Üksinda ja samas kõigega koos, mis iial olla sai – korraga valgus ja pilkav pimedus. Siis ei olnud kedagi, kes ütleks, kas praegu on pimedus või valgus, siis ei saanudki olla teisiti kui korraga valge ja korraga täitsa pime.

Aga siis ühel päeval, või oli see ööl, ega keegi seda tea … tuli puu juurde oksale üks linnuke. See linnuke oli nii imestunud, nii soe, nii enesekindel ja nii rõõmus, et ta oli samal ajal nii kurb ja segaduses. Kuna siis ei olnud kedagi, kes ütleks, et milline on see lind, siis ega temagi ise teadnud, milline tema on.

Tema värvid olid korraga sinised ja rohelised, kollased ja punased, ka mustad ja valged, violetsed ja oranžid. Tema sulgedes olid korraga maailma ilusamad ja pehmemad toonid ja karmid ja jõulised varjud.

See lind istus puu suure jändriku oksa peale, mis vaatas nii lootusrikkalt ilusa sillerdava päikese poole. Mis sinises lõunataevas puu oksi paitas ja värsketele ja pisikestele lehtedele elurõõmu andis.

Lind vaatas puu jämedat ja samal ajal nii habrast võra. Võra, mis oli näinud aastaid möödumas. Aastaid, mis andsid sellele puule tema olemuse, tegid temast tema – jõulise, hapra, küllusliku ja tugeva puu. See lind vaatas seda puud ja küsis temalt, küsis kõige siiramal ja armastavamal moel: „Kas sina ei tahaks ringi lennata, kas Sina ei tahaks olla teiste puudega koos ja näha värvilist elu?”

Puu mõtles pisut ja vastas: „Minu ülesanne on olla puu. Olla puu, et Sina saaksid tulla minu oksale istuma, saaksid kosutada oma keha ja olla kõige ilusam lind maailmas.”

Lind kuulas puu vastust, siristas korra ja lendas ära. Lendas kergelt, tiiba ripsutades just sinna kuhu tema tahtis – heatujuliselt, rõõmu ja kergemeelsust täis.

Aastad möödusid ja siis tuli selle suure lageda välja peale, kus puu oli, korraga nii mäe otsas kui lagendikul, suur must ja jäme tuul. Tuul, mis rapsis puu suuri ja jämedaid oksi. Rapsis tema lehti ja sikutas juuri, sikutas neid juuri, millega puu oli end kogu maailma tarkuse külge sidunud. Puu juured olid põimitud ümber maa kõige sügavamate kihtide sees olevate kivide. Kivide, mille kujud ja värvid olid nii erinevad – seal oli suuri halle kive, siniseid ja läbipaistvalt sillerdavaid kive. Kive, mille ilu polnud näha ei taevast, ega maa pealt. Need kivid olid puu juurtele toidu allikaks ja stabiilsuse hoidjateks.

Kuigi suur tormituul proovis puud kätte saada, ei olnud temal aimugi, et sillerdavad sinised, punased ja kollased triibulised kivid aitasid puul jääda just sinna, kus see puu oli kunagi kasvama pandud.

Ei teadnud keegi, kes selle puu sinna istutas, kuid puu püsis ja teadis, et teda on siia väga vaja. See puu ei lakanud kunagi kasvamast, ei lakanud kunagi oma võimsaid oksi sirutamast maailma ja päikese poole.

Just siis kui must tuul oli ma räsimise lõpetanud ja puu tundis oma tugevat ja stabiilset sidet sillerdavate kividega, ilmusid tühjusest jahimehed. Nad ei jahtinud loomi, ega linde, nad jahtisid oksi, puid ja kõike, mis on vajalik vaid nende jaoks. Nad tahtsid puud lõhkuda, teda saagida ja temast pinke treida, aga puu oli tugev. Ta oli tugev, sitke ja ta sõnas: „Ma kasvatan oma oksi armastuses, külluses ja rahus. Ma annan neid hea meelega neile, kes tahavad neid kasutada armastuse loomiseks. Kellele tahate teie teha neid pinke?”

Jahimehed vastasid: „Me teeme neid peolistele, kes saaksid nende peal juua ja prassida ning nendel hüpata!”

Puu vastas rahulikult: „Siis ei saa mina anda oma oksi, sest need oksad on kasvatatud loomise jaoks. Armastuse ja soojuse loomise heaks, mida pole enne nähtud. Juua ja prassida mõistab igaüks ja minagi olen sellest rõõmu karikast joonud, kuid nüüd näen ma seda elu teisiti. Pean teid kurvastama ja laskma teil minna edasi, et minu oksad saaksid jääda neile, kes kasutavad neid armastuse ja soojuse loomiseks.”

Pettunult sättisid jahimehed end teele. Minekuteele, et leida puu, mis oli mõeldud just neile.

Möödusid päevad ja ööd ja ööd ning päevad, mis kõik olid üks. Puu lihtsalt oli ja tema juured kasvasid veelgi sügavamale maa sisse ja leidsid uusi värvilisi kive, tema oksad kosusid ja siis tuli tema juurde üks poiss.

Poiss, kelle silmad olid sinirohelised, kelle silmis helkis kuldne säde ja kelle silmades oli sära, mida puu nägi ja koges iga päev oma juurtega. See poiss hakkas seda puud kohe armastama, ta leidis selle puu võras koha, kus istuda ja lihtsalt olla. Poisi pehmed ja kuldsed juuksed helkisid läbi lehtede neile langeva valguse käes ning poisi süda helises rõõmust. Ta oli leidnud päris oma puu.
Just siis kui poiss selle peale mõelnud oli, moodustus puutüvest suur ja raske kirjutamiseks mõeldud laud. Sel raskel laual olid suured ja toekad jalad ning selle laua peale sai laduda palju raskeid ja tõde pajatavaid raamatuid.

Poiss istus puu juurtest tekkinud toolil, mis oli nii toetav, nii soe, nii pehme ja nii tugev. Just see tugi, mida poiss täpselt sellel hetkel vajas, oli selles võlutoolis olemas.

See oli olemas, sest poisis süda, poisi silmad ja kogu tema olemus oli justkui sama lugu puuga, kes oli sellel lagendikul ja sellel väljal aastasadu kasvanud, kelle juured olid sügaval maa sees, sügaval maa sees ümber kivide, mis olid kui peegeldus poisi silmadest.
Poiss istus sellel võlutoolil suure, raske kirjutuslaua taga ja asus kirjutama. Ta kirjutas päeval ja ööl, pimedas ja valges, sest korraga oli nii pime ja korraga oli nii valge.

Kui poisil pliiats otsa sai, andis puu talle veel ilusama, veel väärtuslikuma pliiatsi, tegi tema tooli veel pehmemaks ja tema raamatud veelgi paksemaks.

Puu andis juurde uusi teadmisi, uusi taipamisi ja uusi säravaid ideid läbi omaenda juurte. Poiss vaid kirjutas ja kirjutas. Puu lehtedest said raamatu lehed, mis aina täitusid uute sõnadega, mis tõid maailma armastust, tõid soojust, tõid helgust, tõid tarkust ja üksmeelt.

Kui sõna poisi ja puu sügavast sõprusest levima hakkas, tuli puu juurde tagasi seesama linnuke, kes puu juures aastaid tagasi käis. Linnuke istus suure ja raske kirjutuslaua nurgale. Puu oli väga üllatunud ja päris linnu käest, kust too oli käinud ja mida maailmas näinud. Ja linnuke vastas:

„Ma ei arvanud, et ühes kohas istumine on oluline, ma ei näinud mõtet, et Sa tahad istuda ühe koha peal, aga nüüd ma mõistan: vaid Sina tead, millise varandusega on ühendatud Sinu juured. Sa olid valmis ära ootama just selle poisi, kes selle varanduse, selle teadmise pani puulehtedest paberitele. Paberitele, mis tuule toel lendasid üle maailma, jõudsid kõikide olenditeni, keda need sõnad lõid ja kelle olemasolu sai tähenduse, kes said hakata olemas olema ja armastust looma, armastust hoidma ja armastust hindama.”