Pühade ja pühitsemise aeg

7. dets. 2021 | Armastus, Artiklid, Pere, Suhtlemine

Postituse autor: Katariina Liisa Martens

Käes on maagiline valguseootuse aeg. Päikese puhkamine talvepesas annab aega lähedastega koosolemiseks, teeb ruumi  tegutsemise asemel rohkem olemiseks, lõppeval aastal juhtunu-olnu märkamiseks, olemasoleva väärtustamiseks ja tulevikuvisioonide seadmiseks. Olnule tagasi vaadates  on hea teha inventuuri- mis on olnud sel aastal hästi. Ja kõige selle toreda eest tänulik olla. Tähelepanu suunamisel heale ja ilusale on maagiline mõju. See tegevus aitab meil märgata kõike seda, mis on siin ja praegu- ja just olevikuhetkes selgub, et põhjust tänulikolemiseks on küll ja rohkemgi. Ja tänulikkus teeb õnnelikuks.

Viimastel aegadel on mitmete sõpradega jutuks olnud koosolemise, koostegemise ja teiste inimeste puudutamise defitsiit.  Eriti tahaks ju pühitseda pühi ja pööriaega koos teistega.  Looja on inimestesse sisse programmeerinud sügava igatsuse kirglikult millelegi üheskoos pühenduda. See paistab olevat oluline osa inimeseks olemisest ja inimlikkusest. On lootust, et just see pühendunult koostegutsemise ihalus võib ühel hetkel ühendada meid tõeliseks inimkonnaks oma imelise planeedi päästmiseks. Huvitaval kombel sellised  lähemas või kaugemas mineviku ühiselt kogetud tipukogemused  kirgastavad, väestavad ja tekitavad taaskogemise igatsust isegi aegade möödudes. Meie ühises inforuumis elavad mälestused, kuidas Inimkonna iidsetesse pühapaikadesse ning templitesse on eriliste sündmuste puhul kogunenud kümneid tuhandeid inimesi. Kodusemaks ja kaasaegseks eredaimaks näiteks on meie laulu ja tantsupeod. Neil on olemas kõik klassikalise müsteeriumi tunnused: ülempreester saab loodud ühiskogemuse loomise tänutäheks kaela tammepärja, kogemuse loomises osalevad rühmad oma preestrite juhendusel ja osa saavad veel suuremad pealtvaatajate hulgad. Ühiselt loodud kogemus tekitab erilise hingeliigutuse, mis võtab kuklakarvad turri ja puudutab-liigutab ka videojäädvustuse vaatajaid. Analoogset koosloomise väge kasutades taastasme ka oma vabaduse. Armastatakse ikka ja jälle ütelda, et me laulsime endid vabaks. Aga mida me tegime?  Kogunesime oma väepaika, lauluväljakule. Rahulikult ja väärikalt, hoolimata jälgivatest-varitsevatest jõustruktuuride esindajatest. Kogunesime kokku ja laulsime-laususime üheskoos väekaid laulusõnu. Oma preestrite juhtimisel ja juhatusel. Laulsime -laususime oma väekaid sõnu öösel ja päeval… ja nii see juhtuski!  Kui vaid oskaksime seda helgele tulevikule keskendumise loovat ühisväge kasutada ka praegusel ajal. Loomaks head tervist endile ja meie koduplaneedile. Mis juhuks, kui meedia kasutaks oma väge konstruktiivselt ja juhendaks keskendumist  tervenejatele ja tervepüsijatele? Kui uuringud keskenduksid kiirestiparanejate elustiilile- et mida nad teevad teisti kui põduramad? Kui tervenejatest ja tervepüsijatest saaksid inspireerijad, kogemustejagajatest õpetajad ja teejuhid? Kui inimese kehas pesitsev imeline tasakaalu ja tervise säilitamise mehhanism – immuunsüsteem –  oleks viimase kahe aasta jooksul saanud vähemalt samapalju  tähelepanu, uuringuid ja ressurssi kui kurja tõvega seonduv? Mida me siis teaksime, kuidas elaksime? Hea on ikka ja jälle meelde tuletada lihtsat seadust: see, kuhu on suunatud meie tähelepanu, saab väge ja edeneb –kasvab jõudsalt. Ja sellest tulenevalt ikka ja jälle märgata, kõneks võtta ja väärtustada tervist ja tasakaalu.

Muredele ja elu väljakutsetele lahenduste leidmine on ühine teema kõigis maaailma religioonides. Kõigis neid on sarnane läbiv joon: murele leidub lahendus. Aga kuidas küll? Kuidas hakkama saada ebakindluse ja hirmudega? Inimkonna suurim väljakutse läbi aegade on: kuidas surmaga hakkama saada? Kui väga me ka ei sooviks, ilmselt me ikka ei saa garantiid igaveseks eluks? Varem või hiljem võtab Vikatimees kõik. Aga selle tavaliselt ootamatu kohtumiseni võiksime ju elada, luua ja armastada?  Surmahirmuga hakkama saamisest on palju müüte-lugusid kõigi rahvaste, ka Eesti folklooris. Katkuaegade lugudes on kirjeldatud seiku, kuidas enne puhangut ilmus linna/külla keegi “teistsugune”. Oli see siis võõras inimene teistsuguses riietuses, teistmoodi mets- või koduloom. Lugudes toob lahenduse see, kui “teistugune”  kas siis mõrvatakse või elimineeritakse muul moel kogukonnast. Nagu müütide puhul ikka, maksab tõeterasid otsida nn “ridade vahelt” ja uurida narratiivi. Eespool kirjeldet motiiv teeb nähtavaks mitu väga inimlikku psüühilist mustrit. Esiteks: ole ettevaatlk võõra ja tundmatu suhtes. Oma ja tuttav on järeleproovitud ja turvaline. Tundub ju igati mõistlik mõtteviis?  Teiseks: häda puhul tuleb välja selgitada süüdlane. Üldjuhul on süüdlaseks seesama “teistsugune”, keegi, kes pole “meie” hulgast. Pääsemaks kurjast tõvest “ teistugune” siis patuoinastatakse, demoniseeritakse ja mõnikord ka elimineeritakse. See süüdlase otsimise ja hävitamise teema  on igihaljas ja väljakutseterikas nii lugudes kui ka igapäevaelus. Süütunne on üks suuremaid isikliku väe röövleid,  oskuslik süütunde tekitamine kaaskodanikes kuulub manipulatsiooni kullafondi.

Teeme siinkohal põike psühholoogiasse, kus on ikka ja jälle püütud kirjeldada inimese hingeelu mitmekihilisust ja leida sujuvamaid strateegiaid elu keerdkäikude ja kriisidega hakkamasaamiseks. Psühholoogias on kirjeldet tähelepanuväärset fenomeni: kontrollikeset. EKI sõnastik: konrollikese ehk kontrolli lookus on oletatav oma edu või ebaedu põhjus. Seesmise ehk internaalse kontrollikeskmega inimene näeb põhjusi iseendas (nt õppur enda tehtud jõupingutustes), välise ehk eksternaalse kontrollikeskme puhul välistegureis (nt õppur ebaõnnes, õpetajas). Arvukate uuringute käigus on tuvastatud, et internaalse kontrollikeskme ehk suhtumisega inimesed usuvad, et kontrollivad oma elu, nad on üldjuhul edukamad ja võtavad vastutuse enda tegevuse eest. Oma edu/ebaedu peamiseks põhjuseks peavad iseennast, oma võimekust, valikuid, töökust jms. Eksternaalse suhtumisega inimesed usuvad, et kontroll asub ükskõik kus neist väljaspool ja ei allu nende kontrollile. Need inimesed ei võta vastutust oma tegevuse eest, vaid peavad oma edu/ebaedu põhjuseks mitte iseennast ja oma valikuid ning pingutusi, vaid teisi inimesi, juhust, saatust jms. Testide ja küsimustikega saab kontrollikeskme internaalsust/eksternaalsust toredasti tuvastada. Uuringutega on ka sedastatud, et elu väljakutsetega kipuvad paremini hakkama saama internaalsema kontrollikeskmega inimesed.

Olles sattunud ome eluteel päris põrgusse, on nii olevik, minevik kui ka tulevik keerdunud väljakannatamatuks pimedaks kannatustepuntraks, kuhu ei jõua vähimatki valgusekübet. Nimetagem seda siis depressiooniks, talvemasenduseks või ärevushäireks. Pääseteeks on oma pattude tunnistamine ja  oma tunnete aktsepteerimine. Võttes vastutuse oma hirmude, leina, süütunde, frustratsiooni, valu ja viha eest… algab tervenemine ja transformatsioon.  Minu jaoks on olnud läbi aegade õudseimaks õudus- ja actionfilmide episoodiks see, kui kellegi kehasse kas siis piinamise, uuringute või misiganes muul eesmärgil manustatakse süstlanõela vahendusel mingit ainet. Mitte väga regulaarse telekavaatajana lugesin ühel õhtupoolikul kokku: kahe uudistesaate jooksul oli võimalik olla mul tunnistajaks üheksale süstimisepisoodile! Siiani mõistatan, et mis oli/on tegijate taotluseks? Nagu ikka meediakampaania puhul: kes on tellija ja mis infot ta püüab vaatajasse-kuulajasse sisestada? Oma isiklikke süstimisega seotud hirme ja uskumusi uurides sain aru, et ma kohutavalt kardan, et kehasse manustatud kraam võib minuga teha midaiganes koledat ning paha, mille üle minul puudub kontroll. Jõudsin küsimuseni, et kas siis manustatava aine vägi on suurem kui minu isiklik vägi? No sellega ma küll ei tahaks nõustuda! Jõudes mõne aja pärast teadmiseni, et miski aine ei saa vastu minu tahtmist minu keha kahjustada, oli see lõbus, vabastav ja kergendav taipamine.  Mõttemänge edasi arendades: miks siis on üleüldse vaja midagi manustada? Kust tuleb ja millest sõltub tervis? Kas tõepoolest oleme ajuti kurjaks muutuvate mikroorganimide sissetungi ohvrid või saame ise oma immuunsüsteemi toimimist mõjutada? Kas immuunsus sõltub meie oma valikutest ja meeleseisundist või keemiatööstuse toodete manustamisest? Siitkohast edasi võiksid taas lugeda eespoololevat lõiku kontrollikeskmest.  Terapeudina klientide eluseikadele kaasa elades usun, et kontrollikeskuse internaliseerimine, oma elu ja tervise eest vastutuse võtmine ning iseoma tunnete ja isiksuse peidetud varjupoole tunnistamine eeldab vaprust ja tugevust. Aga seda õpetavad meile kõik religioonid- ka peale pimedaimat hinge ööd koidab taas päev ja algab uus. Ja see uus pole endine.  Põrgust läbikäinul on elul ja igal päeval ning suhtel rohkem tähendust, ta on inimlikum, armastavam  ja mõistvam kaasinimeste ja elu erinevate ilmingute suhtes. Kõigis inimkonna vaimsetes traditsioonides on väärtustatud mõistmist, kaastunnet ja ligimesearmastust. Peetud oluliseks vastutust kogu Looja imelise loomingu eest ja oma sisemaailma hügieeni eest hoolitsemist.

Paradoksaalsel kombel oleme jõudnud omamoodi ususõtta. Valitsevaks religiooniks ehk siis absoluutse ja vääramatu tõe allikaks on teadus ja preestri pjedestaalil teadlane. Noortel religioodel (analoogselt noorte inimestega) tuleb ikka ette nn kasvuraskusi. Olgem ausad, inimkonna mitmetuhande aastase kultuuri- ja vaimsusekihistustega võrreldus on meie läänemaailma teadus oma umbes viiesaja aastase ajalooga üsna noor nähtus. Religiooni kasvuraskused avalduvad tegevustes, kus iseenda väe kinnitamiseks ja tõestamiseks on vaja olla mõistmatu ja sallimatu teisitiuskujate suhtes. Ajalugu kordub, kuigi ajastuomased lavadekoratsioonid on hoopis teistsugused. Narratiiv on sama: julgetagu vaid kahelda teaduspõhisuse ja tema dogmade vääramatuses ja ainuõiguses!  Teiseusulised patuoinad saavad kaela tuld ja tõrva, kriitikat ja hinnanguid, tiitleid eesliitega eba-…, hüüatusi: *hereesia!!  21. sajandil küll kedagi tuleriidale saadetud pole, aga avaliku meedia häbiposti on teiseusulisi naelutatud küll. Kodanike liikumisvabadust ja sissetulekuid on võimalik mõjutada küll ja veel. Aktsepteeritud on arukate ja haritud inimeste hämmastav vihakõne teisitiarvajate ja –uskujate suhtes, pealekaebamine ja infojuppide liigitamine “õigeteks” ja “libauudisteks”. Nõukogude aja lapsena märkan palju sarnasusi 80ndatega. See on nii kurb ja õudne, et tekitab nõutust…

Põõriajal on lisaks inventuuri tegemisele  hea seada tulevikusihte.  Lood  ülestõusmisest, usk teispool valu, mure ja depsressioonipilvi oleva valguse olemasolusse on ikka andnud nii inspiratsiooni kui lootusekiiri.  Inimpsüühe võimet (taas) sündida uuele, tähendusrikkamale elule toob meieni Jõululapsekese lugu. Unista oma Sisemisele Lapsele  turvaline, õnnelik ja rahulduspakkuv elu. Elu, kus on väärtustatud eneseteostus, isiklik vastutus, inimlikkus, mõistmine, aktsepteerimine, hoolimine ja kaastunne. Elu, kus Loodus on taas aukohal.  Rahulikku ja imederohket pühadeaega meile kõigile!

­­­­­­­­­­­­­_____________

*(Hereesia (kreeka keeles αἵρεσις hairesis , ‘valik, valitud asi’, hilisem tähendus ‘erakond, koolkond, uskkond’) e ketserlus on teatud religioossest õpetusest kõrvalekalduv usukäsitlus; kehtestatud arusaamadest lahknemine.

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.