Kristiina Garancis

Ahhaa-elamus, välktaipamine, ilmutus, vaimne pikselöök – nii nimetame me seda hetkelisele ekstaasile sarnanevat seisundit. Silmapilku, kus ebamaiselt heledal viivul tabab meid selgus, inspiratsioon, leiame seose, saame vastuse ammusele küsimusele. Eriti magusatel minutitel leiame teadusliku tõestuse, avastame uue tõe või paradigma, kirjutame ühe suletõmbega võrratu luuletuse, lõpetame geniaalse maali või komponeerime uue heliteose.

Ma jumaldan seda tunnet – selle nimel tasub elada. See seisund on võimas – kogu olemust läbistab nagu sabaga täht, hetkeks kaob nägemine, peas toimub hele plahvatus ja kehasse ja kogu “süsteemi” voogab juurde väge ja energiat. Alati tuleb see pikne ülevalt, pea kohalt, alati on kohal ekstaas ja erutav õnnetunne. Alati raputab see kogu olemuse alustalasid ja paneb tundma, et on veel midagi kõrgemat ja müstilisemat. Kui see pikselöök tabab, siis pole midagi enam endine. Sa oled muutunud – “välgust tabatud”. Ja see suunab ümberkorraldustele oma elus või hoopis kauni teose loomisele. Nagu sinu süsteemi oleks korraks välja lülitanud ja siis uuesti käivitanud mingi nähtamatu käsi.

Ahhaa elamusAhhaa-elamuste võimalikkuse tõttu on maailm täna meie ümber selline nagu ta on. Kuna jumalik ilmutus on külastanud inimesi ja toonud neile nägemusi, tehnilisi lahendusi, loovaid ideid, siis kirjutame me arvutitega, meie eluruumides põlevad lambipirnid, õpime füüsikas Einsteini kuulsat relatiivsusteooriat, krõbistame gripi puhul antibiootikume jne. Ilma nende välkhetkedeta oleks elu radikaalselt teistsugune.

Jumalik inspiratsioon või säde, “deus ex machinale” sarnanev kõrgem sekkumine – need on tipphetked, mida kogevad elu jooksul kõik, kuid üleva jõu külastuste arv ja kvaliteet on üpriski individuaalne. Kust see valgusekiir tuleb? Kes ta meile saadab?

Muusad, geeniused, inspiratsioon

Vanad kreeklased ja roomlased olid kindlad, et neil heledatel viivudel külastasid neid muusad – Zeusi ja Mnemosyne tütred. Vastavalt valdkonnale: Kleio oli ajaloo, Urania astronoomia, Terpsichore tantsu, Kalliope eepilise luule, Erato armastusluule, Euterpe lüürika muusa jne.

Või siis hoopis sisestus vaimolend, mis meie kirjapildis on “geenius”. Igal juhul tuli loominguline palang, hele hetk, kuskilt väljast ehk see polnud “isetekitatu”.

Uuemad teaduslikud uuringud viitavad meie aju mõlema poolkera ning teadvuse ja alateadvuse vahelisele kummalisele ringmängule.

Nii või teisiti – ahhaa-elamus, inspiratsioonipuhang annab elule kõrgkvaliteedi, tippelamuse, kuid seda teadlikult kohale kutsuda on ratsionaalselt võimatu. Küll võib proovida luua vajalikud tingimused ja tekitada absoluutne valmisolek. Luua spetsiaalne lavakujundus ja asetada kohale õiged rekvisiidid ning seejärel iseenda vaim ootele panna. Ehk siis on vaja teadlikult alateadvusest ideede ja mõtete teadvusesse tulemiseks luua kõik tingimused ja lülituda ooterežiimile.

Ajaloost on teada, et prantsuse kirjanik Georges Simenon nõudis oma kirjutamispäevade ajal kindlaid tingimusi. Tema töötoas pidi ees ootama kann värsket kohvi ja puhastatud piip, neli tosinat teritatud uut pliiatsit ja patakas kollakat paberit. Kindlasti ka korras kirjutusmasin, rongiliinide kaardid, ümbrik, kus sees tema tegelaskujude nimed, vanused ja aadressid ning tema toas pidi valitsema täielik hämarus – kardinad pidid olema suletud. Kõrvaltvaatajale tundub see liigne ebausk või kirjaniku kinnisidee, kuid Simenon oli ülimalt produktiivne – ta kirjutas oma elu jooksul 200 romaani. 

Pingutusvabadus

Liigse pingutamisega ei kutsu me inspiratsiooni kuidagi kohale. On vaja luua keskendunud lõdvestumisseisund. Kus meeled on avatud ja erksad, kuid silme ees pole kindlat eesmärki või sihti. Kindla ootuse peale pakib loomingulisus end lihtsalt kokku. Sest kui meil on teel ees enda täpne nägemus, siis me ei oota ju üllatusi, uut ideed. Inspiratsioon armastab usaldust ja sisemist valmisolekut ehk avatust kõikidele võimalustele. Otsekui väike laps, kes tuleb suhtlema vaid siis, kui on õige meeleolu – kui on kohal ehedus, ausus, vahetus ehk soe ja mõnus mänguline sisekeskkond. Luule ja muusika nautimine väidetavalt soodustab loomingu sündi.

Ahhaa elamus luuletuste lugemiselKirjanik Ray Bradbury soovitab oma kolleegidel selleks, et vaim loomisvalmis oleks, iga päev luuletusi lugeda. Ja just iga päev. Ta sõnastab selle väite nii, et poeesia venitab sellist musklit, mida me elus tihti ei kasuta. Luule avab kõik meeled ja hoiab neid virgetena. Ehk siis aitab kontaktis olla oma nina, silmade, kõrvade, keele ja kätega. Bradbury arvamuse järgi tuleks lugeda nii head luulet, et see tooks kananaha ihule.

Teadlane Steven Pinkler väidab, et muusika kuulamine teeb meiega imesid. Ta selgitab, et muusika on “auditiivne juustukook”. Heli kõditab meie aju erinevaid osasid ja tekitab mõnutunde, mis on sarnane naudinguga, mida tunnevad maitsemeeled ka siis, kui ampsame seda kreemjat kooki.

Neuroteadlane Istvan Molnar-Szakacs kinnitab, et muusika võime aktiveerida aju erinevaid piirkondi, on erakordne. Seda ei suuda teha üksi teine väline stimulaator.

Ta väidab, et helide kuulamisel reageerib aju justkui oleks seal tulekahju. Uuringud on kindlaks teinud, et muusika mõjutab neidsamu aju piirkondi, mida simuleerivad söömine ja seks. Heliteose nautimine on nii elamusrikas just seetõttu, et mängu siseneb neurotransmitter dopamiin. Teada-tuntud mõnuaine.

Kunstnikud proovivad olla iga hinna eest heades suhetes oma muusaga ehk inspiratsiooniga, kelle eluruumid on alateadvuse müstilistes pimesoppides. Kuid muusad pole kuigi usaldusväärsed ja on üpris pirtsakad ja ülitundlikud. Neid kujutatakse tihti loominguliste meeste poolt kaunite, kuid uhkete ja tujukate naistena. Siiski on sõprus nendega kullaprooviga ja kui toimub lahkuminek, siis on see tihti saatuslike tagajärgedega. Looja sirutub pudeli ja narkolaksu järele mitte seetõttu, et muusa teda külastaks, vaid seepärast, et muusa on ta maha jätnud. Kurbusest ja meeleheitest.

Ajaloost on teada, et inspiratsioon materialiseerub sada protsenti vaid kunstis – heliteose, maali, kirjutise puhul. Ehk siis loomevallas on ahhaa-elamusi kergem realiseerida ja kriitikud ning vaatajad tunnevad tõelise ande ära ka ebatavalises. Võib aga väita, et paljud teaduslikud inspiratsioonihetked on nõudnud aastatepikkust tõestamisristiretke läbi kolleegide ja kriitika turmtule.

Näiteks on teada, et bioloog Lynn Margulise avastuse publitseerimine lükati tagasi viisteist korda. Ta oli just saamas kolmkümmend. Tema teooria selgitas täna bioloogias lastelegi teada fakti, et raku sees on mitokondrid. Järgmised nelikümmend aastat kaitses Margulis oma avastust nagu emalõvi. Sellest võib järeldada, et ahhaa-elamuse realiseerimiseks, elluviimiseks või ajalukku salvestamiseks on vaja tegelikult tugevat iseloomu, distsipliini ja järjepidevust.

Tippelamuse tekkemehhanism

Inimpsüühika toimib põnevalt. On uuritud iha ja ideede tekkimismehhanismi ja paljuski on see sarnane, sest mõlemad kolivad teadvusesse alateadvuse hämaralalt. Ihade puhul arvame, et nii väljendavad end meie tegelikud soovid ja vajadused, kuid selgub, et ajalooliselt on aastatuhandeid inimpsüühikat toimetama pannud seks, hea toit, võim ja naudingud. Realiseerides korraks hetkesoovi, oleme jätkuvalt rahulolematud, sest kui üks kaob, siis tekib kiirest kaks uut juurde. William B. Irvine on seda mehhanismi lahti seletanud nii, et ihad koputavad meie teadvuse uksele nagu kavalad ja ahned müügimehed, kes pakuvad sugestiivselt oma kaupa. Kui sulgeme ukse, et minna tuppa raamatut lugema, siis helistab uksekella lahkunud kaupmehe asemel kohe uus.

Ideed, välktaipamised peidavad end samuti alateadvuses, kuid nende teadvusesse meelitamine on igaühe unistus. Ihad orjastavad meid ja tekitavad rahulolematust, ideed aga vastupidi – ulatavad abikäe ja tekitavad sügavat õndsusetunnet. Kodu on neil sama – ilmumistulemused erinevad.

Ideedel ja soovidel on mõlemal oma eluenergia ja iseseisvus. Tihti ilmuvad nad kõige ootamatumatel hetkedel ja kui me neid otsime ja soovime, siis mängivad peitust.

Gustav Mahler oli tulutult püüdnud lõpetada oma seitsmendat sümfooniat. Aeg oli suvi ja aasta 1950. Pärast kahte nädalat kestund ponnistamist, otsustas ta reisida ja asukohta muuta. Selgus, et tulutult. Teel koju aga juhtus ime, mis ilmutas end väga ootamatul kujul. Mahleril oli vaja saada üle järve ning ta istus paati. Esimese aurutõmbe peale hakkas mehe peas helisema teose sissejuhatus. Nelja järgneva nädala jooksul komponeeris ta valmis suurema osa kogu sümfooniast.

Distsipliin ja järjepidevus

Kunsti või kirjanduse õpingud on looritatud müstika ja salapäraga. Meile meeldib ette kujutada, et kuulus loov vaim on olnud kaunishing, elukunstnik, karismaatiline isiksus, kel on väga eriline suhe muusaga ja see annab andeks kõik tema ebakõlad suhtlemises teiste inimestega või materiaalse maailmaga pahuksis olemise. Anne on midagi erilist ja sellega õnnistatud inimestele antakse palju andeks. Geeniused on ikka alati olnud veidrikud. Paljude puhul saab rääkida ka otseselt manikaal-depresiivsest tsüklilisusest või bipolaarsusest.

Ahhaa elamus kirjutamiselKaasaegsed pidasid kuulsat lord Byronit hullumeelseks. Sõbrad ütlesid, et Byroni meel on otsekui tuld täis vulkaan. Mõnikord oli see rahulik, siis jälle särav ja mänguline – igal juhul oli kõrvaltvaataja jaoks tema kirglik intellekt sageli hirmutav. Byroni mõte jooksis sujuvalt kui piksenool ühelt teemalt teisele. Maniakaalses staadiumis kirjutas ta oma kuulsa poeemi “Korsaar”. Teada on, et ta suutis paberile panna üle 2000 rea päevas. Tema kaasaegne juhtiv kriitik John Ruskin väitis, et Byron kirjutas samasuguse kergusega nagu lendab kull.

Kui uurida kirjanduslugu, siis selgub, et pea kõikidel suurkujudel, kelle sulest on ilmunud geniaalset loomet, on taga suur töövõime, rutiinitaluvus ja enesedistsipliin. On teada ainult paar üksikut juhtumit, kus luuletaja on ühe hingetõmbega kirjutanud valmis poeemi.

Looja kõige suurem hirm on ebaõnnestuda – jääda sädemeta. Kunstniku kõige suurem ahastus tekib siis, kui inspiratsioon jätab ta maha ja ta kirjutab tehnilist külma teksti või siis maalib pildi või loob heliteose, kus on taga konstrueeritud struktuur ja paljas käsitööoskus.

Julgus ebaõnnestuda – ego ja vaimu koostöö

Kirjanik Irving Wallace lükkab ümber väite, et kirjutatakse ainult siis, kui “tunne on õige” ehk kui loojat tabab müstiline inspiratsioon.

On teada, et Gustave Flaubert töötas seitse tundi päevas ja Somerset Maugham neli. Ja kirjanikud mitte ainult ei istu ja tööta rutiinselt tunde ja tunde, vaid nad teevad seda lausa iga päev.

Ernest Hemingwayd tunti kui elunautlejat, kes armastas süüa, juua, kalal ja jahil käia. Kuid ta veetis iga päev kuus tundi oma kirjutuslaua taga. Väidetavalt oli tema päevanorm 500 sõna. Osav masinakirjutaja tipiks need paberile kümne minutiga. Hemingwayl kulus seega ühe sõna kirjutamiseks täpselt minut. Ta kirjutas sõnu, lauseid, lõike selleks, et need hiljem kustutada.

Selleks, et õnnestuda, on vaja valmis olla ebaõnnestumiseks. Ja on vaja valmis olla selleks, et oma tööd tuleb kustutada, muuta või ümber kirjutada. Ego ja vaim peavad olema valmis koostööks.

Bright Sheng võrdleb helilooja tööd antiigipoe müüja omaga. Ta kirjutab, et kauplus peab olema avatud iga päev. Mõni päev ei tule ühtegi ostjat, kuid müüja peab ikkagi kohal olema. Aeg-ajalt tuleb hea kunde ja ostab kalli raha eest mõne väärtusliku eseme. Kui poeomanik pole kohal, siis jääb ost tegemata. Oluline on vaimne valmisolek inspiratsiooni saabumiseks.

Kirjanik Richard Rhodes sai päevalehe toimetus töötades oma ülemuselt Conrad Knickerbockerilt kuldaväärt nõuande. Ta tundis huvi, et mida teha, et saada tõeliseks kirjanikuks. Boss vastas lihtsalt: “Asetad oma tagumiku toolile”.

Kuidas siis?

Minu jaoks töötavad kõik need teadmised ülimalt hästi. Isikliku eluga seotud ahhaa-elamusi saab noppida unest, hommikupoole ööd meditatiivsest seisundist, jalutuskäigult või teatritükki, kontserti ja filmi nautides.

Et aga kirjutada on vaja kõigepealt vaim valmis seada. Otsustan, et sel teemal on mul midagi olulist öelda. Teema, lavastus või inimene, kellega intervjuud teha peab mind kuidagi puudutama. Kui on põnevus, siis süttib sisekosmoses esimene säde – nagu täksiks selle keegi vilgukivist. See säde hakkab tulehakatuseks ideid tõmbama. Näppu satub hea raamat, kuulen kellegi huvitavat mõtet, näen filmi, mis avab uue vaatenurga või näen unenägu, mis tõukab looma. Materjali hakkab kogunema.

Kas materjali on piisavalt või mitte, aga kõige aluseks on tehniline nipp. Võtan aja maha ja istun kodus arvuti taha. Hea tee, kohv või muusika lisavad mõnu. Aga ei ole obligatoorsed. Otsus laua taha istuda on peamine. Siis tuleb lihtsalt alustada. Peagi lähevad sõrmed soojaks ja kehasse tekib mõnus surin. Hinge tuleb erutus ja mõnus rahutus. Sädemetest tekib väike lõke. Kui on võimalik, siis kirjutan seni kuni lõke põleb.

See töö on üsnagi sensuaalne. Sõnad kirjutavad end ise, lõigud vormistavad end omaenda tahtmist mööda. Ratsionaalne mõistus lülitab end välja ja tekib kanaliks olemise tunne.

Seejärel tuleb võtta hingetõmbepaus või magada üks öö. Hommikul on hea tekst üle vaadata. Tavaliselt on alateadvus saanud siis oma tegevusi teha ja mängida tekstiga edasi. Ja kõik need uued head mõtted lisanduvad nüüd vurinal ekraanile. Mõni lõik tahab kohendamist, mõni ümbersõnastamist, mõni sõnakordus parandamist ja siis – valmis ongi.

Mulle meeldib see praksuva põlemise protsess, mis saadab tippimist ja siis ka see, et teksti ei tohi kunagi liiga timmida ja redigeerida. On OK kui sisse jääb mõni toorem mõte või mitte-nii-perfektne lõik. Selles on elu. Selles on hoogu ja mahlasust.

Ja siis toimetajale või avaldajale. Ja kahtlused ja kõhklused vasakule. Sest lugu on täpselt nii hea kui sel hetkel on. Nagu elugi.

Kui on väga hea inspiratsiooni päeval kirjutatud tekst, siis aastaid hiljem seda lugedes võib üllatuda ja mõelda, et kas tõesti see olin mina, kes nii põnevaid mõtteid kirja pani. Ehk siis lugu on kirjutanud end ise ja mina olen kanal, kel on näpud, mis on mõtted sõnadeks vormistanud.

Hetked, kui kaob aeg ja ruum, on kõige magusamad. Siis toimetaks nagu meie hing, aga keha ja tunnetega absoluutses kooskõlas. Ja saab sündida tippelamus või “ahhaa” või sünkroonsus. Eriliselt välja valgustatud hetked on need, mida oodata ja millele alati avatud olla. Välk, lisaenergia, magus loomispalang. Sisemine tuli, mis ootab, et sina tal süttida laseksid. Miks siis mitte natuke ka ettevalmistusi teha ja vaim alati valmis hoida. Ja olla lihtsalt magnet.

Häid ahhaa-elamusi, mis annaksid elule uue suuna ja hoiaksid sisemist tuld alati hubisemas!

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: