Autor: Liia Loo / Fotod: erakogu

Istun pingil, mis on paigutatud täpselt pargi keskele, üsna Tallinna kesklinna tsentris. Mulle meeldib vaadata enda ümber askeldavaid inimesi. Just sellised hetked aitavad märgata reaalsust, et elame ülemäära kiires ning infoga üleküllastunud maailmas. Meid ümbritseb kiirustamine, kõiges. Tegevustes, planeerimistes ning ka suhtlemises oma lähedaste ning sõpradega. Justkui valdaks tunne, et aeg saab kohe otsa. Tihtipeale on üsna tavapärane selle tunde tagantsundimisel planeerida oma päeva ning tervet elu tihedalt täis erinevate tegevuste ning kohustustega. Hingepõues varitsev hirm, et mõni oluline info läheb mööda, sunnib lülitama sisse samaaegselt mitmeid infoallikaid. Lubada endal olla vaikuses ja rahus, on muutunud üsna harulduseks. Kas see on ka sulle tuttav tunne?

Mõned aastad tagasi võtsin enda jaoks teadlikult aja maha. Tegin kontrollitud valikuid ning ei sundinud enam ennast tegema asju, mis mulle rahuldust ja rõõmu ei pakkunud. Ka kirjutamise ning mõtete jagamise jätsin teadlikult pausile, lihtsalt selleks, et enda sees teha inventuur ning korrastus. Elades ajastus, mis on täidetud info üleküllusega, on üsna lihtne ära kaotada iseenda mõtted ning tõde.
Vaadates tagasi umbes mõned aastad, mõistan, et hirmutav paus meie ajaloos oli inimkonna jaoks vajalik. Vajalik paljudel põhjustel. Minu jaoks tähtsaim nendest põhjustest oli sunnitud vajadus peatuda.

Mäletan selgelt seda tunnet, mis mind selles vaikuses esialgu tabas. See oli hirm! Tohutu hirm eraldatuse ees. Hirm üksinduse ees.

Mulle meeldib aeg-ajalt vaadata tagasi ning meenutada, kes olin ma kunagi, ning kuhu olen jõudnud tänaseks. Vaid nii märkan ma enda sees toimunud muutusi ning oskan analüüsida, miks miski olukord või sündmus oli mulle vajalik ja kuidas see minu enda arengule kaasa aitas.

Tagasivaadates on just need mõned aastad mind inimesena mõjuvõimsalt muutnud. Pealtnäha pole see muutus ehk märgata, kuid sisemiselt tunnen seda muutust tugevalt. Ma ei püüa enam sulanduda seltskonda, kuhu ma tegelikult sulanduda ei soovi, ei soovi olla teadlik kõigest, mis tegelikult mind ei huvita ning ei püüa olla tähelepanu keskmes, mis mind sisimas tõsiselt väsitas ja kurnas. Ma liigun muutuse poole, kus väline maailm ei mõjuta enam minu otsuseid ning mulle piisab sellest kui olen piisav vaid iseenda jaoks. Ma tahan nautida igat hetke oma elus just nii nagu mulle see meeldib.

Kõigi nende muutuste taga tunnen ma aina kasvavat väärtust vaikusel. Vaikus minu ümber ja eelkõige iseenda sees. Pidev kiirustamine ja ülemõtlemine tekitas tugevaid pingeid ning väsitas keha ja vaimu. Ka minul oli hirm peatuda. Äkki ma siis jään kõrvale ja ei ole enam nii vajalik ja oluline? Äkki ma jään üksi?

Mingist hetkest hakkas minu keha erinevate vaegustega märku andma pidevalt kasvavast stressisist ning kurnatusest. Mul oli valida, kas teha nägu, et ma seda ei märka või leida endas jõudu ja peatuda. Seada iseennast esikohale!

See valik oli väga ebamugav, väga hirmutav. Kuid tänaseks mõistan, et see valik oli väga suureks sammuks minu tõelise minapildi avastamise alguses. Vaid peatudes ja kasvõi korraks pargipingile maha istudes, hakkas tekkima arusaam, mis minu sees toimub ja kui palju on mu sees seda üleliigset müra, mis ei kuulu minule. Vaid peatudes on võimalik hakata taas kuulama vaikust, milles õppida hindama hoopis teisi aspekte meie ümber ning väärtustama hoopis teistsugust mateeriat.

Alustades vaid pisikestest asjadest, tekivad lõppkokkuvõttes suured muutused. Märgata oma lähedasi, jättes telefonid hääletule režiimile. Sisustades oma vaba aega ilma Netflix kanalita ning asendades selle hoopis jalutuskäikudega looduses. Või uut jooksudistantsi püüdes kuulata Spotify asemel hoopis linnulaulu ning imelisi helisid, mida loodus meile pakub.

Vaikuses olles õpime taas kuulama iseennast ja hindama seda mida hindasime kunagi. Vaikuses hakkame taas nägema pisiasju, mida märkasime lapsena. Vaikuses muutub ajataju ning aja tähendus. Vaikuses leiame taas üles rõõmu, armastuse ning rahulolu. Vaikuses sünnivad hetked, mida me eal ei unusta!

Head vaikuse nautimist!

Liia Loo
holistilise regressiooni terapeut