Kuidas klient tuli 6 foobiaga ja läks armastusega – ehk mis toimub teraapias tegelikult

4. nov. 2021 | Artiklid, Psühholoogia, Suhtlemine, Teraapia

Postituse autor: Martin Kruusvall

Martin Kruusvall

Minu juurde jõudis inimene murega, et tal on 6 erinevat foobiat, mis tõsiselt takistavad tema elu. Ta oli käinud perearsti juures, erinevates teraapiates, ka välismaal, aga hirmud olid ikka nii suured, et viimased mitu kuud ei suutnud isegi magada.

Foobiate taga on alati mingid muud lahendamata teemad, mis ei pruugi konkreetse hirmuga üldse kuidagi väliselt seotud olla. Unetus on samuti tagajärg, mitte algpõhjus. Kui perearstid ja psühhiaatrid pigem tegelevad tagajärgede ehk sümptomite kõrvaldamisega (tihti suures ajadefitsiidis ja medikamentoosselt), siis teraapias tegeleme algpõhjuse otsimise ning likvideerimisega. Algpõhjusele pihta saades ning seda n-ö tervendades, lahenevad muud sümptomid iseenesest.

Loominguline teraapia algus

Iga klient ja tema lugu on unikaalne ning valitavad töömeetodid on erinevad, neid tuleb kombineerida, vastavalt konkreetsele isikule. See teebki teraapiaprotsessi mingites olukordades loominguliseks, sarnaseks rohkem kunstile kui teadusele. Seda just sellepärast, et iga inimene on nagu omaette väärtuslik kunstiteos, mis sest, et vahel pisut kannatada saanud :). Seega võib ka teraapiatööd võtta kui väärtuslike taieste restaureerimist.

Selle loo puhul õnnestus klient nii ära lõdvestada, et mitu kuud magamata inimene jäi spetsiaalse harjutuse käigus kabinetis diivanil magama! Muuseas, selle efekti üks võti peitub hinnangutevaba ja usaldusväärse õhkkonna loomises, mis on iseenesest juba pool võitu ja väga rahustav. Tihti kogeb inimene hinnangute puudumist oma elus esimest korda just terapeudi vastuvõtul!

Kohe teraapia kallale asumise asemel lasin kliendil kõigepealt pisut magada ja pärast vaikselt alustasime tema isikliku ajaloo ja elujoone osadeks lahti võtmist. Lähisugulaste kirjelduses selgus üsna kiirelt suur eluaegne konflikt emaga. Kogemus ütles, et see võibki olla kõige algpõhjus. Enamus probleemide juuri peitub tegelikult lapsepõlves. Õnneks teatud tehnikad võimaldavad seda lapsepõlve üsna kiirelt läbi skaneerida.

Ka emad võivad traumasid põhjustada

Järgmise sammuna, soovides töötada läbi tundeid ema vastu, ei leidnud me mitte ühtegi tunnet… Tunnete puudumine annab aga järgmise niidiotsa, sest ega ju keegi tundetuna siia ilma ei sünni. Järelikult alustame selle hetke otsimist, millal tunded kaduma läksid ehk mis ajal tunnetele blokk peale läks ja mis siis inimese elus toimus? Mis toimus sel hetkel suhtes emaga?

Kindlasti peaks mainima, et läbi aegade ja ajaloo on emakuju kujunenud  “pühaks”,  sest nad annavad meile elu, kasvatavad, pühendavad ennast. Kuid mis juhtub, kui ema kuritarvitab oma emastaatust? Õrnad lapsed aga armastavad tingimusteta, isegi siis, kui emad teevad neile haiget. Lapsed süüdistavad hoopis ennast ja ei oska sellises olukorras midagi ette võtta.

Reaalsus on see, et mitte alati pole meie vanemad kogenud, tasakaalukad, elutargad, oma probleemid läbitöötanud psühholoogiliselt küpsed isiksused. Kui olime väikesed, õppisid nemadki alles elama, ennast mõistma, olema lapsevanemad. Kusjuures seda kõike õpiti laste silme all. Võiks isegi öelda, et tihti on laps emaduse testisik. Nii juhtubki, et mõned oma eluga sassis emad saadavad korda kohutavad tegusid oma laste kallal. Vahel lubavad emad kohutavatel tegudel toimuda ehk tolereerivad näiteks ahistamist ja vägivalda. Terapeutide kabinetid näevad selliseid kliente tihti.

Nii ütlebki kogemus, et kuna kliendi jaoks “ema on püha”, siis tõenäoliselt on inimesel uskumus, et “negatiivseid tundeid ei tohi ema suhtes tunda” (mõned emad ise sisendavad seda lastele). Kõik see viitab sellele, et kliendil on ema suhtes palju allasurutud viha, mida ta ei julge isegi iseendale tunnistada, emast rääkimata!

Blokeeringu mahavõtmine – viha on tervendav ja aus

Kui viha on allasurutud, siis tuleb see blokeering kliendil kõigepealt maha võtta. Tihti on oluline seletada inimesele viha tunde positiivseid omadusi ja evolutsioonilist vajalikkust ja kinnitada, et mina kindlasti ei mõista teda hukka, kui ta juhuslikult vihastab oma ema peale. Tuleb anda luba olla vihane! Mõni on kogu aeg vihane, aga teisele tuleb see luba anda, sest alates lapsepõlvest pole mitte kunagi mitte keegi talle seda luba varem andnud. Veelgi enam, tuleb anda inimesele luba olla vihane omaenda ema või isa peale, anda talle mõista, et see pole patt, seda tunnet võib tunda! Nii tulebki mõnele anda luba olla kurb, teisele vihane.

Peale loa andmist suunasin klienti seda viha reaalselt äratama, et aastate jooksul allasurutud tunne inimese seest välja saada. See on päris aktiivne oluline protsess, kus saab kasutada ka füüsilisi tehnikaid, need võivad suisa higistamagi ajada (vahel ka terapeuti :)! Antud juhul, aastakümneid peidetud viha lõpuni välja saamiseni läks 6-8 kohtumist. Lõpuks hakkas see kaua kokku pakitud emotsionaalne energia sulama.

Kui allasurutud viha pääseb välja, siis alguses võib see suisa raevuks üle kasvada. See kõik on aga täiesti normaalne protsess, see on väga tervendav ja seda ei tasu karta.

Tunded on kihiti

Peale seda, kui klient viha lõpuni välja lasi, jõudis ta kuhu…? Ta jõudis hoopis armastusse! Jah, vahel jõuame armastusse läbi viha. Meie tunded asuvad meis kihiti. Sellepärast ei tohigi karta konflikte. Aus viha on OK, sellest tuleb läbi minna, mitte sellesse kinni jääda.

Jah, see klient jõudis vihast armastusse! Veerand tundi tagasi peksis klient jõuga suurt patja. Järsku oli aga see kõik läbi ning õhus oli tunda mingit müstilist metafüüsilist plaksu või energia muutust, atmosfäär läks järsku kergeks. Hakkasid voolama uued – armastuse pisarad ning minu küsimusele: “mis tunne nüüd on”, vastas klient “EMA, MA ARMASTAN SIND”!

Peale seda viimast korda kadusid kliendil ühekorraga kõik 6 foobiat ning unetus pealekauba. Mitte kordagi ei tegelenud me eraldi ühegi foobia või unetusega – need kõik olid vaid pealiskaudsed sümptomid, mitte mingi diagnoos.

Mis sellest loost oleks õppida

  1. Ärge suruge oma tundeid alla, varem või hiljem tekib sellest suur sisekonflikt;
  2. Vanemad on ka lihtsalt inimesed ja võivad samuti eksida, samas nendel eksimustel võivad olla rasked tagajärjed nende lastele ja mõjutada juba suureks kasvanud laste elu aastakümneid;
  3. Vanemate vastu tohib vihastada (kuidas seda viha välja näidata, see on isejutt);
  4. Vaatamata sellele, et vanemad on meie vastu eksinud, istub sügaval inimeses (kunagises lapses) endiselt armastus selle vanema vastu.

Armastage oma vanemaid, aga see ei tähenda, et te ei võiks nende suhtes tunda muid tundeid. Kõik tunded, nagu vikerkaare värvid, on normaalsed ja lubatud. Tunded pole looduse viga (sellest rohkem selles artiklis). Nad on meile antud sügava mõttega, nad on nagu signaaltulukesed, mis näitavad meile, mis tegelikult toimub ja mis meile päriselt korda läheb. Austagem siis enda ja teiste tundeid!

Vaata ka artikli autori Martin Kruusvalli kodulehte: www.innersurf.ee

 

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.