Autor: Aleksandra Voltseva

Me võime olla suurepärased inimesed – igati toredad, mõistvad, kaastundlikud ja armastavad, kuid kui meil puudub dialoogi pidamise oskus ja me ei suuda oma vajadusi ja soove väljendada ning meie õnn ja hea tuju sõltub partneri meeleolust, siis on oht, et meie suhe võib katki minna.

Peamised käitumismustrid, mille pärast meie suhted luhta lähevad, on järgmised.

Dialoogi puudumine.
Me eeldame, et kui meie vahel on lähedus ja armastus, siis on iseenesest mõistetav, et partner loeb meie mõtteid, mõistab ja tunnetab meid ilma sõnadeta ja teab täpselt, mida soovime ja vajame. Ja oh seda hämmingut ja pettumust, kui see nii ei ole. Vahel isegi kujutame endale ette, et ta teeb meelega kõike valesti, sest nii juhm ja tundetu ei saa ju ometi olla. Tegelikkuses on aga nii, et me vaevu suudame iseendast aru saada ja ei tea, mida me täpselt tahame. Iga päev ja hetk on erinevad, soovid muutuvad vastavalt kuu seisule ja meil endalgi on raske kõiki oma tahtmisi rahuldada, rääkimata sellest, et seda peaks tegema meie partner, ilma meie suunamise ja juhendamiseta. Võimalik, et oma vajadustest rääkimine valmistab meile raskusi, sest lapsepõlvest saadik on meile õpetatud, et soovide omamine ja nendest rääkimine on egoistlik. Tegelikult on egoistlik hoopis eeldamine, et partner peab ise kõigest aru saama ja tajuma. Elu oleks palju lihtsam, kui me suudaksime oma aja ära elanud uskumused asendada uute loovamate mõttemallide vastu.

Idealiseeritud nägemus oma partnerist.
Tavaliselt loome me suhte alguses endale oma partnerist ja suhtest idealiseeritud kujutluspildi. Meil kõigil on ju mingi ettekujutus sellest, millist partnerit me oma ellu soovime, milliseks meie kooselu võiks kujuneda, milline võiks partner olla lapsevanema rollis jne. Ja kui inimene meile väga meeldib, siis me riputame talle vaikselt külge kõik need omadused, mida me tahaksime temas näha. Tema tõelist olemust nägemata. Ja mis seal salata, alguses tahame ise ka näida paremad kui tegelikkuses oleme, võimalik, et täitsa alateadlikult. Aja jooksul, kui hakkab kooruma tõeline olemus ja maskid langevad, Võib selguda, et partner ei tunnetagi meid nii hästi ega suuda meie vajadusi rahuldada. Välja võib tulla, et tema ettekujutus kooselust oli hoopis teine. Ja kui partnerite omavaheline kommunikatsioon on puudulik ja mõlemad muudkui eeldavad, siis ongi tulemus käes:tegelik reaalsus ei vasta ootustele, oleme pettunud ja kurvad. Nagu öeldakse, ootused on parim retsept pettumuste loomiseks.

Mehed ja naised, kellel on liiga suured ootused oma kaaslasele, on nagu lapsed, kes idealiseerivad oma vanemaid ja asetavad nad endast kõrgemale. Ühelt poolt vaatavad alt üles ja teiselt poolt pahandavad, kui nad vigu teevad. Ehk siis me kipume võtma endale justkui lapse rolli, loobudes nõnda vastutusest. Selle tulemusena oleme pettunud, et meie reaalsus ei vastanud meie ootustele ja kujutlustele.

Tunnete salgamine.
Kui me ei suuda aegsasti oma vajadusi väljendada, siis pettumuste pallike vaikselt paisub ja pinge aina kasvab. Selle asemel, et rääkida oma tunnetest, teeme asja veelgi hullemaks, kui me vaikime. Häält pole, kontakti pole, mossis näol jooksvad subtiitrid edastavad aga piisavalt selget sõnumit. Üks pool on kuri, sest on pettunud ja teine pool ei saa hästi aru, mida ta valesti tegi. Pakime rõõmsalt solvumiste ja pettumuste pallikese veelgi suuremaks, kuni see muutub vihaks ja plahvatab suure pauguga. Ja kui siis ka ei suuda oma asjad selgeks rääkida, solvume veelgi rohkem. Olukord progresseerub.

Kaassõltuvus.
Kui üks partneritest pühendab kogu oma elu oma partnerile ja unustab iseenda, oma elu, sõbrad, huvialad, aga teine seda ei tee, läheb suhe tasakaalust välja. Kui partner endiselt tegeleb oma hobidega ja suudab eksisteerida ka iseseisvalt, siis varem või hiljem tekib kaassõltuval partneril tunne, et teda ei tunnustata piisavalt, ei väärtustata ja ei pühendata talle piisavalt aega ja tähelepanu. Suhtesõltlane seab oma partnerile ebarealistlikult kõrgeid ootusi, pannes teda vastutama oma tujude ja õnne eest. Tema käitumine võib muutuda teisele lämmatavaks ja lõpuks pole keegi õnnelik. Kõige kurvem on see, et suhteid võib vahetada, aga muster kordub. Kaassõltlane saab ka järgmises suhtes järjekordselt tõestuse selle kohta, et ta pole piisavalt armastusväärne ja oluline. Ta püüab end veelgi rohkem painutada ja vastata teise inimese ootustele, taaskord iseend ohverdades ja kaotades. Enamasti on need ootused tema enda loodud ettekujutus.
Suhte loomine ei tähenda automaatselt ühte sulamist. Inimestel võiksid endiselt olla oma huvid, sõbrad, tujud ja arvamused. Partneritel küll tekivad ühised eesmärgid, kohustused ja tegemised, kuid oma isiklik ruum ja elu jäävad ikka alles.

Üks partneritest on oma vanemate mõjusfääris.
Lapse ja vanema suhetes võib raskusi tekitada lapse täiskasvanuks saamine ja vanematest eemaldumise periood. Mõnel seda eraldumist ei toimu ka siis, kui laps on pesast välja lennanud ja oma elu peale läinud. Kui noor inimene moodustab uue liidu ja loob oma perekonna, siis tekivad selles uues peres oma reeglid, harjumused ja kombed, mis mõlemale sobivad. Kui üks partneritest on aga endiselt sõltuv oma vanematest, kas materiaalselt või emotsionaalselt, tekib uues liidus keeruline olukord. Kumb on mõjusam, kas partneri seisukoht või ühe või teise partneri vanema seisukoht. Selline olukord on paarisuhtele hävitav ja seda peaks igal juhul vältima.

Kui suudad väljendada oma vajadusi, rääkida oma tunnetest, tegutseda ja otsustada iseseisvalt ning võtta partnerit sellisena nagu ta on, mitte sellisena nagu sa tahad, et ta oleks, siis on suur tõenäosus, et suhe saab olema terve, kestev ja õnnelik.