Kuidas Sul tegelikult läheb?

21. apr. 2020 | Artiklid, Psühholoogia, Suhtlemine, Teraapia, Tervis

Postituse autor: Rita Eevardi

Rita Eevardi

Olen viimaste nädalate jooksul vaadanud kahte Rootsi suure filmilooja Ingmar Bergmani elust jutustavat filmi. See on aidanud mul mõista, kuidas igasugune looming on inimese viis väljendada maailmale oma sisemist seisundit, seda, kuidas ta ennast tegelikult tunneb.

Nii nagu Bergmani kirjutised oma elust ja see, millest jutustavad tema filmid, on suures vastuolus, nii on tõenäoliselt ka enamiku inimestega. See, mida me enda kohta mõistuse tasandil arvame ja tahame teistele näidata ning mis on meie tegelik seisund, enesetunne ja olek.

Usun, et sügaval sisimas tahab igaüks olla nähtud ja vastu võetud just sellisena, nagu ta on päriselt: kõigi oma rõõmude, valude, kiiksude ja eripäradega.

Tihtipeale on see valu, viha, häbi ja mis kõik veel peidetud nii sügavale, et ka endal puudub juurdepääs, rääkimata siis kellestki teisest. Samas otsib see peidetu kogu aeg väljapääsu, nähtuks saamist. Lõppude lõpuks sisaldab just see Päris Mina kõiki neid omadusi, mille pärast ma siia ilma üldse sündisin, mida tulin arendama ja õppima. Kui Päris Mina vabalt avalduda ei saa, hakkab ta märku andma erinevate ebastabiilsete, apaatsete või muude seletamatute meeleseisundite või füüsiliste sümptomitena.

Ingmar Bergmani vaevasid kogu elu seletamatud kõhuvalud. Need ei lasknud tal rahus olla, eriti öösiti, kui ta oli üksi iseendaga. Ainus viis valudele leevendust saada, oli tegutsemine uue filmistsenaariumi kallal. Omal viisil töötas ta niiviisi läbi enda sisemisi valuteemasid ja kuna ta suutis seda teha üdini ausalt ja avameelselt, puudutasid tema teosed nii paljusid inimesi üle maailma. Miks? Eks vist sellepärast, et neid filme vaadates said inimesed pimedas kinosaalis, teiste pilkude alt eemal, kogu lugu hoopis kõrvalise isikuna vaadates kuskil sügavas südamesopis kogeda äratundmist ja tuge, et kusagil nende sees olev valu, viha, kadedus, vägivaldsed mõtted jne, ei ole midagi ennekuulmatut ja erakordset, vaid see kõik on olemas ka mujal. Nii olemas, et on lausa kinolinale toodud ja miljonite inimeste poolt kõrgelt hinnatud.

Miks me inimestena oleme nii endasse sulgunud ja tahame näidata vaid oma edukat ja hästi toimetulevat poolt? Olgem ausad, igaüks tunneb ju aeg-ajalt ebaõnnestumist ja madalseisu. Miks me siis teistele ainult helget poolt näitame ja pimedate varjusoppidega tegeleme pimedas enda sees, teadvustamata tihtipeale isegi, et meil need sopid üldse olemas on?

Kui keegi julgebki ehk aeg-ajalt mõnd oma mitte nii toredasti hakkamasaavat osa näidata, ei leidu sellele ilmselt kuigi palju toetavat peegeldust, sest inimene, kes suudaks teisele tema pimedamal poolel toeks olla, saab olla ainult see, kes on omaenese varjukülgedega tuttav ja rahujalal. Kui me iseendaga vähimagi ebaõnnestumise puhul kohe pahuksisse läheme, suutmata end toetada, lohutada ega innustada uuesti proovima, kaotusega leppima, kogemust kui sellist väärtustama, ei saa me olla toeks ka teisele, kes parajasti just oma elu laineharjal ei purjeta.

Ma mõtlen, et need elu laineharjad on meeliülendavad, toredad ja hingekosutavad küll, aga me kogeme seda ülendatust eriti tugevalt hetkedel, kui oleme sellele harjale just tõusnud – siis valdab meid võidurõõm, saavutamislust, “jess, ma olen õige!” tunne. Teatavasti aga ei püsi ükski sportlane tipus, ükski laul edetabelite eesotsas ega ükski film kassahitina igavesti. Lõppude lõpuks jääks ju igasugune areng niimoodi seisma. Teen ühe laulu ja sellega asi piirdub – raha tuleb, kõik raadiojaamad mängivad seda päevast päeva – 30 aastat hiljem ka veel on see minu tähetund ja sära? Vaevalt.

Pigem on vist ikka nii, et kogu see ülejäänud hall tsoon, mis jääb elu laineharjade vahele, on meie arenemisruum ja teekond. Laineharja kogemused on pigem justkui vaheeksamid, millest saame tagasisidet, kas oleme õppetunni edukalt omandanud ja valmis järgmisesse klassi astuma, või peame oma oskusi veel lihvima ja uuesti üritama.

Miks me kogu aeg üritame jätta üksteisele muljet, et iga hetk meie elust on justkui puhta viiega eksamikabinetist väljumine? Kuhu jääb õppimine, olukorrad, kus peaaegu mitte millestki aru ei saa, allajäämise tunded, kahtlused, kas see üldse on minu õige tee jne? Ma tean, et kõigi sees on need seisundid olemas ja on olemas ka laineharja seisundid. Aga seda, et enamik meist on valdavalt kogu aeg rõõmsad ja nn “halbu asju” (loe õppetunde) nagu polekski, ma ei usu. Võib-olla olen naiivne, aga ma tõesti arvan ja olen kogenud ka, et suhetes ja seltskondades, kus inimesed on avatumad ja vähemalt püüavad olla ausad enda ja teiste ees, rääkides asjadest nii, nagu nad tõesti neid parasjagu kogevad, saab toimuda areng ja kõik võidavad.

Suurte geeniuste jaoks on ilmselt vajalik ja võimalik väljendada oma sisemisi heitlusi kirjatükkides, muusikas, filmides või muus loomingus ja saada nähtuks laiema üldsuse poolt. Need, kellele selliseid andeid nii suurel määral antud ei ole, jääb praeguse seisuga üle otsida leevendust siis nende geeniuste kunstitöödest. Mis on muidugi kõik hea, ilus ja toetav, aga alateadlik ja juhtimatu. Kui ma tunnen mingit filmi vaadates kergendust või muusikapala kuulates rahunen, siis on see abiks küll, aga on ju üsna keeruline iga kord mingit pinget tajudes film käima panna, et seda vaadates rahuneda. Või noh, saab küll, aga see ei tööta ilmselt kuigi kaua. Kui ma aga seda filmi täie teadlikkusega vaatan, püüan aru saada, ms selles mind puudutab, mis lohutab, kuidas on selle filmi kangelase lugu seotud minu enda looga. Milliseid muutusi või arenguid ma oma ellu vajan, et samasugune leevendust andev tulemus saavutada? Ma arvan, et kui me igapäevaselt suhtleksime ausalt ja saaksime teiste peegeldusi, siis see tervendav film käiks kogu aeg.

Keegi ei jaksaks ju vaadata imalat armulugu, kus kõik on hästi alguses, keskpaigas ja kōige tipuks saabuks suur ja südamlik “happy end” – miks? Sest see pole päris elu ja sellega ei saa samastuda. Sama on suhetes – kui me näitame teistele ainult õnnestumisi, võite ja edu, siis pole sellest filmist ju midagi õppida: kuidas ta selleni jõudis, milliseid takistusi ületas, mida õppis? Arengut pole näha, päris elu ei peegeldu. Areneda saab siis, kui oleme valmis taluma ebamugavust, sellele otsa vaatama, sest kui teeme näo, et kõik on hästi, siis ei saagi ju midagi muutuda.

Jah, mul on hea meel kuulata, et sul läheb hästi ja oled edu saavutanud, aga kui ma ei tea, mida sa selleks tegid, kuidas sa selleni jõudsid, siis pole sel minu jaoks suuremat väärtust, mul pole millestki eeskuju võtta ega õppida. Saan vaid tõdeda, et minu ees seisab õnneseen ja geenius, kellel asjad õnnestuvad iseenesest ja mina olen tavaline keskpärane luuser, kes peab edu saavutamiseks vaeva nägema ja siis ka ei pruugi midagi veel õnnestuda.

Üks peamine põhjus, miks me oma pimedamat poolt teistele näidata ei taha, on selle haavatavus. Seal on virnade viisi (või noh, mõnel ehk vaid paar õhukest kausta) materjali, mis ei näita meid perekonnas, kollektiivis vōi ühiskonnas kehtivate normide järgi just parimas valguses. Ja mõned kaustad ehk on tõesti sellised, mida polegi vaja päevavalgele tirida. Enamasti aga hoiavad inimesed peidus väga väärtuslikku kraami, lõigates sellega ära omaenda ja ka kõigi ümbritsevate võimaluse areneda ja õppida.

Kui me hakkaksime mõistma ja aktsepteerima iseendid tavaliste, lihtsate, ekslike, ebatäiuslike, ainulaadsete olenditena, siis teeksime sellega suure kingituse iseendale ja ümbritsevatele, kes meist innustust saanuna siis ehk ka oma peidetud hingesoppidesse julgevad piiluma hakata. Need hämarad asjad on seal nagunii, lihtsalt elu on rohkemat väärt, kui kogu oma energia selle varjamisele kulutada, mis tihtipeale on hoopis tugevus.

Rita Eevardi, holistilise regressiooni terapeut

https://www.holist.ee/pages/Rita.html

Telli uudiskiri


Blogi artiklite teemad

Regressiooniteraapia bänner

Salasõna meditatsioonid

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga