“Enamik meie hoiakutest ja iseloomujoontest põhineb meie algsel perekogemusel ja suhetel. Paljud meie probleemid on tegelikult lapsepõlveraskused, mida meil noorena ei õnnestunud lahendada ja mida me seetõttu täiskasvanuna endaga kaasas kanname.”, tõdevad John Cleese ja Robyn Skinner raamatus “Families and how to survive them”. 

Kui perekonnas on tülid, alkoholism, haigused või muud selgelt nähtavad probleemid, mis mõjutavad kõiki pereliikmeid, on suhteliselt selge, kus asuvad pereliikmete psühholoogiliste probleemide tagamaad ja algpõhjused. 

Aga mida teha siis, kui inimene kirjeldab oma vanemaid kui täiuslikke? Kui tal oli lapsena olemas (ja on endiselt) ema täielik kiindumus, kohalolek, tugi, nad said alati omavahel kõigest rääkida ja see andis tohutu erilisuse tunde? Kui isa armastas väga oma tööd ja tänu sellele oli perel olemas kõik vajalik – parimad riided, koolid, reisid… mida iganes hing vähegi ihaldada oskas? Selles peres pole mitte kellelegi mitte midagi ette heita. Vastupidi – see pere oli igati eeskujulik – neid kutsuti alati õigetesse kohtadesse õigete inimeste poolt, nad kõik tegid ja rääkisid alati õigetest asjadest. Peres olid tugevad traditsioonid, millest hoolega kinni peeti. Mitte kunagi ei esinenud mingisugustki nähtavat tüli või vaenu. Pereliikmed tundusid lähedastena. Ema ja lapse vahel leidus alati aega mõnusaks vestluseks ja iga kord peale neid vestlusi tundis laps end erilisena. 

Paljud naised ja mehed on kasvanud üles perekondades, kus pole alkoholismi ega muude sõltuvustega vanemaid. Ometi on nende armastuse ja lähedusega seotud probleemid sageli sarnased sõltlaste peres kasvanute omadega. Nende perekonnad paistavad pealtnäha ideaalsete ja täiuslikena. Selline illusioon teeb minevikuga vastandumise, käesolevate probleemide juurpõhjuste leidmise ja tervenemise palju raskemaks, kui neil juhtudel, mil düsfunktsionaalsus on igaühele silmaga näha. 

Sellises peres kasvanud inimesel pole aimugi, et on olemas suhted, kus tunnetest ja probleemidest võib OTSE (siin on mõeldud inimest, kellega probleem või emotsioon on seotud) rääkida. Avastus, et seni ideaalseks peetud pere on düsfunktsionaalne, võib olla vägagi šokeeriv.

“Täiuslikest” peredest pärit inimesed ei tea, et funktsionaalsetes paarisuhetes räägivad partnerid TEINETEISELE oma rahulolematusest. Nende normaalsus on see, et paarisuhtes valitseb vaikus ja kui ema aeg-ajalt oma probleemidest lapsega räägib, tundub see pigem armastuse väljendusena, mis on mõeldud lapse väärtustamiseks. Selline laps ei oska aimata, et ema tegelikult väärkohtleb teda, et peletada oma üksindustunnet. Sellise pere sõnastamata traditsioon on reegel: “Me oleme suur õnnelik pere ja mitte keegi ei tohi seda ohtu seada, rääkides OTSE oma tunnetest või probleemidest.”  Reegliks on mitte kõigutada paati ja hoida kõik mured peidus. Selle täiuslikkuse maski taga tunnevad kõik pereliikmed üksindust. 

Raskused luua intiimsust ja lähedust oma suhetes, on sellistes peredes kasvanud laste sagedaseks probleemiks täiskasvanueas. Nad lõhuvad ja lõpetavad oma suhted kohe, kui ei tunne end enam erilisena – päästjana, printsina valgel hobusel või erilise naisena, kes ainukesena maailmas on võimeline mõistma ja toetama haavatud hinge. Suhte alguses on see erilisuse tunne enamasti olemas, sest justkui võluväel tõmbab selline inimene ligi partnereid, kes vajavad päästmist, erilist kohtlemist, millist pole varem piisavalt kogenud. Kui aga esialgne vaimustus üle läheb, ilmub välja kaaslase argine olemus ja vajadus intiimse läheduse järele, mis omakorda nõuab rääkimist vajadustest ja rahuldamatusest. Kangelasel aga on vaja suhet, kus ta elu lõpuni saaks tunda ennast erakordsena, päästjana, eksimatuna. Loomulikult ei ole selline staatus püsivalt võimalik ja inimene muutub aina üksildasemaks ja eraldatumaks. 

Samamoodi võib selline kangelase mentaliteet ennast ilmutada töökohal – olengi eesrindlik, õige, edukas, eriline… Ja kui siis ühel hetkel ei saadagi ihaldatud ametit või positsiooni ning soovitud kohale leitakse olevat sobivam hoopis keegi teine, leiab aset kokkuvarisemine – ma polegi parim, tublim, erilisim…

Düsfunktsionaalseid perekondi nimetatakse ka kaassõltuvuslikeks perekondadeks. 

Robert Subby ja John Friel pakuvad oma raamatus “A Paradoxical Dependency” välja sellise definitsiooni:

Kaassõltuvus on düsfunktsionaalne elamise ja probleemide lahendamise muster, mis leiab aset teatud reeglite järgimisel perekonnasüsteemis. Need reeglid teevad eluterve kasvamisprotsessi ja muutused väga raskeks. 

Stubby ja Friel kirjeldavad neid reegleid järgmiselt:

1. Ära räägi probleemidest;
2. Ära näita oma tundeid avalikult välja;
3. Suhtlemine võiks olla pigem kaudne, nii et üks inimene tegutseb sõnumikandjana kahe teise vahel (kolmnurgastamine);
4. Ole tugev, hea, õige, täiuslik. Pane meid enda üle uhkust tundma (ebareaalsed ootused);
5. Ära ole isekas!;
6. Tegutse minu sõnade, mitte minu tegude järgi;
7. Mäng ja mängulisus ei ole soositud;
8. Ära kõiguta paati!

Nendest reeglitest kinnipidamine, olgu siis kollektiivselt või eraldi, teeb inimestele läheduse ja intiimsuse väga raskeks, praktiliselt kättesaamatuks. Vajadus ennast jagada (oma tundeid, mõtteid, eelistusi, soove ja vajadusi), muutub hirmuäratavaks väljakutseks. Peresüsteemi perfektsuse ja idealismi mask mõjub ähvardavalt. Ilusa fassaadi taga aga kannatavad need perekonnad kroonilise pinge ja ärevuse all. Niisuguse peres sageli valitsevat kodust õhkkonda võib iseloomustada väljendiga: ”Õhk on pingest nii paks, et seda saaks noaga lõigata.” Sellisesse peresüsteemi kuuluvad inimesed tajuvad enamasti kergendust, kui keegi ei ütle mitte midagi, sest ei tea, mis muidu võiks juhtuda: “Mul on hea meel, et sealt minema sain enne, kui keegi jõudis suu lahti teha.”

Tunnetest ja probleemidest rääkimine aitab enamasti pinget leevendada. Need perekonnad aga arvavad, et kui probleemidest ei räägi, kaob pinge ajapikku iseenesest. Igasugune emotsionaalne side pereliikmete vahel on võimatu seni, kuni neid reegleid järgitakse. 

Nii nagu alkohoolikutest või narkomaanidest vanemad on kättesaamatud oma sõltuvuse tõttu, on seda ka kaassõltuvusliku pere vanemad. Kaassõltuvuslikud pered saavad alguse abieludest, mis toimivad vaikimise põhimõttel. Isegi kui seal pealtnäha pole ühtki ilmselget kõrvalekallet, ei ole sellises suhtes elutervel lähedusel ja seksuaalsusel võimalik areneda. Kas üks või mõlemad partnerid tunnevad pidevat rahuldamatust. Olles lõksus reeglites, mis ei luba väljendada oma tundeid ja probleeme, võib vanem kergesti pöörduda lapse poole oma vajaduste rahuldamiseks. Suhe lapsega vähendab vanema üksildustunnet ja aitab tal eitada oma abielus valitsevaid kaassõltuvuslikke reegleid. Pole keeruline märgata, kuidas vanem suunab oma kire ja energia lapsele ja kuidas laps hakkab ennast tundma vanema asenduspartnerina. 

Täiskasvanud düsfunktsionaalse pere lapsel on keeruline näha oma peresüsteemi kahjustavat iseloomu just selle jäiga ideaalse ja perfektse fassaadi pärast. Ometi on vaikuse ja eituse seinte lammutamine oluliselt tervislikum valik selle asemel, et kanda valu ja kannatusi, mis kaasnevad oma vanemale asenduspartneriks olemise saladuse kandmisega läbi kogu elu. 

Robin Skynner ütleb: “Kui me tahame kasvada suureks ja saada eraldiseisvateks inimesteks, peame ära lahendama oma vanemate ja teiste oluliste pereliikmetega seotud “lõpetamata asjad” oma lapsepõlvest ja see tähendab, et me peame oma vanemad maha jätma selles mõttes, et me ei käi neil enam kannul ega oota, et nad meile veel midagi annaksid. Sealjuures ei pea me neid tõrjuma ega kaotama nende sõprust või toetust.”