Millal veel, kui mitte praegusel ajal, kui paljud inimesed olid vaid mõned kuud tagasi kodudes sunnitult üksteisega lähedalt koos, võtta üles ülioluline psühholoogiline teema nagu ISIKLIKUD PIIRID. Omada piire, tähendab omaenda eraldiseisva Mina teadvustamist ja mõistmist sõltumatult teistest (vanematest, lastest, abikaasast, tööandjast, kolleegidest jne.).

Isiklike piiride ületamine teiste poolt tekitab kurbust või viha, sest see on teiste tegevus, mis ignoreerib meie tundeid ja vajadusi. Samas aga vastutus meie piiride eest ei lasu mitte teistel, vaid meil endil, neid ei panda paika mitte väljastpoolt, vaid meie- ehk seestpoolt!

Kahjuks on paljudel need piirid nii olematud, et inimene enam ei tajugi, et need üldse olemas on ja et neid keegi ületab. Kui meie elu käib teiste järgi, kui just teised dikteerivad meie soove, tegemisi, tundeid, tahtmisi ja igapäevaelu, siis me ei mõista enam lõpuks, kus on meie tunded ja kus on teiste omad. Nõnda vajubki inimene tasapisi oma elus ohvripositsiooni!

Kui me kellelegi oma piiridest ei räägi, kui oleme elanud aastaid vaikselt ning viisakalt, siis ei tea teised meie piiride olemasolust päris kindlasti. Kui me ei tunne oma piire, siis oleme ilmselt ületanud ka teiste omi. Pole võimalik piirides olla täpne, kui meil selline mõiste üldse puudub.

Miks on piire hea teada?

Piirideta inimene oskab nimetada une pealt, mida teised tahavad, aga ei oska öelda, mida ise tahab. Selged piirid võimaldavad eristada mida vajan, tahan, tunnen mina ise, sellest, mida vajavad ja tunnevad teised. Mida paremini me oma piire teame, seda paremaks läheb elukvaliteet ja suuremat rõõmu me tunneme oma elust ja seda kiiremini saavutame oma isiklikke eesmärke!

Me ei tea või ei austa oma piire, kui meil on uskumused:

• Kui mul on isiklikud piirid või nendest teatan, siis ma olen halb inimene;
• Ma pean tegema kõike, mida teised minult ootavad;
• Mu elu mõte on pidevalt  teenida teisi ja kõiki aidata;
• Minu vajadused pole olulised, teiste vajadused on palju olulisemad;
• Et meeldida teistele, surun ma oma vajadused alati alla, sest kardan konflikte;
• Mina vastutan teistega toimuvate tunnete eest;
• Kui räägin oma vajadustest, siis olen egoist ja muutun teiste suhtes ükskõikseks;
• Teised võiks ju mõista minu vajadusi ja mõtteid (loe: nad peaks olema selgeltnägijad).

Kuidas oma piire teadvustada?

1. Tuleb olla enda vastu üliaus! Ei mingit viisakust! Peate enda jaoks selgeks tegema, millised on just teie individuaalsed piirid. Mõelge, nagu te räägiks seda kõige suuremale ja kindlamale sõbrale, salaja, kõrva sisse. Teadvustage, et selline nähtus nagu ISIKLIKUD PIIRID on üldse olemas.
2. Kasutage piiriületusolukorra analüüsimiseks kontrollküsimusi, pange vastused kirja ja täitke parempoolne tulp:

Igal õhtul vaadake seda nimekirja ja tehke iga piiriületuse kohta märge. Siis saate teada mis teie elus tegelikult toimub ja millises ohvripositsioonis te tegelikult olete!

Kuidas aru saada, et me hoopis ise ületame teiste piire?

• Klammerdume ja nõuame pidevat tähelepanu;
• Räägime teistele endast viimseni kõike, huvi tundmata, kas teisel on aega ja soovi meid kuulata;
• Räägime intiimseid üksikasju esimesel kohtumisel;
• Tegutseme esimesest seksulaalsest impulsist lähtuvalt;
• Katsume teisi, küsimata nende luba;
• Usume, et teame täiesti kindlalt, mida teistel vaja on;
• Tunneme, et kõik peaksid meie sõna kuulama ja tegema just kõike siis ja sellel hetkel ning viisil nagu meie seda soovime;
• Püüame teisi inimesi muuta või päästa rasketest olukordadest või tunnetest;
• Astume koputamata teise inimese tuppa.

Kui ületame teiste piire, on see märk, et me ei tunne enda omi.

Kuidas kehtestada oma piire?

1. Teete teadliku ja tahtejõulise otsuse avalikustada teistele, et teil on piirid;
2. Mõtlete välja, millised saavad olema teie „piirivalvurid“ ehk signaalid, mida te annate, kui tunnete, et teie piire on hakatud jälle ületama. Mõtlete selle teema ette läbi, teete mõttes trenni, kuidas te palute austada oma tundeid ja vajadusi;
3. Otsustate hakata ütlema „EI” – see on üks peamine piiride kehtestamise viis;
4. Lubate endal tunda teistest erinevaid tundeid ja vajadusi ja julgete neid jagada ilma süütundeta;
5. Selgitate teistele, millised tegevused teile ei meeldi, mida te kvalifitseerite oma piiride ületamisena ja kuidas soovite, et teiega käitutaks.

Uskuge, see on väga hariv ja kasulik neile teistele ka. Sest me kõik oleme üksteisele peeglid ja teised ei saa oma piiriületavast käitumisest teada, kui teie ei peegelda neile seda.

Mis juhtub peale piiride avalikustamist?

Teid võetakse kuulda ja enam teie piire ei ületata. Ok, ok, reaalses elus ei käi see üleöö, see võtab veel veidi aega, kuni nad selle selgeks õpivad. Varuge kannatust. Teie vastutus on piirivalvurid töös hoida ja koheselt sellest teada anda piiriületajatele!

Peab arvestama tõsiasjaga, et oma piiride kehtestamisega võivad tekkida ka kõrvalnähud nagu teiste inimeste solvumine ja mossitamine, mis on sellises olukorras tavaline. Ärge muretsege, teised peavad nüüd oma mugavustsoonist väljuma, nad elavad selle üle. Te peate õppima enda eest seisma. Mitu korda öelda on normaalne ja kasulik ning annab teistele teada, et teil on tõsi taga!

Lõpetuseks

Piirid on alati meie endi kohus ja vastutus! Piiride teema on niivõrd oluline, sest kui me neid piire ei tea ega kehtesta, siis vaikselt õpime me iseenda olulisust eitama ja kandma võõrast koormat. Lõpuks liigumegi sellega täielikult ohvripositsiooni oma elus. See aga tekitab juba konkreetseid tervisehäireid. Hea näide on üks minu klient, kes peale aastakümneid kestnud piiriületusi oma piirid paika kehtestas. Tänu sellele kadus tal ära poole aasta pärast eluaegne skolioos ja selgroog läks sirgeks. Nii et ajage oma selg sirgu ja piirid paika! See on täiesti tehtav ülesanne!