Autor: Aleksandra Voltseva

Kas ma ikka meeldin talle… Kas ma olen piisavalt hea, ilus, tark ja andekas… Kas ma peaks endas midagi muutma või teistmoodi tegema, et ma oleks midagi väärt… Ma olen valmis tegema ükskõik mida, peaasi, et ta mind armastaks.

Kõik need emotsioonid, hirmud ja kahtlused ning soov muutuda kellekski, kes sa tegelikult ei ole, tulenevad ühest alateadlikust uskumusest – ma ei ole armastust väärt. Inimene ei suuda uskuda, et keegi võiks temast huvituda, et ta on kellegi jaoks oluline, et ta on piisav just sellisena nagu ta on. Ta elab teadmisega, et ta ei ole isiklikku õnne väärt ning et ta peab selle välja teenima, olles teistele meele järgi.Ta püüab hirmsasti meeldida, et teistelt kiitust ja tunnustust välja teenida ning saada kinnitust, et ta on oluline.

Kust sellised tunded alguse saavad?

Laps armastab oma vanemaid tingimusteta just sellistena nagu nad on. Samas, ka vanemad on inimesed ja inimesi on igasuguseid. Nad võivad olla agressiivsed, konfliktsed, hüsteerilised, külmad, infantiilsed, nõrgad või hoopis alkohoolikud või narkomaanid. Kui laps armastab oma vanemaid tingimusteta, aga vanemad käituvad veidralt, karjuvad lapse peale, löövad, jätavad üksi oma tunnetega, siis lisaks armastusele tunneb laps valu ja kannatust. Lapsel kujuneb teatud arusaam armastusest ja selle „armastuse stsenaariumi“ võtab laps kaasa oma täiskasvanu ellu. Edaspidises elus võib ta alateadlikult valida selliseid partnereid, kes pakuvad talle armastust, millesse segunevad ka valu ja kannatus. Selline on tema ettekujutus armastusest ja teistmoodi ta lihtsalt ei oska. Selle inimese tundemaailm on täis usaldamatust, hirmu ja ärevust. Tal on kohanemisraskusi, käitumishäireid ning see kõik taandub ühele asjaolule – inimene ei suuda leida sobivat partnerit ja luua õnnelikke suhteid.

„Peaasi, et mind armastataks ja märgataks, et ma olen olemas“ – selliselt tunneb ja mõtleb laps, kelle vanemad ei ole võimelised jagama talle piisavalt soojust ja tunnustust. Need mõtted ja tunded võtab inimene oma ellu kaasa. Täiskasvanuna ta ei teadvusta oma mõtteid ja käitumist, sest need on muutunud nii automaatseteks ning saanud osaks tema olemusest. Alateadlikult võib ta valida partnereid, kes taaselustavad sedasama armastuse stsenaariumi, kus armastus ja hingevalu käivad käsikäes.

Mis võib toimuda sellise inimese peas, mida ta mõtleb ja tunneb, kui partner ei ole ta kõrval või ei ole mingi aeg kättesaadav? „Miks ta mulle ei vasta?“; „Kas tal on keegi teine?“; „Kas ma ei meeldi talle enam?“; „Ta ei hooli minust üldse“; või et „raudselt petab“, on vaid mõned küsimused ja mõtted, mis võivad sellistel hetkedel peast läbi käia.

Isegi kui ratsionaalne mõistus püüab sekkuda, on tunded niivõrd intensiivsed, et halvavad kogu mõistuse ja hinge. Ja sisemine laastav monoloog jätkub: „Kindlasti on ta praegu hõivatud kellegagi, kes on minust ilusam, ihaldusväärsem ja rohkem armastust väärt; mu elu on läbi …“. Tekib paanika ja ahastus, enesehaletsus ja hirm tuleviku pärast. Tugipunkt partneri näol hakkab lagunema. Ruttu hakatakse looma uut tegutsemisplaani, teadmata veel tegelikku olukorda. Kuidas partnerit tagasi saada? Kuidas olla parem, targem, ilusam? Kuidas olla temale unistuste partner? Mida ta vajab või mida ma saan tema heaks teha? Kas ma peaksin kaalust alla võtma või mõnele koolitusele minema? Oma välimust korrigeerima? Arendama oma seksuaalsust? Jne jne. Paremaks inimeseks saamisel pole ju midagi halba. Kuid ajend iseenda muutmiseks peab tulema suurest armastusest ja austusest iseenda vastu, mitte hirmust partnerist ilma jääda.

Ja kuidas peaks sellisele käitumisele reageerima inimene, kelle arusaam armastusest on hoopis rõõm ja kergus, mitte valu ja piin? Kui talle esitatakse kõikvõimalike süüdistusi, kahtlustatakse, kontrollitakse, ei usaldata või ollakse emotsionaalselt distantseerunud. Selline suhe ahistab ja lämmatab. Partner lihtsalt põgeneb. Inimene saab taas hülgamise trauma ja haav suureneb veelgi. Ta hakkab meeleheitlikult lahendusi otsima, näiteks käib ühelt koolituselt teisele või erinevate ennustajate ja tervendajate juures. See kõik oleks tore, kui see mõjuks. Kahjuks need teadmised hajuvad laiali kui tuhk. Hingehaav on niivõrd sügav, et koolitustega seda ära ei „plaasterda“.

Avasta, uuri, võta vastutus.

Nagu eelnevalt mainisin, kujuneb selline enesehävituslik käitumismuster siis, kui lapsepõlves jäi armastuse, tunnustuse ja läheduse vajadus vanemate poolt rahuldamata ning täiskasvanueas püüab inimene kompenseerida oma vajakajäämisi partnerite kaudu. Ei ole mõtet elada minevikus ja süüdistada oma vanemaid lapsepõlve traumade tekitamises. Ei ole mõtet taga nutta seda fakti, et sul puudub elementaarne oskus suhtuda endasse armastavalt – oskus, mis oleks pidanud välja kujunema juba lapsepõlves. Su vanemad on kõigest inimesed, nad armastasid nii kuidas oskasid. Oma vanemate süüdistamine ei vii kuhugi.

Parim, mis sa sellises olukorras enda jaoks teha saad, on hakata oma elu elama. Avasta, mis on sinu huvid, mida sulle meeldib teha, mis sulle rõõmu pakub. Ära püüa sobituda. Ära eelda, et partner sinu meelt lahutama peaks. Uuri parem, mida sina tahad. Sul on selleks õigus, see on lausa sinu kohustus ja vastutus. Tegele enese arendamise ja eneseteostusega, leia oma tegevused, mis inspireerivad sind ja annavad sulle elamise tahet ja rõõmu. Siis ei ole sul aega mõtiskleda selle üle, mida teine küll praegu teeb, millest ta mõtleb, kas ma ikka meeldin talle, kas ma olen piisav. Kui soovid enda ellu austust ja armastust, siis alusta iseendast. Sinu partner on kõigest peegeldus sinu suhtumisest endasse. Kui sina ei suuda end armastada, siis miks peaks seda tegema sinu partner? Isegi kui ta suhte alguses suudab olla avatud ja armastav, siis sinu enesehävituslik mõtteviis ja käitumine hävitab teie suhte, nii nagu see hävitab sinu suhte iseendaga.

Alusta igat päeva sellega, et küsid enda käest: „Kuidas MINA saan täna end õnnelikuks teha? Kuidas MINA saan oma sisemise päikese särama panna?“

Kui tunned, et sul napib ressursse ja sisemist väge, siis on võimalik otsida abi, olgu see vastav kirjandus või mõni spetsialist, kes on valmis olema sulle toeks ja teejuhiks.