Kuula podcasti „Anneli Urge teraapilised vestlused”:
Holistilise regressiooni terapeut ja süsteemne pereterapeut Liina Lehtla: „Heade peresuhete eelduseks on järjepidev töö iseendaga.“

Pereteraapia on teaduspõhine meetod, mis põhineb kommunikatsiooniteoorial ja süsteemiteoorial ning võtab arvesse ka küberneetika põhitõdesid. Viimasest on pärit näiteks selgitused, kuidas süsteemid säilitavad stabiilsust eneseregulatsiooni kaudu ning kuidas vastastikune suhtlus mõjutab psühhopatoloogia tekkimist. Sellest lähtuvalt võib häire või sümptom kanda peres mingit ülesannet või olla perekonna kohanematuse tagajärjeks. Mõistmaks probleemide põhjuseid ja avaldumise konteksti, on pereteraapias kliendiks terve perekond ehk süsteem, isegi kui kohtutakse ainult ühe pereliikmega. Kui paljudes teistes teraapiates tegeletakse sellega, mis toimub inimese peas või tema psüühikas, siis pereteraapia tegeleb sellega, mis toimub inimeste vahel ehk suhetega. Korrastades suhteid peres saab mõjutada ka tasakaalutusest tekkinud häireid ja sümptome, kusjuures juba väikegi muutus ühes pereliikmes toob kaasa muutuse kogu süsteemis.

Minu jäägitu poolehoid pereteraapiale sai otsustava tõuke, kui lugesin Murray Boweni (üks pereteraapia „isadest“) seansikirjeldust, kuidas ta suutis peret jälgides pea eksimatult ette näha, mis on selle pere järgmine samm mingis suhteolukorras juba enne, kui see samm tehti. Siis ma mõtlesin, et see on just see, mida ma olen otsinud – meetod, mis mõistab ja selgitab suhetes toimuvat.

Inimesed kogevad oma peresuhteid sageli kui suurt väljakutset. Võib tekkida küsimus, miks see ometi nii on, miks on kõige keerulisem just nende inimestega, kellega ma kokku kuulun? Üks põhjus on selles, et suhted lähedastega on meile nii tähtsad. Meie emotsionaalne heaolu on sedavõrd mõjutatud pereliikmete poolehoiust ja mõistmisest, et see teeb meid väga tundlikuks ja haavatavaks ebakõladele neis suhetes. Kui midagi on nii tähtis, siis tekib ärevus, mis omakorda võimendab meie emotsioone ja suurendab reaktiivsust. Mida suurem on reaktiivsus, seda paindumatumaks me suhteolukordades muutume ning seda tõenäolisemalt lukustume mingitesse mittetoimivatesse mustritesse. Ühel hetkel saab tundeid liiga palju ja siis võib tunduda, et meil ongi vaid paar viletsat võimalust, kuidas ebamugava olukorraga hakkama saada: põgeneda, võidelda või alla anda ehk sobituda. Kuigi sellised strateegiad on tõhusad ärevuse maandamise viisid ja me kõik kasutame neid aeg-ajalt, probleem tekib aga siis, kui jääme neisse liiga kauaks.

Kui meil on päritoluperega ainult pinnapealsed kontaktid ja üks või rohkem suhete läbilõikamisi pereliikmetega, siis võib teistest suhetest meie elus saada pingete leevendamise koht, eriti siis, kui loome omaenda perekonna. Kõik, mis jääb lahendamata meie esimeses peres, liigub pealispinna all peitu ja hüppab välja kusagil mujal.

Perekond on meie kõigi edasiste suhete harjutusväljak. Meie peresüsteemid õpetavad meile, kuidas suhtes olla, mis on „normaalne“, kuidas toimida konfliktide puhul jne. Täiskasvanuna võiks kõik selle värske pilguga üle vaadata ja endalt küsida: kas see on minu või minu vanema lugu, mida ma elan? Milliseid suhteid ma tegelikult soovin mustrite kordamise asemel? Selle asemel, et haududa, kui ebaõiglane keegi on meie vastu olnud, võiks mõelda, kuidas me ise soovime teistega suhestuda.
Kui endas tekib selgus, pole see kuidas teised reageerivad, enam peamise tähtsusega. Meie asi on oma koorem läbi töötada, et oma vägi tagasi saada.

Selleni jõudmiseks tuleb järjepidevalt töötada iseenda isikuga. See tähendab oma uskumuste, väärtuste, põhimõtete ja elueesmärkide väljaselgitamist, vastutustundlikus kontaktis püsimist ja üks-ühele suhteid inimestega oma perepuus ja oluliste emotsionaalsete teemade tõstatamist, kui need üles kerkivad. Liikuda aeglaselt suurema seotuse, mitte distantseerumise suunas oma päritolupere liikmetega, on üheks parimaks kindlustuspoliisiks, kuidas tuua rohkem küpset „mina“ kõigisse teistesse suhetesse.

Rohkem selle teema kohta ning seda, mis saatesse ära ei mahtunud, saad lugeda Liina artiklist „Keerulised suhted täiskasvanud laste ja vanemate vahel“.