Kristiina Garancis

Marina Paula Eberth on naine, kes on kõik oma oskused õppinud elult endalt, ise omal nahal järele proovides. See haldjalik ja habras naine on töötanud suhtlemistreenerina, olnud Taanis olukorras, kus polnud raha, peavarju ega tööd ning kõike tuli nullist alustada, ta oli valmis hülgama akadeemilise maailma, et proua Grossmanni erakliinikusse tööle minna, ja sai ülesande Estonia uppumise ööl leinaga toimetulekuks psühholoogilist abi andma hakata.

Marina ei karda juhuseid ja saatust. Olles suur iseolemise guru, väidab ta, et elu on maitsev vaid siis, kui teed valikuid, mis õnnelikuks teevad – rõõm on parim suunanäitaja. Praegu on ta õpetaja, terapeut ja koolitaja, kes on loonud silla akadeemilise psühholoogia, regressiooniteraapia ja müstilise energiamaailma vahel, integreerides tervikusse ka uuemad kvantfüüsika ja bioloogia avastused. “Valge nõid,” ütles Marina kohta kunagi Kaika Laine ise, kui Marina käis Lainet kutsumas õppuritele nõiatarkust jagama. Selle isepäise ja kange naise ideedel on võluvägi sees – need saavad reaalsuseks. Ta on loonud Eestis holistilise psühhoteraapia koolkonna ja pannud edukalt toimima 11 aastat tagasi Kopenhaagenis asutatud Holistilise Teraapia Instituudi. Hetkel saab Marina ja tema õpilaste käe all Eestis koolitust üle saja inimese. Algaval õppeaastal käivitab ta väga erinevaid lektoreid ühendava loengusarja “Armastus ja teadus”.

Marina ise arvab enda kohta, et sarnaneb lapsega, kes võtab mänguasja koost lahti, et selle sisse näha. “Me näeme, kuidas keegi käitub, kuuleme, mida ta räägib, kuid see, mis inimese sees toimub, jääb varjatuks. Mind huvitab, kuidas maailm koos inimestega tegelikult toimib. Mis energiad ja mehhanismid kõige taga on.”

Muhumaal sündinud naine on oma uurija loomuse pärinud isalt. See mees oli insener-konstruktor, kes mõtles välja uusi süsteeme ja tehnilisi lahendusi kalapüügi vallas, tema nimel on kuus patenti. Tütart kutsus isa inimhingede inseneriks ja igati põhjendatult, sest Marina on nüüdseks töötanud suhtlemistreenerina viisteist aastat, psühhoterapeudina üle kahekümne aasta, koolitanud välja Eesti esimesed koolinõustajad ja aidanud panna aluse kriisiabi süsteemile.

Seiklusrikaste juhuste maailm

Marina valikud on tulnud läbi seikluste. Ta mäletab järgmist: “Pärast keskkooli lõpueksameid polnud mul mingit isu enam napi kuu aja pärast uuesti ülikooli sisseastumiskatseid teha, kuid sotsiaalne surve oli suur. Sõbrannaga koos hääletasime Tartusse, kus pidin asuma majandust õppima. Tee peal meie kotid varastati ning koos nendega läksid ka pass ja lõputunnistus. Järgmine katse oli tolleaegse Tallinna Pedagoogilise Instituudi (praegu Tallinna Ülikool) kehakultuur – käisime sõbrannaga kehalise katsetel ära, kuid siis tuli keemiaeksam ja viimasel hetkel ma loobusin. Heast perekonnast pärit laps aga peab ju midagi õppima ja nii ma astusin kutsekooli number 19, et saada juuksuriks. See eriala oli minu jaoks aga pikas perspektiivis liiga igav. Minu poiss-sõbral oli sõber, kelle tüdruksõber õppis ülikoolis psühholoogiat, ja tema rääkis sellest väga nakatavalt. Seadsin oma sammud siis uuesti Tartu suunas ja sain üle noatera sisse. See eriala oli nii põnev, et jäingi sinna pidama.”

Pärast Tartut oli Marina esimene tõsine töökoht Pedagoogilises Instituudis Hans Grossi juures, kus ta hakkas tegelema sportlaste liigutusliku mälu uurimisega. Marina kiidab oma erakordselt mõistvat ülemust, sest paralleelselt kulges naise isiklik elu ja kui ta teatas, et ootab järjekordselt last, surus härra Gross ta kätt ja soovis õnne. Marinal on praeguseks kaks täiskasvanud tütart – Sandra ja Iris.

Naise ellu astus ühel hetkel sisse legendaarne Henn Mikkin – mees, kes kõndis mööda linna ringi alati lõõtsportfelliga, mis oli täis Vene ajal kullaväärtusega tähtsaid psühholoogiaalaseid raamatuid. Marina jutustab: “Meie kokkusaamine toimus Varblase kohvikus, kus tol ajal punkarid aega surnuks lõid. Henn kutsus mind Peda juurde suhtlemistreeneriks ja sellest sammust algaski mu karjäär praktilise psühholoogia vallas. Nõuka ajal toimetasid ülikooli juures lepingulised teadustöötajad ja nii sõlmiti koostöölepingud suurte ettevõtetega: ETKVL, Kommunaar, Pöögelmanni-nimeline tehas, piimakombinaat, lihakombinaat. Ma ei osanud sel ajal põrmugi suhelda, aga ühtäkki olin olukorras, kus pidin hakkama õpetama juhte, direktoreid, arste, õpetajaid ja teenindajaid ning see arendas mind ennast väga kiiresti. Hakkasime tutvustama sel ajal väga innovaatilist “humanistlikku“ lähenemist. Pöörasime tähelepanu inimese hoiakule ja sisemisele seisundile – oluline on, millise sisetundega suhtlema minnakse. Õpetasime olema üksteise vastu kenad ja armastavad. Töötasime paarides – filmisime videokaameraga rollimänge, et neid hiljem vaadata ja analüüsida. Olime just hiilgavalt lõpetanud treeningu ühe direktoritegrupiga, kui tuli uus rühm, kellega ebaõnnestusime kolinal. Tekitasime ühes kollektiivis tõelise lõhe ja lahti läks nõiajaht. Oli mitmeid suhtlemistreeningu vastaseid ja öeldi, et see on kahjulik ja lõhub inimesi – skandaal oli suur. Eestis oli tol ajal otsimise ja enesemääramise aeg – 80ndatel polnud psühholoogialaseid raamatuid kuskilt võtta ja eeskujud selles vallas puudusid. Henn Mikkini algatus oli ülimalt novaatorlik ja paljuski tuli jalgratas ise töö käigus leiutada.”

Kriis tõi uue alguse

80ndate lõpus ei tahtnud ettevõtjad enam suhtlemistreeninguid saada. Haridusministeerium tellis hoopis psühholoogide väljaõpetamise, kes oskaksid koolis tööd teha. Marina tegeleski koos Tiiu Meresega esimeste koolinõustajate koolitamisega 1995. aastani, mil suure kõrgharidusreformi ajal selgus, et nende struktuur on “süsteemiväline”. Marina õiglustunne läks põlema: “Mul oli suur vastutus – õpetasin inimesi, kellele ülikool ei tahtnud järsku diplomit anda. Pidin oma olemasolu eest kõvasti võitlema ja nad said ikkagi paberid kätte.”

1994. aasta sügisööl läks põhja parvlaev Estonia. Marina õppis sel ajal Eestis uudset gestaltteraapiat. Katastroofi hommikul helistasid õpetajad Taanist ja andsid korralduse, et nüüd tuleb huku ohvrite omastega tegelema hakata. Selle tulemusena hakkas gestaltkoolituse rahvas vedama Eestis esimest kriisiabi keskust. Lahutamatu paarilise Tiiuga viisid teed mõlema kurvastuseks siis lahku. Tiiu jätkas kriisiabi suunas ja töötab nüüd tugikeskuste süsteemis. Reformide tõttu ülikoolis ei saanud Marina oma armastatud õpetamistööd enam edasi teha ja otsustas pärast 18 aastat pedagoogikaülikoolist lahkuda.

Marina oli avatud uutele algustele, uuris ajalehekuulutusi ja leidis ühe enda jaoks sobiva, milles erakliinik otsis psühhoterapeuti. Kliiniku ukse taga olles sai ta aru, et see on proua Grossmanni kliinik ehk esimene alternatiivmeditsiiniga tegelev asutus Eestis. Marina võttis väljakutse vastu ja astus müstilise proua kabinetti. Proua vaatas enesekindla naise kätt ja ütles, et energiat tal on ja diagnoosis erakordse ande aidata inimesi suitsetamisest loobumisel. Marina väidab, et oleks akadeemiliste kolleegide üllatust trotsides ka sinna tööle läinud, kuid vahepeal võttis saatus ohjad enda kätte ning Marina avastas, et ootab last. Oma taanlasest mehega nõu pidades langetas ta valiku – abielluda ja Kopenhaagenisse kolida. Marina ees avanes nüüd uus maailm – ta õppis selgeks taani keele ja sai esmakordselt keskenduda sellele, mis teda päriselt huvitas.

Uskumise vägi

Taanis oli Marina ees kogu maailm lahti. Ta ise ütleb: “Sellele, millele läheb tähelepanu, suundub ka energia ja universum hakkab sind toetama.” Nii leidis naine oma õpetaja Ingelise Emby, kelle juures ta sai oma eelmistes eludes rännata ja lisaks regressiooniteraapia koolituse. See oli Marina arvates pöördelise tähtsusega kohtumine ja väga teraapiline protsess, mis muutis kogu ta elu: “Sain lahti suurest hulgast kurbusest, vabanesin madalast enesehinnangust ja ohvrihoiakust ning õppisin endasse uskuma.” Nüüd oli ettevõtlikul naisel siht silme ees ja nii palju enesekindlust ja väärikust, et ta julges Kopenhaagenis oma praksise avada. Aasta oli 1998. Nii sündiski Holistilise Teraapia Instituut, mis tegutseb täna Eestis ja õpetab samas valdkonnas uusi huvilisi. Marina käe all lõpetasid aastal 2006 esimesed holistilised psühhoterapeudid, kes on praeguseks edukalt praktiseerinud kolm aastat.

Marina peab kõige olulisemaks oma holistilise psühholoogia suunas seda, et inimest vaadeldakse kui tervikut, kelles on võrdselt olulised keha, vaim, tunded ja intellekt; tähtis on ka tema koht suuremas universaalsemas plaanis. Naine ütleb:

“Oluline on vahet teha patsiendi ja kliendi vahel. Patsient ootab, et temaga midagi tehakse, klient teeb ise midagi enda heaks. Holistilise psühhoteraapia klienti suunab terapeut vastutust võtma ja siis saavad sündida imed.”

Need, kes on Marinaga kokku puutunud, imetlevad tema lõpmatut energiat ja tohutut töötegemise jõudlust. Tal on annet alguses keerulise ja isegi müstilisena tunduvaid asju väga lihtsalt ja loogiliselt seletada. Marina kõige suuremaks saladuseks on tema sõnul üks teadmine: “Kui ma valin elus selle, mis mulle rõõmu teeb, on tulemus hea. Mu valik võib hetkel tunduda üldse mitte loogiline ja isegi mõttetu, aga kui ma kuulan oma südame häält, on tulemuseks edu ja rahulolu nii mulle kui ka teistele.”

Artikkel ilmus ajakirjas “Naised”, 18. september 2009.