Holistiline psühhoteraapia võib olla elu muutev kogemus

7. sept. 2008 | Instituudist, Psühholoogia, Teraapia

Postituse autor: Katariina Liisa Martens

Katariina Liisa Martens ja Tiina Mariam Reinsalu

Tihti küsitakse, mille poolest holistiline psühhoteraapia eriline on? Kui tavapärases psühhoteraapias klient ja terapeut istuvad ning ajavad juttu, siis suure osa holistilise psühhoteraapia seansist lamab klient diivanil, silmad kinni. Järk-järgult lõõgastudes jõuab ta une-eelsesse meditatiivsesse seisundisse, ent vestlus terapeudiga jätkub.
Muutunud teadvuse seisundis tajub inimene iseennast, oma keha ja sisemaailma hoopis teistmoodi. Aju töötab erinevalt, alateadvusele on vabam juurdepääs ja lihtsam on oma harjumuspäraseid “programme” avastada, mõista ning muuta. Muutused sisemaailmas toovad kaasa muutusi välismaailmas ning tehtud ümberkorraldused kanduvad üsna ruttu ka tavaellu – uskumustesse, hoiakutesse, suhetesse, käitumisse, kehasse. Meie keha, tunded, mõistus ja hing on omavahel lahutamatult seotud, ühe terviku osad.

Näiteks kaebab klient, et tal on liiga palju kohustusi – ta on väga hea inimene, aga nüüd enam ei jaksa. Samas ei näe ta ühtegi võimalust oma kohustustekoormat vähendada. Rännakul leiab klient oma lapsepõlvest pidevalt tülitsevad vanemad ning iseenda abituse. Lootusetusetundest kujuneb välja püüd igasuguseid vastasseise vältida, võimetus „ei“ öelda. Pärast ühte tülistseeni süvenemist ja selle ümbertegemist oma kujutluses, mõistab klient, et tegelikult hoiavad ja hindavad inimesed teda rohkem, kui ta oma vajaduste eest seisab ega oota teistelt teeneid hea olemise eest. Olukordade ümbertegemisel kujutluses on lausa maagiline mõju. Miks? Sellepärast, et meie aju jaoks pole vahet, kas ma näen ühte puud või kujutlen ühte puud – mõlemad on kogemused, mis salvestuvad meie mällu.

Sageli on füüsilised haigused alguse saanud mingist emotsionaalsest üleelamisest ja tervenemiseks piisab vaid keha sõnumi teadvustamisest ning mõistmisest. On ju inimese kehamällu salvestunud kogu eelneva elu informatsioon.

Keskealine naine on aastaid hädas olnud oma jäigavõitu seljaga. Algpõhjuseid otsides satub klient väikelapseikka ning kogeb, et suured inimesed on tema jaoks kõrgel. Seal eemal on nad oma tegemistes ja juttudes nii kinni, et ei märka lapse katseid jagada nendega omaenda madala maailma võrratut ilu. Laps kaotab lootuse, klient mõistab, et just sealt on pärit tema ülemäärane hoolitsus ja tähelepanu väikesele ning marginaalsele, pidev allapoole suunatud hoiak, mis ajapikku lülisamba jäigastab. Pärast seanssi on tal selg painduv, ent vajab hiljem võimlemisharjutuste tegemist, et selliseks ka jääda.

Holistiline psühhoteraapia kuulub transpersonaalse psühholoogia alla (lad. trans persona -üle isikliku, isiklikust kaugemale ulatuv). Teoreetiline baas on pärit Carl Gustav Jungilt ja Roberto Assagiolilt, klassikute seas on Abraham Maslow, Stanislav Grof, Steven Levine, Frances Vaughan, Charles Tart, Ken Wilber jt. Transpersonaalse Psühholoogia Ühing (Association for Transpersonal Psychology) loodi aastal 1972. a. Californias. Transpersonaalse psühholoogia suurim panus on inimese teadvuse erinevate seisundite uurimine.

Holistiline psühhoteraapia ühendab tänapäevase kvantfüüsika igivanade teadmiste ning praktikatega inimese energiasüsteemist ja keha-vaimu seostest. Üks kasutatavatest tervendamistehnikatest on šamanistlikust traditsioonist pärit hingeosa tagasitoomine. Seal on seletus haiguste kohta väga lihtne: kui inimene elab läbi tugevaid tundeid tekitavaid sündmusi, siis võib osa tema hingeenergiast kaduma minna. Ilma puuduva hingeosata saab küll edasi elada, aga inimene võib jääda haigeks või on masendunud ja kurnatud. Tervekssaamine on samuti väga lihtne: selleks tuleb kadumaläinud hingeosake üles otsida ja tagasi tuua.

Klient A. on viimasel ajal olnud kergesti ärrituv. Nädal tagasi elas ta üle paanikahoo ja see on teda tõsiselt hirmutanud. Teraapiaseansi käigus läheb klient tagasi sinna, kust tema hirm alguse on saanud. Ta tajub eredat valgust ja tunneb end nii ebamugavalt, et tahaks olematuks muutuda. Terapeudi abiga vaatleb A. olukorda lähemalt. Ta kirjeldab operatsioonilauda, millel lebab pooleaastane beebi. Laps ei liiguta, tema ümber askeldavad arstid. Klient ütleb veidi aja pärast imevaikselt, et tema ise ongi see beebi. Lapsel on vaja, et keegi teda puudutaks ja soojendaks.

A. läheb laua juurde ja paneb titale roosa pehme teki peale. Arstid hakkavad oma tööd lõpetama. Arstiriistade klirin hirmutab tita poolsurnuks. Hirm on lapse energia viinud toa nurka lae alla – seal hõljub väike pilveke. Beebi paistab üsna elutu ja see energia tahaks lapse sisse minna. Kui A. lapse operatsioonilaualt sülle võtab, laskub pilv kuldse pallina alla tema juurde. Tita hoiab seda oma kurgu all, vähehaaval energiapall sulandub tema sisse ja klient tajub, kuidas laps ta süles muutub soojemaks. Veidi aja pärast ohkab diivanil lamav A. sügavalt ja ütleb: “Nüüd tunnen end palju suuremana.” Oma igapäevaelus muutus A. peale teraapiat rahulikumaks ja paanikahoogusid pole ta enam kogenud.

Holistilise teraapia tsükkel võib olla elu muutev kogemus. Sellest saavad abi nii need, kellel on probleemid kui ka need, kes muidu elus hästi hakkama saavad, kuid tunnevad, et midagi on nagu puudu. Tihti avastab inimene kusagil elu keskpaigas, et ei teagi, kes ta on ja mida tahab. Elus paistab olevat nii komforti kui staatust, aga õnne ja rahulolu sellest hoolimata vähevõitu. Nii raske on mõista, mida MINA tegelikult tahan? Mida mul vaja on?

Iseenda sisse vaatamine aitab leida nii elu sügavamat mõtet kui võimalusi õnnelikum olla. Kui inimeses on rohkem rahu, harmooniat ja armastust, siis on seda rohkem ka tema ümber ja kogu meie planeedil. Ja see ongi tähtis.

Artikkel ilmus portaalis Bioneer.ee, 9. september 2008

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga