Kui jaht käib armastusele

3. nov. 2009 | Armastus, Psühholoogia, Suhtlemine

Postituse autor: Holistika Instituut

Kristiina Garancis

Need, kelle lapsepõlvekodus oli vähe armastust, kannavad tähelepanuvajadust enesega kaasas läbi elu. Nad on pidevalt ideaalse armastuse jahil. Energiameditsiini pioneer Caroline Myss väidab oma teoses “Vaimu anatoomia”, et 21. sajandi suurim inimeste kokkusulatamise materjal on valu.

Nagu vulkaani purskamisel tekkiv kuum magma, valgub see tunne kahe inimese vahele ja sulatab südamed, sidudes need lausa molekulitasandil. Valust võib saada pidev emotsioon, kui sa pole lapsepõlves tundnud, et oled armastatud. Su sisse on jäänud haavatud laps, kes armastust, toetust ja turvatunnet kodust ei saanud. See orvuke tuletab end pidevalt meelde, anudes tähelepanu, soojust ja lähedust. Eriti intensiivselt ilmutab ta end sõprus- ja armastussuhetes.

Karol (34): Töökaaslased tundsid mu isa kui väga karmi käega ülemust. Tema sõna maksis ja oli ainult üks tõde — tema oma. Kodus jätkas ta minu ja venna kasvatamisel täpselt sama joont. Kui meie käitumine ei vastanud tema ootustele, võttis ta seda kui isiklikku läbikukkumist. Ta seadis meile täpsed sihid: eliitkool, ülikool jne.

Valisin oma ellu alateadlikult mehi, kes erinesid minu isast kui öö ja päev. Ma igatsesin tõelist lähedust, intiimset ja sooja suhet. Mitte meest, kes oleks külm, distantsi hoidev, jagaks korraldusi ja kontrolliks minu elu. Mulle meeldisid “pehmed” mehed, kes olid emotsionaalsed ja kel oli minu jaoks aega. Võisin uinumiseni arutada maailma asju — jagasin nendega kõike, mida tundsin, nägin ja kogesin. Esimese mehega lõppes aga suhe hetkel, kui sain aru, et olen voodis mitte mehe, vaid vennaga. Selles kooselus polnud kirge ega seksuaalset pinget. Sain aru, et kardan tõelisi mehi, ürgset mehelikku energiat, mis seostus minu jaoks karmikäelise isaga.

Paugupealt täiskasvanuks

Armastust oodatakse väljastpoolt näiteks siis, kui lapsepõlves pidi kõrvalekaldumatult järgima ema-isa-õpetaja tahet ja vastama nende ootustele, sest vastasel juhul võis arvestada karistuse või emotsionaalse hülgamisega. Sulle õpetati, et sa pole piisavalt hea. Üritades riskida ja proovile panna oma piire, tajusid vaid kasvatajate vastuseisu. Et neid mitte kurvastada, hülgasid loomingulise lapse enda sees.

Peres, kus valitseb suhtumine, et maailm teeb liiga ja elu on karm, ei jagu lapsele kunagi piisavalt tähelepanu ega emotsionaalset soojust. Niisamuti ka kodus, kus on palju pingeid — kas ühe vanema alkoholismi või narkomaania, paduusklikkuse või edukultuse pärast.
Kui vanemal pole aega või pühendab ta lapse mitteeakohastesse teemadesse (pihib oma hingesaladusi, nõudes kaudselt lohutust ja toetust), pole lapsel võimalust olla väike ja muretu. Ta peab olema tugev ja hoopis teiste eest hoolitsema. Tema “ise” jääb välja arenemata.

Karol: Teine mees minu elus oli noor muusik, kes oli kasvanud võimuka ema käe all. Ema jumaldas poega ning ükski naine polnud ta pojale piisavalt hea. Mina julgustasin ja toetasin meest, nagu suutsin ja oskasin. Andsin, andsin ja andsin oma aega, tähelepanu, oskusi, kuid miski polnud piisav. Ta hing oli rahutu ja kogu aeg oli midagi puudu.

Kui algul arvasin, et olin leidnud hingesugulase, siis pikkamööda märkasin, et minu kõrval elab suur vinguja, kes kellegagi ei arvesta, tuleb ja läheb, millal ise soovib. Tema jaoks ei kehtinud ükski reegel, kõige olulisem oli vabadus, et saaks sündida looming. Käisin kodus kikivarvul, et ta inspiratsioonihetki mitte segada, tegin süüa ja maksin korteriüüri, kandsin majanduslikku vastutust, sest kunstnikul pidid olema loomiseks kõik vajalikud tingimused. Olin muutunud teenijaks või emaks, ja minu enda vajadused olid jäänud täiesti tähelepanuta. Mees arvas, et see ongi normaalne, et naine peabki just sellist rolli täitma. Lõpetasin suhte.

Kahe purunenud kooselu tõttu hakkasin kartma järjekordset ebaõnnestumist ning võtsin kolmandas suhtes juba teadlikult “suure vastutaja” rolli. Kontrollisin pidevalt olukorda. Püüdsin mehe reaktsioone ette aimata ja kohandasin oma käitumist, et meeldida. Samas ei lasknud ma ka sel mehel tegelikult vastutust võtta. Minu kaaslased ei saanudki end minuga kunagi meestena tunda.
Nüüd näen asju teisiti, kuid olen teinud enda ümberhäälestamiseks ka kõvasti tööd.

Suhted haavatud laste tasandil

Kui sulle pole õpetatud võtma vastutust oma tunnete ja vajaduste eest, ootad seda teistelt. Armastust jahtides kohtad teist hinge, kes otsib samuti kaaslast, lähtudes oma sisemisest haavatud lapsest. Nii seod end emotsionaalse sõltuvussuhtega. See on ühendus, kus ei saa enam arugi, kus lõpeb piir sinu ja su kaaslase vahel. Olete kui puud ja seened emotsioonide risoome pidi seotud — seda, mida tunneb üks, elab läbi ka teine.

Maria (42): Kasvasin üles muusikute peres, kunsti ja kultuuri sees. Minu vanemad reisisid pidevalt mööda maailma ringi ja kogu tähelepanu oli nende tööl. Kodus räägiti palju kunstist ja muusikast ning mulle tundus alati, et kõik suur, särav ja ilus peitub just selles maailmas. Keskkoolis sai minu lemmikraamatuks Bulgakovi “Meister ja Margarita” — unistasin mehest, kes oleks nagu Meister — kuulus looja, kellega saaksin oma elu jagada, temaga koos reisida, talle toeks olla. Olin kindel, et abiellun dirigendiga.

Ja siis leidsin oma Meistri. Ta oli minust 16 aastat vanem, karismaatiline “geenius”. Üliandekas kõiges, mida tegi. Olime vaid kuu aega suhelnud, kui ta tuli oma asjadega minu ukse taha, väites, et ta korteris oli tulekahju ja ta ei saa seal enam elada. Minu jaoks oli see sissetungimine, kuid kuna ta oli väga sugestiivne ja jõuline, sai ta oma tahtmise. Ma ei armastanud, vaid kartsin teda. Tema aga väitis, et jumaldab mind.

Tema fantaasiad olid alati põnevad ja mul oli tunne, nagu elaksin filmis või teatris. Tegelikult põgenes ta vastutusest oma tegude tagajärgede eest. Ta tavatses öelda, et maailmas on mõned inimesed, kellele on lubatud kõik, sest nad on nii andekad. Kunsti nimel võib teha kõike. Elasime kogu aeg, uskudes suurt tulevikku, mil ta looming saab väärikalt pärjatud. Mees kannatas pidevalt, sest avalikkuse tähelepanu ja imetlus polnud talle piisav. Mina siis lohutasin ja turgutasin ta enesehinnangut. Meie kodu oli ülimalt stiilne ja maitsekas — just selline, nagu ühele “kunstnikule” kohane. Rääkisime filosoofiast, kunstist, reisisime, käisime vaatamas näitusi, teatrietendusi. Meie elu oli väga vaimne. Kõik oli väljastpoolt ideaalne, kuid mitte seest.

Armastuse vampiirid

Kaas- või lähisõltuvussuhe, kus partnerid klammerduvad teineteise külge hingetühjuse täitmise ootuses, toimib kui nõiaring. Kaks inimest, kes mõlemad nõuavad armastust, ise seda eriti teisele andmata, pettuvad lõpuks teineteises. Kumbki süüdistab kaaslast, et too ei armasta teda just sel viisil, nagu tema seda ootab. Ootuste horisont tekitab meeletu pinge ja ärevuse.

Suhe puruneb, kui kumbki seda enam taluda ei suuda. Veidi aja pärast alustatakse uut, täpselt samasugust ringi. Sageli on hirmraske sellist kooslust lõpetada, sest kaks vampiiri sõltuvad teineteise energiast. Ja nii läheb lahti kannatuste tee, mis ongi üks omamoodi viis ammutada tähelepanu ja energiat. Kel puudub enesekindlus ja -väärikus, hakkab manipuleerima ja süüdistama, mis võib vabalt lõppeda ka füüsilise vägivallaga.

Maria: Minu ideaalmees oli tegelikult vägivaldne alkohoolik. Ma elasin pidevas hirmus, sest ei teadnud kunagi, mis tujus ta koju tuleb ja kuidas käitub. Juhtus, et ta kohtas mõnd vana sõpra, kummutas klaasikese ega saanud enam pidama. Tema vägivaldsus avanes meeletutes armukadedushoogudes. Ta võttis lambist teema üles, kui keegi mees oli mind peol vaadanud või olin ma kellegagi juttu rääkinud, ning asus süüdistama ja ründama.

Ma ei julgenud sellest kellegagi rääkida. Ta oli mulle selgeks teinud, et mina muudan ta armukadedaks, et mina olen tema vägivallapuhangutes süüdi. Tegelikult armastab ta mind kohutavalt ega suuda ilma minuta elada. Ta valu tõusis pidevalt taevani ja see pidi õigustama kallaletulemisi. Ja mina uskusin, et olles piisavalt armastav, suudan oma kannatava Meistri õnnelikuks teha. Mul oli kohutavalt häbi tema ja ka iseenda pärast, et ma olin sellisesse olukorda sattunud.

Tavaliselt valitakse alateadlikult just selline partner, kes ei suuda pakkuda emotsionaalset lähedust ja soojust, kopeerides nii lapsepõlvekogemust. Armastusenäljas jäädaksegi jahtima üha uusi suhteid. Hetkeks valu leeveneb ja maheneb, kuid siis tõstab jälle pead ja trambib nõudlikult jalgu. Kuni sa ei võta ise vastutust oma hinge toitmise ja tervendamise eest, kordub tuttav suhtemuster lõpmatuid kordi. Armastus ja intiimsus lahkuvad suhtest, kui hülgad iseenda — end kritiseerides, oma emotsioone ignoreerides ning teisi oma väärtusetunde eest vastutama pannes.

Maria: Eestlasele tähendab sotsiaalne häbi kõike, ebameeldivat tuleb hoida pereringis, teistele ei tohi rääkida, mis sul halvasti on. See, mida teised inimesed sinust arvavad, on olulisem kui enda emotsionaalne tervis. Pead olema edukas ja õnnelik. Minu kodus ei tohtinud oma halbadest tunnetest rääkida ja kui ma seda tegin, siis mind ei mõistetud, vaid süüdistati. Ema ja isa väitsid sageli, et kuidas ma saan niimoodi tunda, kui nemad teevad kõike, lähtudes oma heast tahtest, et minul oleks tore elu.

Hakkasin varjama oma tegelikku olemust, sest sain armastust ainult siis, kui käitusin nii, nagu neile meeldis. Olin hea laps. Minu kogemus vägivaldse partneriga oli karm, kuid õppisin sellest, et tohib olla ka nõrk ja haavatav ning kui vaja, häbenemata abi otsida. Ei pea ise kõigega toime tulema. Lausa kohustus on end armastada, kriitika tuleb nurka visata — oleme väärtuslikud just sellisena, nagu me oleme. Teiste arvamus on lihtsalt nende oma.

Vastutus iseenda ees

Kui suhe on nagu Ameerika raudtee, pingeline ja keeruline, kuid sa ei suuda sellest lahti lasta, on viimane aeg pidurit vajutada. Mitte keegi teine ei saa kunagi anda sulle seda, mida sa soovid, ja täpselt nii, nagu sina seda ette kujutad. Pead muutuma ise selleks inimeseks, kellena sa teist näha tahad. Ainult nii suudad tegutseda armastuse, mitte rahuldamata vajaduste ajel ning oled valmis armastama teist inimest sellisena, nagu ta on, mitte lähtudes sellest, mida ta sinu heaks teha saab. Üksnes siis saad armastuse nõudmise asemel jagada teisele soojust ja tähelepanu ning tunda end seejuures ikka “täis”. Kui sa end ise ei armasta, et saa seda teha ka keegi teine, kõlab vana tõde. Ja nii lihtne see ongi.

 

Artikkel ilmus ajakirjas “Eesti Naine”, november 2009

Põhjalikult käsitleti armastuse olemust instituudi loengusarjas „Armastus ja teadus“. Vaata loenguid videoarhiivis.

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga