Me kõik tunneme vähemalt kahte erinevat teadvusseisundit – argiteadvus ja uni. Nende kahe seisundi vahele jääb aga terve hulk erineva kvaliteedi ja tunnustega seisundeid, mida nimetatakse muutunud teadvusseisunditeks. Need on teadvuse teisenenud olekud, mille puhul inimene võib tajuda nii iseenda olemasolu kui ka ümbritsevat keskkonda teisiti kui tavalise argiteadvuse puhul.

Erinevate teadvusseisundite puhul töötab aju erinevalt ning registreerides ajulaineid saame me mõnevõrra aimu sellest, mis teadvusega toimub. Kui inimene elab oma igapäevast elu ja on tavalises argiteadvuse seisundis, on aju töös ülekaalus kiire, kõrgema sagedusega beeta-rütm. Kui inimene on muutunud teadvusseisundis, aeglustub aju töö ja teised ajurütmid – alfa, teeta ja delta-rütm, tulevad enam esile.

Teadvusseisundi muutus ei ole ebatavaline nähtus. See võib muutuda näiteks kõrge palaviku, magamatuse, nälja, aevastamise, köha, hapnikupuuduse või narkoosi mõjul. Õnnetuste ja traumade puhul on inimene sageli šokiseisundis – ka see on muutunud teadvusseisund.

Inimene saab oma teadvuse seisundit ise teadlikult muuta, kasutades mitmesuguste tehnikate abi, nagu näiteks meditatsioon, hüpnoos, palve, loits, jooga, šamaanitrumm, hingamine, muusika, tants, narkootilised ained, alkohol, akupunktuur jmt.

Holistilises regressiooniteraapias jõuab klient muutunud teadvusseisundisse hingamise ja lõõgastumise ning erilise akupressuuritehnika Windows of the Sky (Taeva aknad) mõjul.

Meditsiinis eristatakse normaalseid (argiteadvus ja uni) ning patoloogilisi teadvusseisundeid, millest tuntumad on näiteks deliirium ja kooma.