Autor: Aleksandra Voltseva

Romantilistes armastuslugudes kujutatakse armastuse sümbolina kahte poolikut südant. Partnerit valides otsitakse temas justkui oma teist poolt. Kui sina oled minuga, on mul kõik olemas. Aga kui ei ole? Veel ei ole. Või enam ei ole. Kas siis ollakse poolik? Mida sellist on teises pooles, mida endas ei ole? Mida tegelikult vajatakse, lausa igatsetakse? On see saamata armastus, tähelepanu, tunnustus, heakskiit? Tunnistus selle kohta, et oled kellegi jaoks tähtis, oled olemas?

Suhte alguses sulavad kaks poolikut üheks tervikuks. Lahustutakse üks teises. Tekib eufooria, hea energia sööst. Hea energia sööst saab mingil hetkel otsa. Tajutakse, et teises pooles ei ole enam seda, mida igatseti. Vahel tekib tunne, et tegelikult pole vist kunagi olnudki. Tekib pettumus. Ja siis vahetatakse partnerit, kõik kordub taas. Suhtemustrid korduvad.

Mida partnerilt tegelikult oodatakse, millist tühimikku tahetakse täita?

Kõik saab alguse lapsepõlvest, tegelikult veelgi varem. Keskkond, kus sa üles kasvasid ning su eeskujud vanemate näol, mõjutavad sind terve elu. Kujunevad välja teatud uskumused ja mõttemustrid, hingehaavad ja nendega kaasnevad maskid. Kujuneb suhtumine iseendasse ja nägemus sellest, milline on maailm, milles sa elad. On see sinu jaoks turvaline paik või pead sa olema pidevas kaitsepositsioonis.

Sinu suhtumine iseendasse peegeldab omakorda seda, kuidas su vanemad sinusse suhtusid. Olid sa õnnelik laps, kes sai piisavalt tähelepanu, turvatunnet, kuuluvustunnet, tunnustust? Või tajusid enamasti rahulolematust, kriitikat ja ootusi selle suhtes, milline sa olema pead, et olla armastatud ja vastu võetud? Või olid sa üldse nähtamatu?

Nüüd, täiskasvanuna, oled sa iseenda lapsevanem, kes kritiseerib ja pettub endas, kui ei vasta omaenda standardile või jätab oma vajadused tahaplaanile. Kes piitsutab ja karistab ning avaldab rahulolematust iseenda suhtes ja tunneb, et pole piisavalt hea ei enda ega teiste jaoks. Püüad ikka armastust välja teenida, olla teistele meele järgi, see „hea laps”.

Näiteks laps, keda vanemad kritiseerisid, kuid kunagi ei kiitnud, ei suuda täiskasvanuna näha kõike head, mis tal õnnestub. Ta näeb ainult seda, mis halvasti läheb. Teda pole õpetatud head märkama. Kõik, mis ta hästi tegi, oli vanemate jaoks iseenesestmõistetav ja ei väärinud tähelepanu. Täiskasvanud inimesena ei julge ta otsustada ega riske võtta, sest kardab eksida ja ebaõnnestuda. Ta ei kannata kriitikat, sest ta tajub seda kui hülgamist. Ta ajab taga perfektset sooritust, seades lati liiga kõrgele. Alateadlikult tekitab ta olukorra, kus on lihtne ebaõnnestuda, et taas kinnitada iseendale kui saamatu ta on. Ta on kriitiline nii enda kui teiste suhtes. Sellistel inimestel on raske tunda rõõmu väikestest asjadest.

Positiivse hoiakuga peres kasvanud laps tajub oma vanemate armastust. Ta tunneb, et on tahetud ja oma vanematele rõõmuks. Tema jaoks on maailm turvaline paik. Ta usaldab ennast ja inimesi, tajub enda väärtust ja viibib enamasti positiivses, loovas energias. Tema alateadvuses on kinnistunud uskumus, et kõik on võimalik.

Sinu partner on tegelikult sinu peegel.

See, kuidas sa tajud tema suhtumist sinusse, peegeldab tegelikult sinu suhtumist iseendasse. Kõlab ehmatavalt? Sa ei saa eeldada partnerilt enda suhtes paremat suhtumist, kui sa ise endast lugu ei pea, piire ei sea ja ennast ei armasta. Kõige ilmekam näide on kodune vägivald. Kui naine laseb endale liiga teha, siis elab ta mugavustsoonis ja ta ei julge sealt välja astuda. Ta hoiab kramplikult kinni sellest, mis tal on, arvates, et see on parim, mida tal on elult oodata. Mõistusega saab ta aru, et see on vale, aga alateadvusest juhituna ei julge ta oma elu muuta.

Võitlus energia pärast.

Kõik siin maailmas on energia. Meie mõtted ja tunded on samuti energia. Hea energia toidab ja loob, halb energia nõrgestab ja hävitab. Paarisuhtes toimub samuti energiavahetus. Kui sul on alateadvuses hirm olla hüljatud, maha jäetud, reedetud, siis see kannab endas destruktiivset energiat. Sa elad energia defitsiidis ja püüad seda saada oma partnerilt. Paljud suhted on rajatud valedele alustele, me ootame, et keegi teine teeb meid õnnelikuks. Kahjuks ei suuda ei sinu partner, ega keegi teine, täita seda tühimikku, mis vanemate poolt täitmata jäi ning anda sulle vanemate poolt saamata jäänud armastust ja tunnustust. Ükskõik kui palju su partner ka ei pingutaks, see pole ikka päris see. Kõik käib alateadlikul tasandil. Me ei teadvusta endale, et tihtipeale näeme oma partneris oma ema või isa. Just alateadlikul tasandil ootame oma partnerilt seda, mis vanematelt saamata jäi.
Me soovime partnerilt seda energiat, mida endal on vajaka. Käib alateadlik võitlus energia pärast.

Terve ja õnneliku suhte eelduseks on see, et mõlemad on omaette õnnelikud ja koos on nad veel õnnelikumad. Kui sa tajud, et maailm ei ole turvaline paik ja sa ei saa teistelt soovitud suhtumist, on see märk sellest, et sa pole iseendaga heades suhetes. Midagi jäi lapsepõlves puudu ja oma lapsepõlve traumadega tuleks tegeleda. Pole mõtet eeldada, et su partner muutub, ta on selline nagu ta on, oma haavade ja uskumustega. Võimalik, et ka tema üritab kompenseerida vanemate poolt saamata jäänud armastust just sinu kaudu.

Me ei saa muuta oma partnerit ja tervendada tema hingehaavu. Küll aga saame muuta suhtumist nii iseendasse kui ümbritsevasse maailma. Selle mõistmine annab meile võimaluse astuda samme iseendale lähemale.

Kui muutud ise, muutub ka maailm sinu ümber, sest sa lihtsalt hakkad seda nägema ja tajuma teistmoodi. Kui õpid ennast armastama, olema iseendale hea ja armastav lapsevanem, siis ei ole sinus enam tühimikku, mida teine peab täitma. Vastupidi, siis on sul endal energiat küllalt, et seda oma partnerile jagada. Ja kui su kõrval ei ole partnerit, siis oled sa ikkagi tervik, õnnelikus suhtes iseenda ja ümbritseva maailmaga.

Ütle seda iseendale: „Kui sina oled minuga, on mul kõik olemas“.