Autor: Monica Vood

Nägin ühte huvitavat unenägu, mis pani mind mõtlema piiride peale. Nii füüsiliste kui nähtamatute piiride peale. Kui mõelda, mida sõna „piirid” tähendab, siis esimese asjana seostuvad mulle riigipiirid. Kui näiteks vaadelda poliitilist kaarti, siis seal on kenasti kõik riigid välja toodud eri värviga – olenemata, millisesse liitu mõni riik teisega kuulub. Võta kasvõi Euroopa kaart ja vaata seda – enamus riike kuulub Euroopa Liitu, aga samas on nad ju kõik erinevad riigid: oma keel, kultuur, mõni aeg tagasi ka oma raha jne. Ja mis põhiline, riigi piire austatakse. See on kokku lepitud, et keegi ei saa siseneda teise riiki, kui tal ei ole selleks luba või volitust. Tavaliselt on meil selleks vaja viisat või küllakutset, kui just ei ole riikide vahel kokku lepitud mingeid teisi tingimusi à la tegemist on Euroopa Liidu või Schengeri liitu kuuluva riigiga. Aga ka siis on teatud tingimused, kaua sa võid seal riigis viibida või töötada. Riigil on veel oma toll ja piirikontroll, kõik on läbi mõeldud, kuidas oma riiki sissetungijate eest kaitsta.

Mida ma tahan sellega öelda? Samasugused konkreetsed piirid ja tingimused peaks looma iga inimene iseendale. Inimese esmane ülesanne on endast aru saada: kes ma olen. Kust algan ja lõppen mina? Kus kohast algab teine, olgu see siis ema, isa, kaaslane või laps? Väga sagedasti on värske lapsevanem ennast ära kaotanud lapse ellu või mõni noor suhtesolija räägib endast kui „meist”, pidades silmas ennast koos kaaslasega. Ja alati ei peagi see noor suhtesolija olema, sama juhtub ka väga pikaajaliste paaridega, kus üks paarilistest ei suuda ise midagi otsustada ilma, et ta teaks, mida ta soovib või vajab.

Kuidas siis endast aru saada? Kes ma olen? Me kõik justkui teame, kes me oleme. Mina näiteks tean, et ma olen Monica Vood. See on mu vanemate poolt antud nimi. Ma reageerin kohe, kui keegi kirjutab mu nime valesti või hääldab teistmoodi. See on koht, kui ma annan sellest märku. Aga selle nime taga asub terve minu väike maailm. Ja see on minu loodud väärtuste ja unistuste, minu mustrite ja geenide, suguvõsa ja perekonna, minu kasvukeskkonna ja mõttemaailma, minu tegude, minu mineviku ja oleviku tulemusel sündinud väike riigike. See, mille ma olen loonud, kuulub ainult mulle. Ja sellist väikest riigikest saab kaitsta inimene ehk riigi looja ise. Ei saa loota, et minu eest astub välja ema või isa, minu mees või laps – ei, ainult MINA ise. Mitte kellelgi teisel ei ole selleks õigust. Võib-olla vaid siis, kui me oleme alles lapsed või alaealised või kui me vajame eestkostet. Iga terve täiskasvanud inimene seisab ise oma piiride, oma uskumuste ja oma sõnade taga, vastutab oma sihtide ja oma käekäigu eest, oma heaolu ja tervise eest.

Miks see mulle korda läheb, või miks ma sellel teemal kirjutama hakkasin? Olen märganud oma elus korduvaid mustreid, kus ma ei ole enda eest seista osanud. Lapsena kasvasin kolmeliikmelises peres, kus meie peresuhted olid väga lähedased. Kõik, mis peres sündis, puudutas mind. Ei olnud mind, oli pere ehk MEIE. Ema pisarad läksid mulle korda ja ma nutsin temaga kaasa, isa paha tuju pani mind endasse sulguma ja kõrvale hoidma. Suuremaks saades kasvasin kokku sõbrannaga, kellega liikusime koos nagu sukk ja saabas. Oma pere luues kasvasin kokku oma kaaslasega, hiljem lastega. Mida rohkem ühtesulamisi on olnud, seda raskemini olen kõigi lähedaste käekäigule kaasa elanud. Ja seda mitte distantsilt vaid täiel rinnal, nagu see kõik juhtuks minuga. Nüüd, olles juba ise keskealine ja aastaid tegelenud enesearenguga, olen jõudnud mõistmisele, et iga inimene sünnib siia ellu iseendana – oma saatuse, eesmärkide ja eluülesandega. Me võime lõputult inimest päästa ja abistada, elada läbi tema ebaõnnestumisi või kordaminekuid, aga seda tehes räsime ennast ja kaugeneme üha enam oma elust, oma eluülesandest või missioonist, sest oleme oma tähelepanuga teise lähedase elus liialt kinni. See võib tunduda egoismina, kui me tegeleme ainult iseendaga ja oleme lähedaste inimeste suhtes külmad või ei ela nende saavutustele kaasa. Aga igas asjas tuleb leida tasakaal, ära tajuda, kust lähevad sinu piirid. Kui teise inimese saatus hakkab sulle haiget tegema, tuleb üle vaadata oma kontakt iseendaga. Kas ma tean, kus ma hetkel asun? Millised on minu tänased/homsed eesmärgid ja unistused? Millised on minu vajadused ja soovid? See aitab meid tagasi tuua iseenda juurde, oma mätta otsa.

Nii lihtne on näha teisi tülitsemas ja sellele hinnangut anda: see on vale või tehke nii või naa. Palju raskem on üle vaadata enda suhted, oma piirid: mis mulle elus korda läheb, mis mind puudutab ja küsida endalt miks. Miks ma muutun emotsionaalseks vägivalla suhtes või miks ma tahan päästa sõjapõgenikke? Mis seos on mul endal vägivallaga? Kas ma talun kellegi vägivalda (sõnalist, füüsilist, vaimset) või vägivallatsen ma ise kellegi teise kallal – laps, vanem, koer …
Mida ma selle kõigega öelda tahan? On täiesti okei anda inimestele ruumi ja õhku, lubada neil eksida ja avastada maailma omal viisil. On täiesti okei andestada endale, et oled kellegi käekäiku võtnud iseenda omana, on täiesti okei muuta oma suhtumist ja olla rohkem enesekesksem ja teha asju nii nagu mulle meeldib. On täiesti okei lasta enda ellu ainult neid inimesi, kellel on sarnased „riigid”. Loodud on sõprussuhted, kus ei peagi olema rangeid piirinorme või ajalisi piiranguid. Samas suudetakse säilitada oma originaalsus ja autonoomia. On täiesti okei aeg ajalt oma väärtused üle vaadata või neid muuta. On täiesti okei armastada iseennast ja siis alles teisi.

Monica Vood on holistilise regressiooni terapeut.