Külliki Koppel

Mis te arvate, kas pikaajaline kooselu on pigem õnnistus või õnnetus?  Eks see sõltub ikka vaataja uskumustest, tunnetest ja teadlikkusest.

Tihti võib kooselu tunduda lausa piin (eriti kõrvaltvaatajatele), eelkõige siis kui kooseluga kaasnevad pidevad tülid, süüdistused või kaitsekõned. Teisalt ei pea suhtes olema erilisi probleeme, kasvatakse lihtsalt lahku ning kooselu võib jätkuda vaid materiaalse mugavuse tõttu. Ja siis leidub ka neid, kes on tõeliselt õnnelikud, vaatamata kõigele, mis elu neile teele ette veeretab.

Ükskõik millise kooseluga tegu ka ei ole, leidub igas suhtes, ka kõige piinarikkamas, mingi toimiv süsteem, millega üksteise vajaduste tühimikke täidetakse. Ja nii kaua kui see süsteem toimib, toimib ka kooselu.

Meie – st. minu ja minu abikaasa Ennu arvates on meie pikaajaline kooselu õnnistus! Tänase seisuga jookseb meil 33-s kooselu aasta, abielus neist 31. Võime julgelt väita, et oleme õnnelikus abielus.

Oleme (ala)teadlikult pannud oma elus suhte prioriteediks number üks, mis ei tähenda, et me kogu aeg mõtleme sellele. See tähendab, et me ei jäta seda unarusse (kuigi vahest harva on ka seda juhtunud)!

See ei tähenda, et oleme olnud kohe väga teadlikud. Ei, vastupidi, oleme hoolega läbi kolistanud kõik kaasa saanud mustrid ning mõistes, et on võimalik ka teisti, oleme olnud lihtsalt tohutult tänulikud. Teadlikuks saamine ei tähenda, et kohe ja automaatselt käitumises muutus toimub. Ka see vajab eraldi panustamist.

Näiteks, minu üks põhimustreid suhtes oli kunagi passiivne agressiivsus. Mida selle all silmas pean – ühte kaasa saadud mustrit, mida tõenäoliselt kõik on näinud ja võib-olla ka kasutanud – kui olen pahane, solvunud vms siis „pilt on ja häält ei ole“. Ma loobusin rääkimast ja pigem ignoreerisin Ennu! Mida pikemalt see õnnestus, seda suurem võitja olin, sest panin ju teise kannatama. Alles ajapikku hakkasin mõistma, et kannatasin ise sama moodi! Ja kui seda nägema hakkasin siis tekkis küsimus, milleks see mäng ja kelle kulul?

Abikaasal omakorda oli jällegi see muster, et ei räägi, nagu enamus mehi (vabandust sellise uskumuse eest – see on juba muutunud). Ma ei pea silmas, et me ei rääkinud, muidugi tegime seda, aga pean silmas seda, et ta ei avanud ennast sügavalt või kui siis harva. Viskasin pikalt nalja selle teema üle: „Millal minu mees hakkab rääkima?“ Kuni ühel hetkel sain aru, et olen suunanud tähelepanu jälle endast väljapoole, sinna, mida mina ei saa mõjutada. See kuidas tema otsustab käituda on tema otsus, mitte minu. Mina saan teda vaid selles protsessi toetada, mitte sundida. Seega muutsin fookust ja küsimusi: „Millal mina õpin kuulama nii, et ta on valmis rääkima?“ „Millal õpin looma meie suhtes sellise turvalise õhkkonna ja kuulamisoskuse, et ta oleks valmis avanema“. Nüüdseks on temast saanud „rääkija“.

Alles mõned kuud tagasi küsis üks kallis hing õhinaga ühe küsimuse, (sooviga tõenäoliselt kuulda midagi huvitavat, mida ta veel meie kohta ei tea): „Kas teil ausalt ei ole kogu selle aja jooksul olnud kordagi sellist hetke, kus üks pakib kohvreid ja on valmis uksest välja astuma?“.

Hakkasin mõtlema sellele. Jah tõesti, ei meenunud ühtegi sellist hetke. See ei tähenda, et meie elu on olnud vaid üks lust ja lillepidu – muidugi on nende aastate jooksul olnud ka meil raskeid hetki. Vastasin talle ausalt, et enne kui kohvreid pakkima hakata, tuleb rääkida – ausalt ja südamest. Ja nii me kohvri pakkimisteni ei ole jõudnudki.

7 soovitust, mis on aidanud meil olla pikalt ja õnnelikult koos

1. OLE EHE!

Ole Sina ise ja ära mängi kedagi teist. Paremat, halvemat, ohvrit või päästjat. Luba endal olla ehe ja siiras, aga nii, et Sa ei tee kellelegi sellega haiget, ka mitte iseendale. Samas ole valmis ka kompromissideks.

2. AKTSEPTEERI!

Aktsepteeri teist sellisena nagu ta on ja ära mängi mängu, et Sa aktsepteerid, kui Sa tegelikult ei tee seda. Ei ole vaja teist muuta. Kui suhe toimib, kaasneb koos kasvamine ning areng läbi elu loomulikult. Kui Sa ei suuda aktsepteerida, siis ära süüdista teist vaid pööra pilk enda sisse ja vaata, mis on Sinu mõttemaailmas sellist, mis ei luba teist või mingit aspekti temas aktsepteerida. Aktsepteeri ka ennast täielikult.

3. RÄÄGI!

Räägi, räägi ise esimesena – eriti siis kui on segased lood või mingid arusaamatused. Räägi ausalt ja südamest, sest mida Sul kaotada on? Kui oled orienteeritud armastusele ja suhte toimimisele siis mitte midagi, kui aga muudele hüvedele siis ehk tõesti. Raskeid kõnelusi tuleb osata pidada. See ei ole oma „solgivee ämbri“ teisele pähe kallamine! Kui raskustest on üle saadud siis eriti tore on jagada teineteisega toredaid asju ja unistusi – see toidab suhet kõige rohkem. Siin juures on oluline mitte anda hinnanguid teise unistustele vaid rõõmustada ning lustida koos, ilma mõtlemata, kas ja kuidas see realiseerub.

4. KUULA!

Kuula ja ole lihtsalt olemas kui seda on vaja! Oska luua suhtesse õhustikku, kus teine tunneb ennast turvaliselt, nii, et ta julgeb väljendada kõiki oma tundeid ja mõtteid. Kartmata, et see võib saada talle endale või suhtele saatuslikuks.

5. USU ja USALDA!

Usu armastusse, usu ilusa kooselu võimalusse, usu partnerisse, usu endasse! Seda usku ja usaldust võib vaja minna suhte raskematel hetkedel! Kui usud, et kõik on võimalik siis nii ka on!  Usu sellesse, et kooselu rikastab mõlemat, mitte, et see võtab midagi ära. Usalda, et vahest on parim lahendus: lahtilaskmine! Lahti laskmine mõnest iganenud uskumusest või ka iseenda valust! Usu ja usalda, et elu toob sulle parima!

6. ARMASTA!

Luba endal armastada ilma hirmu tundmata ja klammerdumata! Armasta ennast just sellisena nagu oled ja ka oma partnerit just sellisena nagu tema on. Ilma tingimusi seadmata. Kui lubad armastuse enda südamesse jagub seda kõigile! Armastus toob helluse, kannatlikkuse ja mõistmise ka seal, kus mõistusega ei ole midagi pihta hakata! Armastus aitab ka kõiki teisi soovitusi rakendada, st. ilma armastuseta kaotaksid need tegevused oma tõelise tähenduse ja väe!

7. OLE TÄNULIK!

Ole tänulik selle eest mis Sul juba on! Ja seda on väga palju, kui vaid oskad näha! Kui pöörad tähelepanu positiivsele siis see kasvab. St. luba endal näha kõike ilusat. Ja näita seda tänulikkust ka välja! Tihti unistatakse mingitest suurtest üllatustest või žestidest, tegelikult teevad elu rõõmsaks just igapäevased väikesed tähelepanu avaldused, millest õhkab siirust, soojust ja emotsiooni. Ja kahjuks või õnneks ei ole kõik suhted loodud kestma igavesti, sellisel puhul oled just Sina see, kes saab otsustada, kas jääd vimma pidama või oled tänulik saadud kogemuse ja eriliste hetkede eest!

Läbi elu on aidanud mind ennast ka järgmine lugu:

Üks minu tuttav jagas enda kogemust abielludes. Tema tädi ütles talle pulmapäeval: „Ole ettevaatlik mida sa oma mehest (partnerist) otsid, sa leiad selle nagunii!“

Seega olgem teadlikud millele keskendume ja mida otsime! Kui otsime negatiivset, leiame selle. Otsime positiivset, leiame selle!

Keegi ei saa anda meie suhtele Ennuga 100% garantiid. Garantiid, et me elame elu lõpuni õnnelikult koos, aga seda saame küll ise garanteerida, et nii kaua kui üksteist armastame ja meil on soov koos elada, nii kaua me seda teeme!