Martin Kruusvall
Seda kirjutist ajendasid kirjutama viimasel ajal kuuldud naisklientide mured, et mehed on kodus töötades liiga pinges ja naised ei tea, kuidas sellele reageerida. Mehed pole sedasorti muret teraapias jagamas käinud.
Lühidalt öeldes – enamus mehi ongi töötades pinges ja ei taha, et neid segatakse. Miks nad on töötades pinges, on täiesti eraldi teema.
Mis siis juhtub, kui mees töötab kodus?
Mees on teatavasti ka inimene ja tunneb kõiki samu emotsioone ja tundeid, mis nainegi, kuid erinevalt naisest, ei kipu ta neid mõistma ja tunnistama. Vahel isegi tunnistab, aga ei kiirusta neid naisega jagama. Kui mees püüab oma tegelikke tundeid pikalt varjata või alla suruda, siis on ta lõpuks morn, vahel äkiline, tõrjuv või murelik – tavalised tunnete allasurumise kõrvalnähud.
Mida teeb morni meest nähes empaatiline naine?
Loomulikult hakkab ka ise muretsema. Igasugune muretsemine aga võtab tohutult energiat. See on protsess, millel pole tulemust, see ei muuda midagi, ei tee kedagi ega midagi paremaks, aga eluenergiat kulutab korralikult.
Tavaliselt püüab armastav naine oma muret mitte välja näidata, ta proovib meest toetada ja mitte talle probleeme juurde tekitada. Tihti, keskendudes ainult mehele, unustab ta aga ennast, kaugeneb oma isiklikest tunnetest ja tõelistest vajadustest. Omaenda vajaduste prioriteetsus on tihti naisele üks raskemaid teemasid. Teiste vajadusi teab ta hästi, aga enda omade nimetamisega jääb hätta … Lisaks hakkab tal tekkima tunne, et teda ennast ei märgata piisavalt ja ei tunnustata tema pingutuste eest. Kuna mees pole selgeltnägija, siis kuidas ta neid naise vajadusi peaks üldse teadma?
Tulemuseks on ühe morni inimese asemel juba kaks.
Miks ei võiks mees kodus töötades kogu aeg naeratada?
Kui mees pole just miljardärist surfar, on ta ametis oma töömurede lahendamisega ning enamasti lihtsalt ei näe naise pingutusi, sest tema fookus on oma missioonil. See võib eelmalt vaadates paista mõtlemise või kirjutamisena, aga see on sel hetkel mehe töö. See töö on kaasaegne mammuti jahtimine. Vanasti olid mammutid džunglis, kuid eriti koroona ajal, käib see tagaajamine arvuti vahendusel, kodustes tingimistes, vahel köögilaua taga ja naise silme all. Läbielamised on tihti samad, panused on suured, pere vajab toitmist, riske võetakse suuri. Kõik see tekitab stressi, kõik need ohked, mammuti eest põgenemine ja puu otsas varitsemine ehk meeste tegeliku elu köögipool, pole tõesti naiste või emade silmade jaoks. Kui jaht on läbi, siis palun, aga jahi keskel – parem on tegeleda oma asjadega ja mitte „skaneerida” oma töötavat meest ning püüda lugeda iga tema emotsiooni. Lihtsalt usaldage, küll see mees saab ise hakkama!
Kas see olukord on ikka normaalne?
Kui keegi tundis ennast ära, siis teadke, et see on praegusel omapärasel ajal tavaline olukord. Te pole ainsad, kes nii tunnevad. Laske mehel rahus oma asju teha, ärge analüüsige teda, ärge mõelge üle, see pole teiega seotud, ärge võtke tema tööemotsioone mingil juhul isiklikult. Ükski mees ei soovi olla luubialune, sest see ärritab teda veelgi rohkem. Teda ärritab just see, et ta peab korraga tegelema nii töömurega, kui ka naise emotsioonidega, aga mehed pole kahe asjaga korraga tegelemises nii tugevad kui naised. Lisaks viib pidev küsimine mehi tagasi lapsepõlve, kus nende ema neid pidevalt torkis ja mille vastu nad protestisid. Naisepoolne ema meenutamine midagi head üldjuhul ei too.
Mida siis teha?
Lahendus peitub koostöös ja ennetamises. Pange ühiselt kindlad piirid paika, mis kellani või mis vahemikes või millises ruumis mees tööd teeb, mis kellani ta saab olla täiesti segamatult. Tekitage kodus korraga koos olles privaatsuse kultuur.
Muud varianti polegi, sest kui naised oma mure või ärrituse meeste pärast alla suruvad, siis see lisapinge hakkab koos muude pingetega tahtma väljapääsu. Lõpuks võib see väljenduda näiteks ärevuses või mõnes psühhosomaatilises tervisehädas. Seega muretsemine pole variant ja alla surumine pole ka – ainus viis on teha teadlik otsus – usaldada, mitte muretseda ja teha kokkuleppeid!
Meestele aga soovitaks rohkem naistele selgitada, et kõik, mis teil töötegemise käigus toimub, teie ärritus või viha, pole seotud naisega. Seega lihtsam on, kui te tekitate endale ise koha, kus saate olla omaette, kasvõi kapi taga, aga et teid ja teie näoilmet või hääletooni näha ja kuulda poleks. Kui siiski ette jäite, pole pääsu – siis peate juba selgitama. Kui ei selgita, siis teile pandud „valediagnoosi“ muutmine läheb veelgi ajakulukamaks. Loomulikult on parem hoolitsev muretsev naine, kui naine, kellel teist ükskõik on. Säästke siis teda.
Alati pole tegu kurja silma või needusega, vaid kõige tavalisema meeste ja naiste vahelise erinevusega ning elementaarse siira ning avatud kommunikatsiooni puudumisega. Väiksed tarkused ja nipid, üksteisesse lugupidav suhtumine, võivad teha suuri asju ja päästa peresid!
0 Kommentaari