Peeter (36), ettevõtja

Minu lugu 2007. aasta kevadel alustatud holistilisest treeningust hakkas mõni kuu varem kaugel-kaugel Costa Rica rannast leitud raamatuga alateadvusest. Kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja. Minule ilmus neid pärast selle raamatuga tutvusetegemist suurtes kogustes ning sai vaheetapi kõikide loogikate vastaselt holistilise treeningu (HT) õpperühma vastuvõtmisega.

Peab tunnistama, et esimese mooduli ajal vaevasid mind kahtlused nii valitud tee, kui ka kaasstudeerijate kohta. Esimese mooduli lõpuks aga olid need täielikult kadunud. Sain mingid lisatiivad, mis mind edasi liikuda aitasid.

Kindlustunnet tugevdas holistiline teraapiaseanss, mille läbi sai ca nädalaga terveks minu küünarnukk, millega olin traditsioonilise meditsiini erinevaid võimalusi (süstid, soojendused, laserravi jne) kasutades tulemuseta ligi aasta vaeva näinud ning mille operatsioonijärjekorras ma olin. Viimane jäi tegemata ning üks tubli ja tuntud kirurg jäi vähemalt minu ärajäänud küünarnukilõikuse võrra vaesemaks. HT käigus olen saanud kindlust juurde, et füüsilised hädad algavad peast ning selle mõttega tööd tehes olen tänaseks nii mõnestki keha vaevama tulnud tõvest üle saanud medikamente kasutamata.

Tihti on minult küsitud, et mis “woodooga” te seal tegelete? Olen pidanud neid inimesi kurvastama, et hoolimata sellest vaimsest tööst, mis me seal teeme, jääb kogu tegevus ning sellest tulenev kasu siiski küllalt argiseks. Olen suutnud enamuse viimasest pooleteisest aastast hoida oma energiataset kõrgel. Ma tunnen suures osas positiivseid emotsioone. Kohati olen leidnud ennast mõttelt, et mis selles hetkes siis nii väga head on, et tuju täiesti seletamatult päevade viisi väga hea on olnud. Olen hakanud rõõmustama asjade ja nähtuste üle, mis varem nii loomulikud tundusid, et sellistele asjadele tähelepanu pööramine ning seda enam ka nende üle rõõmustamine ajaraiskamisena oleksid tundunud.

Samas pean aga siinkohal maha tõmbama ülikõrgeid ootusi, et HT on mingi imevahend selleks, et kogu aeg naeratus näol ja südames oleks – ka mina tunnen ennast mõnikord halvasti, kurvana ja vihasena. Viimased olekud on aga muutunud oluliselt teadlikumateks – arvan, et mõnikord ongi hea olla kurb, aga see on nüüd teadlik olek, mitte mingi suruv tunne rinnakorvis. Kui emotsioonist ja selle põhjusest aru saada, siis saad teadvustada oma rahuldamata jäänud vajaduse ning kui oled teadvustanud vajaduse, saad sellega juba edasi tegeleda. HT on aidanud mind elada rohkem teadvustatud elu.

Üks märksõna, millel soovin lühidalt peatuda on “intuitsioon” või nö. kõhutunne, mille olemasolust ma varem midagi eriti ei teadnud, aga mis on aidanud nüüd mind korduvalt valida erinevate valikute vahel ja väidan, et nende valikute kvaliteet on oluliselt tõusnud. Kohati on tundunud ka minule endale, et see ei saa niimoodi olla – aga saab.

Kuigi plaanisin algselt läbida ainult HT, olen praeguseks avaldanud soovi jätkata (ja olen ka vastu võetud) õpinguid terapeudi koolituses. Põhjus on väga lihtne – teema on jätkuvalt väga huvitav ning need mõned korrad, kus olen saanud kedagi oma tagasihoidlike teadmistega aidata, on tekitanud tunde, et soovin seda teha ka tulevikus ning miks mitte ka kunagi päris selle ameti peale jääda.

Lisaks tahaksin tuua välja ühe olulise faktori. Need inimesed ehk holistiline pere, kellega siiani koolituse käigus kohtunud olen, on fantastilised. Kuna tegemist on sarnaste uskumuste ja hoiakutekandjatega, siis need loengud, ühised tööd, meditatsioonid ning harjutused on kujunenud teatud mõttes highlight’ideks, mis oma positiivse energialaenguga täidavad mitte ainult koolitust vaid ka mooduliväliseid aegu.

Kuna minu töö suurem osa on seotud suhtlemisega teiste inimestega, siis väidan, et saan suhteliselt intensiivset praktikat koolitusel omandatu ellu rakendamisel. Arvan, et minust on saanud parem inimene, sõber ja kolleeg.

August 2008. a.