Anu Hermlin

Tänapäeval, mil inimesed on võõrdunud loomulikest eluviisidest ning ebaproportsionaalselt paljud eluvaldkonnad on mehhaniseeritud, suhtutakse pahatihti ka tervise taastamisse kui tehnilisse protsessi. Haigusest püütakse valdavalt jagu saada mehaaniliste võtetega.

Teatud juhtudel on selline lähenemine muidugi paratamatu. Näiteks eluohtlikes kriisisituatsioonides on vaja erakorralise meditsiini vahenditega tagada inimese ellujäämine, seega on kiirabi- või reanimatsioonipalati meeskonna ülesandeks justnimelt tehniliste vahendite kasutuselevõtuga inimorganismi eluliste funktsioonide tööshoidmine või taastamine. Ka väga raskete haiguste puhul, kui on küsimuse all inimese võime ellu jääda, on mõistagi õigustatud mehaaniline lähenemine inimese tervisele. Kuid see pole õigustatud kaugeltki mitte iga kord. Tuleks mõista, et ka tugevatoimeliste ravimite (antibiootikumid, põletikuvastased ravimid, palavikualandajad, hormoonravimid jne) kasutamine kuulub haiguse mehaanilise ravimise alla.

Mehaanilise lähenemisega haigusele on tegemist alati, kui ravida püütakse ühte patsiendi sümptomitest. Näiteks juhul, kui patsiendil on ekseem, suunatakse ta nahaarsti juurde, kes teda oma parima äranägemise juures hormoonsalvidega aidata püüab. Seejuures ei ole nahaarsti pädevuses tegelda patsiendi muude sümptomitega, kuigi samaaegselt võib see patsient kannatada ka näiteks krooniliste peavalude, kõrvade kohisemise ja kõhukinnisuse all. Kui ülejäänud sümptomid on vanad ja mitte väga suuri vaevusi tekitavad, siis ei pruugi patsient nendele erilist tähelepanu pöörata ega arstiga nendest vaevustest rääkidagi. Juhul, kui ta seda siiski teeb, satub ta veel kolme eri spetsialisti juurde, kes kõik tegelevad üksikute sümptomitega eraldi. Inimest kui tervikut sel juhul ei vaadelda. Paradoksaalselt peitub aga just inimese terviklikkuse arvestamises tema tervise ja täisväärtusliku elu võti. Kogu inimese organism on üks tervik ning ükski haigus mitte üheski organis ei saa eksisteerida iseseisvalt, ilma tervikut kahjustamata. Tegelikult häirub kõigepealt terviktasand ehk inimese energeetika, ning seejärel, kui inimene sellele tähelepanu ei pööra, liiguvad probleemid edasi organtasanditele.

Alati on inimest lihtsam aidata alles siis, kui muutused piirnevad üksnes energeetilise tasandiga ning ei ole veel organeid kahjustada jõudnud. Kuna akadeemiline meditsiin ei tegele inimese energeetikaga, siis on alternativmedistiinil siinkohal suur tööpõld. Alternatiivmeditsiin paneb tähele muudatusi inimese energeetilisel tasandil ning koostöös patsiendiga on võimalik ära hoida häire jõudmist organtasanditele. Mõistagi saab abi ka juba materialiseerunud haiguste puhul.

Oluline on mitte kahjustada

On ju üldtuntud tõsiasi, et igasugune medikament, olgu kasvõi nohutilgad või palavikualandaja, omab terve rea kõrvalmõjusid. Vähem teada on aga tõsiasi, et pääsemine esmastest kõrvaltoimetest ei tähenda veel pääsemist kõrvaltoimetest üldse.
Tavaliselt jätab patsient ravimi infolehe sootuks lugemata. Kui ta aga siiski seda loeb ja riskidest informeeritud saab, lohutab ta end mõttega, et kui kangeid ravimeid kasutades kohe lubatud uimasust, nahalöövet või kõhulahtisust ei tekkinud, siis järelikult see ravim talle kahju ei tekitanud. Paraku on asi märksa keerulisem. Kangete ravimite tiheda manustamisega võib rikkuda organismi homöostaasi ning niigi nõrka immuunsüsteemi, millega kaasneb üldise haigusliku seisundi (mitte tingimata sellesama haiguse) süvenemine.

Alternatiivmeditsiin suhtub patsienti säästlikult, lähtudes põhimõttest “Noli nocere!” (ära kahjusta). Alternatiivmeditsiin ei kasuta vahendeid, mis suruksid haigussümptomeid sügavamale tasandile. Selle asemel püüab alternatiivterapeut haiguse kehast “välja meelitada”.

Alternatiivmeditsiini põhiprintsiibid

Nii homöopaatia kui refleksoloogia kontsentreeruvad läbi immuunsüsteemi tugevdamise, läbi inimese psüühilise tasakaalu taastamise, tema organismi puhastussüsteemi käivitamise jms inimese üldise homöostaasi taasloomisele.

Kõik holistilised ravimeetodid baseeruvad põhimõttel, mille kohaselt haigusseisund tuleb inimese organismist (ehk energeetikast) eemaldada, mitte seda alla suruda. Kõikide kangete ravimite toimemehhanismid (isegi juhul, kui nad ei tekita infolehel riskidena väljatoodud kõrvaltoimeid) põhinevad haigussümptomite mahasurumisel, mitte väljaravimisel. Näitena võib vaadelda kõige lihtsamaid haigusseisundeid, näiteks allergilist nohu või laste nahalöövet. Akadeemiline meditsiin pakub patsiendile esimesel juhul antihistamiinikumi, teisel juhul hormoonsalvi. Mõlemad ravimid tegelevad otseselt sümptomite eemaldamisega. Esimene vähendab limaskesta turset ja takistab allergilise reaktsiooni väljendumist, teine viib nahakihtidesse hormoonid, mis aitavad nahal uueneda ning muudavad nahapinna siledaks. Haiguse põhjusega ei tegele kumbki ravim, seepärast ei suuda ka kumbki ravim haigust välja ravida. Heaoluseisund kestab reeglina niikaua, kuni ravimit manustatakse.

Lisaks on vähetuntud tõsiasi, et sümptomite mahasurumisega surutakse haigusseisund tegelikult sügavamale tasandile. Kui ühe, kergema haiguse vastu võideldakse sümptomite eemaldamise tasandil, liigub haigus teatud hetkel uuele tasandile, põhjustades sümptomeid mingis teises organis või organsüsteemis. Kui seda käsitleda nüüd kui “uut” haigust ning asuda tegelema selle “uue” haiguse sümptomaatikaga, liigub haigusseisund (st inimese kui terviku energeetilise tasandi häire) veelgi sügavamale tasandile ning põhjustab veelgi raskemaid seisundeid.

Alternatiivmeditsiini, sh homöopaatia ja refleksoloogia eesmärgiks on haiguse väljaravimine ning põhiprintsiibiks inimese holistiline käsitlus. Seepärast ei vaatle homöopaat ega refleksoloog kunagi ühte haigussümptomit eraldi, vaid võtab arvesse kogu inimese tervikuna, koos tema harjumuste, meeleolude, eelistuste ja eripäradega.

Millal homöopaat või refleksoloog aitab?

Akuutsete haigustega on mõistlik homöopaadi või refleksoloogi poole pöörduda näiteks siis, kui tahetakse pääseda kogu organismi elutegevust häirivast antibiootikumi kuurist, maksa kahjustavatest palavikualandajatest või tugevatoimelistest valuvaigistitest. Alternatiivmeditsiin aitab patsiendil akuutse haiguse kergemini läbi põdeda, samas tugevdades, mitte nõrgendades immuunsüsteemi. Põletikuliste seisundite ravimisel antibiootikumidega on väga tõenäoline, et haigus (kas sama või “uus”) kordub ca 3 nädala pärast uuesti. Homöopaatia või refleksoloogiaga saab aga patsiendi homöostaasi taastada üldist immuunsust kahjustamata.

Märksa sagedamini pöördutakse homöopaadi ja refleksoloogi juurde siiski krooniliste haigustega. Olenevalt haiguse spetsiifikast, raskusest, kestusest, patsiendi omapoolsest panusest tervislike eluviiside juurutamisse jms on võimalik kroonilisi haigusi kas üksnes leevendada või välja ravida. Sageli on kroonilise haiguse puhul tegemist suuresti patsiendi valedest eluviisidest, ennastkahjustavatest mõttemustritest ja tervistkahjustavatest toitumisharjumustest tingitud probleemiga, mis on kergesti ravitav juhul, kui patsiendil jätkub tahtejõudu valede mustrite korrigeerimiseks. Siinkohal pakub loodusterapeut abi mitte üksnes terapeudina, vaid nõustab patsienti ka toitumise osas, aitab käivitada uusi mõttemustreid ning toetab patsienti tema uutes valikutes.

Lisaks allub homöopaatilisele ravile väga kenasti valdkond, mis tänapäeva hullunud materialismiajastul puudutab aeg-ajalt igaüht. See on psüühilise diskomforti valdkond, mis avaldub väga erinevalt – stressina, ärevusena, depressioonina, paanikahäiretena, hirmuna, otsustusvõimetusena jne. See on valdkond, millega inimene reeglina üldse kuhugi pöörduda ei oska. Viimasel ajal on hakatud palju rääkima abist, mida sellistel puhkudel on pakkuda psühhiaatritel. Ka perearsti poole soovitatakse sellistel puhkudel pöörduda. Kuid juhul, kui inimene enda abistamiseks midagi muud ette ei võta (st ei tegele tekkinud seisundi põhjustega, vaid ainult tagajärgedega), siis jääb abi vaid ajutiseks, piirdudes antidepressandikuuri poolt esilekutsutud kunstliku rahulolutunde nautimisega. Inimesed võiksid enne antidepressantide väljaostmist eelnevalt siiski kaaluda, mida neil täpsemalt vaja on – kas seda diskomforti ajutiselt mitte tunda või siis sellest vabaneda. Need on kaks väga erinevat vajadust.

Autor Anu Hermlin on holistiline terapeut, homöopaat, refleksoloog.

Loe veel samadel teemadel Vaimukoja kodulehelt.

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: