Minu areng ja muutused kooliaasta jooksul

4. veebr. 2022 | Tagasiside

Postituse autor: Holistika Instituut

„Elu ei ole midagi muud kui
võimalus lasta armastusel õitseda.“

-OSHO

2020 aasta hämaral sügisõhtul, kui astusin sisse Holistika Instituudi uksest, oli mu hinges parasjagu põnevust ja silmis eriline sära – teadsin, et siit algab minu teekond iseenda avastuse radadel. Sellel erilisel hetkel ei osanud ma aimata, et see aasta saab täis olema nii palju taipamisi ja mul ei olnud õrna aimugi, et nii kena ja empaatilise inimese sees, nagu ma ennast arvasin olevat ,on peidus ka tumedam pool – minu varjupool.

Kui lõpuni aus olen, siis esimese hooga arvasin, et suures plaanis on mul kõik hästi, kui mitte väga hästi. Olen pärit tervest perest, olen saanud vanematelt palju armastust, tähelepanu ja tarkusi, kuidas elu toimib, mul on töö, mida armastan, toredad sõbrad, armsad lapsed, ilus kodu ja hingesugulasest elukaaslane, kes ei ole küll mu laste isa, aga see ei omanud tol hetkel mu jaoks tähtsust. Lühidalt – mõtlesin omaette, et see „Aasta iseendale“ on minu jaoks pigem formaalsus, et saaksin liikuda ühe oma suurema unistuse juurde – jätkata terapeudiõpingutega.
Aga elu on täis üllatusi ja üllatused mulle meeldivad.

Läks kuid, võin julgelt öelda, möödus üle poole aasta, enne kui jõudsin sinna punkti, kus tuli taipamine, et kõik ei ole minu elus nii paigas ja suurepärane kui ma endale kogu elu sisendanud olin. Oma terapeudi abiga koorisime kiht kihi haaval maha selle välise maski, möödus mitmeid teraapia seansse, üksjagu grupitööd koolikaaslastega, enne, kui julgesin piiluda, mis on peidus minu alati nii positiivse hoiaku ja naeratuste taga.

Suurimaks võiduks osutus taipamine, kui mõistsin, et minu elu üks suurimaid otsinguid – hingesugulase otsing ei ole üldse vajalik. Olen pea terve oma teadliku elu pidanud kõige tähtsamaks leida oma hingesugulane – inimene, kellel on sarnased väärtushinnangud minuga, kes armastab sarnast muusikat, kellele maitsevad samad toidud, kes on samade huvialadega – ühesõnaga kes on põhimõtteliselt copi/paste minust endast. Soov ja tahe leida selline ilus hing oli minus nii suur, et universum saatiski minu ellu, paar aastat tagasi , just sellise toreda inimese. Koos elades ja kulgedes harmoonias tuli ootamatult kiiresti minu jaoks tundmine, et mu enda areng on kuidagi peatund. Mitte miski ei üllatanud enam, kõik oli stabiilselt hästi ja kuidagi igav ja etteaimatav. Oli tunne, nagu elaksin koos iseendaga. Siis ühel rännakul, kui uurisin oma varjupoolt, mõistsin nii selgelt, miks hingesugulus ei kanna suures plaanis. See hingesuguluse teema on imetore, kuid universum toimib siiski füüsika põhiselt. Minu filosoofia armastus, juba ülikooli ajast, oli ajju söövitanud nii tugeva mustri hingesuguluse ülistamisest. Kohe, kui muutsin selle mustri ära, tuli selge nägemus, miks minu varasemad suhted ei toiminud. Meelevaldse unistuse pärast, leida oma hingesugulane, olin pea 2 aastat tagasi lahku läinud oma lapse isast – suure südamega mehest, kes tundus liiga erinev minust, kelle kohta toona arvasin, ta ei ole lihtsalt „minu inimene“. Õnneks oli mul oskust ja tarkust jääda temaga headeks sõpradeks, nii ei põhjustanud meie lahkuminek suuri üleelamisi meie ühisele lapsele. Peale edukat mustrite muutmist, hakkas kogu mu elu nagu pusle tükk-tüki haaval kokku minema. Hingesugulasega ei jäänud me isegi sõpradeks, vaid tuli otsus tänada üksteist koosoldud aja eest ning seejärel läksime mõlemad oma teed. Tema leidis omakorda tee Holistika Instituuti ja otsib nüüd sealt ennast ja oma tõde. Mina otsustasin, et tahan nüüdsest teha kõik õigesti ja nii algas minu elus uus ajastu, mille motoks panin „ Elu ei ole midagi muud, kui lasta armastusel õitseda“. Ja see armastus ei pea tulema kellegi teise seest, vaid algab alati minu enda südamest. Sellises armastuse energias elades, tuli mulle tugev teadmine, et minu pere peab taas kokku saama.

Sellest hetkest, hakkasin endaga tööd tegema selle nimel, et tõestada endale, kui midagi väga tahta ja kui selle taga on armastuse energia, siis on kõik võimalik. Enamus minu sõpradest ja lähedastest ei uskunud, et see võimalik on. Põhjuseks toodi liiga palju on vahepeal juhtunud, vanaks läinud suppi ei ole mõtet soojendada jne. Kõik need mustrid toodi uuesti lagedale. Aga minu südames oli nii suur soov, minu hinges oli lõputu usk ja minu alateadvuses oli tugev tunne, et ma saan oma pere tagasi.

Möödus pool aastat ja ei olnud ühtegi märki, et minu soov täituks. Kuid minus oli rahu ja vankumatu usk. Siiski midagi oli puudu… Mis oli see miski, mis puudu oli? Selle poole aasta jooksul ei teinud ma ise mitte midagi peale ootamise. Jah, olin ikka nagu mina ise – tore, hooliv, tähelepanelik, abivalmis, kuid ma ei pingutanud oma soovi nimel.

Eelviimasel moodulil koolis saime ülesandeks jalutada õues ja otsida sealt märke oma küsimusele. Minu küsimis oli loomulikult „Miks, ma ei saa vastust oma lapse isalt, kas ta on nõus andma meile uue võimaluse?“ Sellel imeilusal päeval sadas laia lund ja Holistika Instituudi uksest välja astudes, ei pidanud ma kaua märki otsima. Märkasin kohe ühete suurt plakatit, kus ilutses kiri „ Anna talle põhjust panna selga oma parim kleit.“ Sellel samal hetkel taipasin, mis minu käitumises puudu oli. Puudus erakordne pingutus. Ma ei olnud ise midagi peale ootamise selleks teinud, et minu pere taas koos oleks. Ja nii loksuski paika viimane pusle tükike, selles pildis, ning meenus see, mida tegelikult minu vanemad, olid mulle juba, siis kui ma veel pisike tüdruk olin, õpetanud : usk+ pingutus=ime. Nii lihtne see ongi.

Jõulud on imedeaeg ja jõulud on ingliteaeg…Just jõulude ajal minu suurim soov täituski – minu pere on taas koos. Selle, milles seisnes minu erakordne pingutus, jätan seekord saladuseks. Aga see toimis ja eks igaüks peab oma pingutuse ise avastama ja kõigi puhul ongi see väga isiklik ning kindlasti ka erinev.

Täna olen hingepõhjani tänulik ja südames on siiras rõõm, kergus ja helgus. Vahel me peame tegema otsuse, mis viib meid lahku kõige kallimatest, selleks, et ISE kasvada, leida kõigepealt tasakaal enda sees, teha rahu oma minevikuga, laadida ennast energia ja väega, et olla parim versioon iseendast. Ei ole võimalik olla hea kaaslane, kui me ei ole iseennast lõpuni vastu võtnud, mõistnud ka oma varjupoolt, julgenud vaadata, mis on päriselt peidus naeratuste taga, õppinud tundma oma kõige tumedamat poolt.

See on olnud üliäge ja samas ka raske teekond – täis otsinguid, rõõmu, valu, pisaraid, ka tagasilööke – nii palju taipamisi, mis on inspireerinud ja nii mõnedki mustrid, mis on saanud sel teel olles muudetud…Olen nii-nii tänulik oma terapeudile, kõigile oma sõpradele, kes elasid mulle kaasa, olid toeks, Holistika Instituudile, kus kõik see, mis ammu peas olems oli,  loksus paika nagu pusle, oma armsatele vanematele, kes andsid mulle elu, õpetasid juba pisikesest peale otsima lahendusi, mitte süüdlasi, kes tõestasid järjepidevalt mulle, et headuses peitub maailma kõige võimsaim jõud, oma lastele, kes on mu suurimad õpetajad ja suurimad armastuse allikad ja kõige rohkem muidugi oma elukaaslasele ja tulevasele abikaasale, kes ootas mind täpselt nii kaua kui vaja, et ma jõuaksin sellesse punkti, kus meil mõlemal  on koos uus võimalus, luua uus algus, hoopis teisel tasandil, mõistes ja otsustades, et ainult tingimusteta armastus on see, mis kannab – nii heas kui halvas ja see ei tule mitte kellegi teise seest, vaid ainult igaühe enda hingest.

Minu suurim õppetund, sai peale pikki otsinguid selgeks – erinevused arendavad meid, neid ei pea kartma, need on vajalikud, et jõuaksime järgmistele tasemetele. Millegipärast  otsime tihti hingesugulast, kedagi nii sarnast endale, kuid peaksime kuulama oma kõrgemat mina ja  usaldama , kui elu saadab meie teele meist endast erinevaid inimesi, siis põhjusega, et hing saaks areneda ja koos on põhjust  mõlemal kasvada. Erinevused rikastavad meid, sarnasus köidab vaid pilku ja tekitab turvatunnet.

Kõigile, kes alles otsivad ennast, soovin just julgust usaldada elu, julgust vaadata otsa oma varjupoolele (meil kõigil on see olemas), julgust saada vihaseks, julgust tunda valu, sest viha ja valu all on alati armastus peidus…Julgege olla üksi, et ühel päeval olla taas koos parema inimesena, teadlikumana, väekamana, ehedamana.

Hoian nüüd oma südamega seda, mille olen loonud – see ei muutnud ainult mind, vaid ka osa maailmast sai selle võrra kaunimaks ja paremaks paigaks…

-Margot
Holistika Instituudi I aasta õpilane

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.