Kuidas mina maailma näen,
selle vorminud on hetked, mida olen kogenud,
kuju andnud inimesed, kellega kohtunud.
Olen täna enda kogemused,
olen homme nende loodud.
Kes olen ma homme? 

Nende mõtetega, mis said mul kirja täpselt aasta tagasi, tahangi enda aasta kokku võtta: minus ja meis kõigis on nii palju avastamata kihte, peidetud maske, alla surutuid tundeid ja valusaid mälestusi. Muidugi on ka seal rõõmsaid hetki, armsaid inimesi, sooju sõnu. 

Kõik see, mida olen kogenud, kellega kohtunud, on vorminud mind just täpselt selliseks nagu ma täna olen ning kujundanud minu maailmapildi. Ja oi, kui palju mul on olnud seda avastamisrõõmu. Kiht kihi haaval koorub taas uus kiht – elu on üks lõputu õppimine ja universum pidevas muutumises. 

Selle aasta jooksul on minus kindlasti arenenud tugevamalt teadmine, et mina ise loon enda maailma oma mõtete ja tunnetega. Maailm on minu enese peegel. Koolitus aasta on minus kõvasti ka arendanud analüüsivõimet ja andnud võimaluse paremini ärevate olukordadega toime tulla ning teadvustada enda tundeid ja mõttemustreid. Minu maailmapilt on avaram ja suudan mõista inimesi ilma hinnangute andmiseta. 

Muidugi tekib mu elus endiselt hetki, kus kõik eelpool öeldu on justkui peast minema pühitud ning võin avastada ennast hoopiski ohvrirollist. Aga positiivne on see, kui nüüd võrrelda iseennast paari aastase taguse ajaga, kui tugevate emotsioonide küüsis olles, kedrates mõtteid, mis ei ole minu, toimub nüüd tagasitulek eneseteadliku mina juurde palju kiiremini. 

Samuti olen tähele pannud enda mõttemaailmas muutust olukordades, kus olen näiteks kohtunud inimesega, märgates, et miski mind tema juures teravalt häirib. Varasemalt ma ei pööranud sellele tähelepanu, lasin sellel tundel ja hinnangul endas olla, ma ei küsinud kunagi miks see mind häirib ja mis see minu kohta öelda võiks. Nüüd, kui samalaadsed olukorrad on mu ellu sattunud, suudan koheselt ennast analüüsida – mis mind täpselt tema juures häirib, kas minus võib ka säärast peidus olla või vastupidiselt ei julge ma mõnda omadust endas tunnistada. 

Läbi sellise mõttekäigu muutub energia koheselt, ruum justkui täituks armastusega. Tekib mõistmine. Mõistmine teises inimeses ja mõistmine iseendas, mis viib sammukese lähemale minu müstilisse sisemaailma. 

Olen õppinud ennast rohkem väärtustama ja ka minu väärtused on muutunud. Enda jaoks pean suureks muutuseks kooliaasta alguse poole otsust kolida kokku enda praeguse elukaaslasega, kolides teise linna, jättes enda töö ja tollase elu. Kui võrreldes varasemaga hüppasin suhtest suhtesse, kogesin palju pettumusi, haiget saamisi, klammerdumist ning tugevat umbusaldust meeste vastu. Siis mäletan väga selgelt, kuidas peale minu esimesi teraapia seansse, minnes alateadvuses enda lapsepõlve, muutes ümber enda kogemuse seoses isaga, tundsin tol seansil esimest korda tunnet, kuidas päriselt usaldan enda isa. Seansilt lahkudes mõtlesin veel päevi sellele, unistades, kuidas ma tahan seda tunnet uuesti enda elus kogeda! 

Mõni aeg peale kogetud, liikus minu hea sõprussuhe praeguse partneriga teisele tasandile, kus meist sai paar ja kus tundsin seda tunnet jälle! 

Esimest korda kogesin, kuidas keegi armastab mind sellisena nagu ma olen, kes vaatamata minu vigadele ikka suudab tuua välja minu head küljed ning toetab, kuulab ja mõistab. Mul ei olnud hirmu, millestki ilma jääda, mitte olla väärt. Mulle tuletati pidevalt meelde, milline headus ja armastus minus peidus on, liikusin sammukese lähemale enesearmastuse poole. 

Minu ellu on tugevalt, lisaks teoreetilisele teadmisele, lisandunud kinnitus praktikas – suhted on meie parimad õpetajad ja meie suurimad peeglid. See mõte meenub mulle vast korra päevas vähemalt! 

Minu praegune suhe on mulle nii palju õpetanud minu enda kohta. Lisaks õpin iga päevaga, kuidas luua paremat suhet enda armastatuga. Sest, et suhe oleks terve ja rõõmupakkuv, on vaja teha palju tööd nii enda kui suhtega. 

Jah, tõsi, vahest mulle tundub, et üksi olla on kergem. Kuid tean, et probleemide eest põgenemine ei too lõplikku lahendust, sest kõik saab ikkagi alguse minust endast. 

Olen lõpetanud teiste inimeste süüdistamise, küsides endalt: miks see minuga juhtub, miks see mind häirib, miks see mind halvasti tundma paneb jne. Jällegi, eneseteadlikkus on kõvasti kasvanud. 

Partnerlussuhe saab toimida hästi ainult siis, kui asjadest räägitakse ausalt, kus suudetakse egod kõrvale jätta ja osata märgata ning öelda välja enda tundeid. Kindlasti tuleb õppida enda partnerit kuulama ja teda mõista, mitte süüdistada. Loomulikult on õnnelikuks suhteks ka vaja kahte õnnelikku inimest. 

Järgmine, väga oluline, sügavam märkamine on minus hiljuti aset leidnud. Tagantjärele mõeldes, on see areng juba tegelikult kuid tagasi alguse saanud. Huvitaval kombel on see teema mitmes minu teraapia seansis, ATV vestluses ning grupitöödes korduvalt üles tulnud, küll erinevate kujude, piltide ja mälestuste näol – kuid teema on üks ja see sama! Mingil hetkel ma ei mõistnud, miks jälle tegelen sarnase teemaga ja ootasin salamisi alateadvusest midagi uut välja kooruvat. Kuid nüüd olen väga tänulik nende kogemuste eest, sest olen saanud veel tugevama taipamise! 

Juhtus see, et sain hiljaaegu teraapias vaadelda taas enda peidetud tundeid, mida 2

need minuga on teinud, kuidas nad on minu elu mõjutanud, kust see alguse on saanud ning miks ma neid alla surunud olen. Olin küll pettunud, et olin ainult vaatleja rollis ja ei olnud valmis neid emotsioone päriselt tundma. 

Neid ridu kirjutades mulle meenub, et kooli suvelaagris ma neid samu tundeid ju tundsingi, aga tol korral ma põgenesin. Ju siis ma ei ole veel selleks valmis olnud. Nimelt olen mõistnud, mis kaitsekilpi ma endaga kaasas kannan ja kuidas ma enda tundeid selle taga peidan. Kuidas ma peidan enda väikest, haiget saanud sisemist last, püüdes teda kaitsta järgmiste olukordade eest, kus tuleb tunda kurbust, pettumust, alaväärsust, hüljatust jne. 

Kardan kohutavalt ennast avada, olla haavatav. See on ka minus blokeerinud tunde tunda sügavat rõõmu ja sügavat ühendust teiste inimestega. See on röövinud minu enesekindluse, elujõu ja kaastundlikkuse. 

Inimesed minu ümber, keda mina enda ellu tõmban, näevadki mind kui külma, ükskõikse, armastusvaese isikuna ning tajuvad, et ma tõrjun neid eemale. Kas pole inimene üks veider olend – sisimas tahame me midagi nii väga, ent alateadlikult tõukame seda ise eemale. 

Kuid kuidas ja millal ma julgen nüüd enda tunnetega vastamisi seista – seda näitab aeg. 

Selle 13 kuu jooksul on toimunud muutusi minus ja minu elus küllaga. On väiksemaid ja suuremaid. On arenguid, mida on raskem märgata, mis võivad tulla ilmsiks lausa aastaid hiljem ning on suuri muutusi, mida on märgata ainuüksi peale vaadates. 

Usun, et selle koolitus aasta jooksul on minus palju pisikesi seemneid idanema pandud, mis tulevikus löövad õitsele. Teekond kestab lõputult. Nüüd on mul väga hea aluspind, kust hoogsalt edasi liikuda. 

Kuid üks mis kindel, see koolitusaasta on olnud teadmisterohke ja eneseareng on olnud kiirem, kui seda ilmselt oleks ilma koolita. 

Olen väga tänulik nii intensiivse aasta eest minu elus, mis sai juhtuda ainult tänu sellele koolitusele. Tunnen, et nii palju on tehtud ning väga pikk maa on veel minna. 

Olen täna enda kogemused,
olen homme nende loodud. 

Kes olen ma homme? 

-Merlyn