Autor: Aleksandra Voltseva

Enesearmastus on meie kõige olulisem sisemine ressurss. See on vajalik, et ennast aktsepteerida tingimusteta ja lubada endal valikuid teha.

Nii imelik kui see ka ei ole, väga vähestel on oskus armastada ja aktsepteerida ennast ilma sisemise kriitikata. Miks see nii on ja kus kohast on see alguse saanud?

Ikka lapsepõlvest. Kui me ei saanud lapsepõlves piisavalt vanemlikku armastust, jääb armastusepuuduse tunne meisse igaveseks.
Kindlasti oled teadlik sisemisest lapsest, sisemisest vanemast ja sisemisest täiskasvanust. Enesearmastuse puudumine tekib siis, kui meie ei ole oma vanemalt saanud armastust, hoolivust, tunnustust. Tunnet, et me oleme armastusväärsed ilma tingimusteta ja piisavad just sellisena nagu oleme. Suureks kasvades, areneb meie sees meie sisemine lapsevanem ja üldjuhul suhtleb ta meiega samal viisil nagu suhtles meiega meie enda lapsevanem. Seega, kui lapsepõlves tajusid lõputut armastust ja tunnustust, siis ka suureks saades, Sinu sisemine lapsevanem on hooliv ja armastav. Kui aga lapsepõlves oled saanud pigem kriiitilise suhtumise osaliseks, siis tunned Sa enda sees samasugust sisemise lapsevanema suhtumist endasse. Ja see sisemine lapsevanem korrutab Sulle pidevalt, et Sinuga on midagi väga valesti – Sa tunned valesti, Sa mõtled valesti, Sa teed valesti. Igal juhul Sa ei ole piisav.

Ehk siis kujuta ette, et Sinu sees elab keegi Sulle väga oluline inimene, aga ta ei armasta Sind.

Ei tasu kõiges oma vanemaid süüdistada. Nad pakkusid Sulle parjasjagu just seda, mida neil jagada oli. Ma ei usu, et nad teadlikult end armastamisega tagasi hoidsid. Ma usun, et nad andsid kõik, mis neil anda oli ja võimalik, et neil endal oli seda lihtsalt nii vähe. Nüüd oled Sina ise oma elu valitseja ja vastutad ise oma vajaduste eest. Ei Su vanemad, ega Su partner ei ole Sulle midagi võlgu ja ei pea Sulle midagi kompenseerima Sinu täiskasvanud elus. Sa ise otsustad, mis elu Sa tahad elada, milliste tunnete ja mõtetega ringi käia. Sa ei saa oodata väljast poolt armastust, hoolivust ja lugupidamist enne kui Sa pole seda endasse integreerinud. Armastus tuleb ikka Sinu seest, mitte väljast. Kõik muu on kõigest peegeldus.

Kas soovid end edasi materdada ja haletseda ja elada oma sisemise kiusajaga? Või otsustad, et nüüdsest peale arendad endas küpset hoolivat armastavat sisemist lapsevanemat, kes räägib Sinuga kenasti, austusega ja imetleb Sind. Kes jagab Sulle nõu ja viitab pehmelt Su apsakatele (loe: kogemustele) ja toetab Su enesearengut. See on ainult Sinu enda otsustada. Tee see otsus juba täna!

Mille järgi on võimalik aru saada, et Sa end armastad?

• hoolitsed enda eest ja hoolid oma tunnetest ja vajadustest;
• aktsepteerid ennast ilma sisemise kriitikata, ilma häbi- või süütundeta;
• austad ennast, väärtustad oma unikaalseid omadusi, andeid ja võimeid;
• tunned end kõike parimat väärt;
• suhtled teistega võrdsetel alustel, ilma alaväärsustundeta, ilma häbi- ja süütundeta;
• kaitsed oma huve, väljendad oma soove ja vajadusi ilma süü- ja häbitundeta;
• pead oma vajadusi oluliseks;
• lubad endal elu nautida.

Enesearmastuse oskused

Kas täiskasvanuna on võimalik õppida ennast armastama?
Jah, see on võimalik, kuid see pole lihtne – see nõuab pühendumist ja järjepidevust. Üleöö ei muutu miski, enesearmastuse poole tuleb astuda väikeste sammudega.

1. Oma keha tunnetamine.
Eelkõige alusta lihtsamast. Märka oma keha, tundeid ja mõtteid. Mida Su keha sulle räägib, mida ta vajab. Märka isegi väga väikseid ebamugavustundeid ja püüa neid kõrvaldada. Näiteks, kui midagi valutab või kuskil kehas on pinge, masseeri seda kohta või lihtsalt aseta oma soe hell käsi sinna kohta. Suuna sinna oma tähelepanu, märka oma vajadusi ja tee midagi enda jaoks, hoolitse enda eest, et ebamugavustunne kaoks. Kui kuskil puhub, siis sule aken või liigu teise kohta. Kui miskit ajab närvi, pööra sellele tähelepanud ja tegele sellega – ära ignoreeri oma vajadusi. Proovi luua enda jaoks olukordi, kus tunned end hästi. Need ei pea alati olema suured asjad. Meie elu koosneb pisikestest asjadest ja neid tulebki ja saabki muuta. Kui tahad süüa, juua, õhku – ka selliseid elementaarseid vajadusi lükatakse tihtipeale edasi. Kui sööd või jood midagi, siis naudi igat sõõmu, ela selles hetkes, mõtle kui palju neid meie elus on ja kui Sa õpid neid väikseid hetki väärtustama ja nautima, siis kogu Su elu on üks pisikeste naudingute jada.

2. Hooliv sisemine vanem.
Oled Sa tähele pannud kui palju Sinu sees on negatiivset sisekõnet? Kui palju Sa endaga riidled? Ja kui tihti Sa ütled endale midagi ilusat ja toetavad? Kes see on, kellega Sa sisemist monoloogi pead?
Ole iseenda hooliv lapsevanem. Hellita ja armasta oma sisemist last. Hellita sõnadega, hellita tegudega. Ära materda ennast. Kui märkad, et kuri lapsevanem on taas platsis, siis ütle “stopp” ja palu tal lahkuda. Just just, visualiseeri kuidas ta lahkub toast. Loo enda vaimusilmas endale ideaalne lapsevanem ja suhtle hoopis temaga. Kuidas Sa tahad, et ta Sinuga räägiks ja Sinusse suhtuks. Mõttel on tohutu jõud. Kui suudad endale kõik võimalikud mured ette kujutada, siis suudad ka ideaalset lapsevanemat endale mõttes luua. Märka sisemise lapsevanema hoolt, rõõmu ja armastust. Võta endale eesmärgiks integreerida endasse hooliv lapsevanem. Teame ju küll, et uute harjumuste loomine võtab aega keskmiselt 21 päeva. Jälgi ja teadvusta igapäevaselt kumb vanem domineerib ja tee oma mõtlemises vastavad korrektuurid. Varsti kujuneb välja Sul uus mõttemuster ja seda negatiivset sisekõnet tuleb ette aina vähem ja vähem.

3. Piiride kehtestamine.
Teistega kontaktis olles avaldub enesearmastus piiride seadmise oskuses. Ja seda peavad paljud meist õppima. Piiride seadmisel tuleks lähtuda sellest, et meie keha reageerib piiride rikkumisele. Tuleb arendada enda tundlikkust, tähelepanelikkust, teadlikkust, hetkes viibimist. Ja kui märkad enda keha signaale, siis tuleb koheselt reageerida ja teha olukorrale vastavaid korrektuure oma käitumises või mõtlemises. Näiteks, mõni inimene tuleb Sulle liiga lähedale, nö tungib Sinu “privaattsooni”, kuhu Sa tavaliselt lased vaid oma kõige lähedasemaid. Kohe, kui võõras ületab nähtamatu piiri, hakkab keha reageerima, näiteks tekib kõhus kerge pinge või hingamine läheb pinnapealsemaks. Selliste kehasignaalide õigeaegne märkamine ja “stopp” või “ei” ütlemine pole paljudele lihtne, kuid see on oskus, mille väärtust ei saa üle hinnata.

Eriti keerulised on olukorrad, kus tuleb valida oma vajaduste ja Sulle lähedase, armastatud, olulise inimese vajaduste vahel. Näiteks Sa oled surmväsinud ja lapsed tirivad Sind mängima. Mida Sa teed? Kas oled enda suhtes hooliv ja kuulad oma keha ning lased endal puhata või võtab emadus võimust? Kas väsinuna ja jõuetuna suudad Sa olla rõõmus ja jätkusuutlik? Kui kauaks?
Meil kõigil on piirid. Ka laste ja lastevanemate vahel on piiridi ja neid tuleb vastastikku austada.

Ka lähedastes suhetes kipume oma piire ära kaotama. Tihtipeale teeme asju süütundest. Sest kui ütleme Ei, siis oleme justkui pahad. Ja kui tuleme vastu ja ütleme Jah, siis oleme tublid, armastust väärt. Õpi teadvustama, millal sa teed midagi suurest armastusest ja hoolivusest ja millal süü- ja hirmutundest.

Armastus teiste inimeste vastu kasvab ainult enesearmastusest. Kes ei tea, kuidas ennast armastada, see ei tea, kuidas armastada teist.