Andestamisest

10. aug. 2022 | Armastus, Psühholoogia, Suhtlemine, Tervis

Postituse autor: Evelin Pissarenko

Olen märganud, et inimestel on andestamisest väga erinevad arusaamised. Pidevalt soovitatakse üksteisele andestada (noh, vahel soovitatakse ka kätte maksta muidugi), aga mida see andestamine siis ikkagi tähendab ja miks see nii raske on?

Psühholoogiaprofessor Robert Enright märgib, mis andestamine EI OLE:
• Andestamine ei ole unustamine.
• Andestamine ei ole vabanduste leidmine, õigustamine ja läbi sõrmede vaatamine.
• Andestamine ei ole leppimine.
• Andestamine ei ole nõrkuse väljendus, mis muudab sind jalamatiks või kurjuse suhtes tuimaks.

Andestamine ei ole ka tegelikult eesmärk omaette vaid armastuses kasvamise ja avanemise „kõrvalsaadus” või armastuse kingitus. Andestamise protsessi läbi lahkub kogu valu, see on vabanemine minevikust ja teiste inimeste võimust meie heaolu üle.

Mida see praktikas tähendab?
Seda, et andestada ei saa käsu peale või lihtsalt sõnadega seda väites, ilma tundeid tundmata ja endale tunnistamata. Inimesel võib olla tahe andestada, aga see võtab siiski aega, sest me peame sukelduma ja läbima kõik tunded, mida tunneme. Eks see aeg oleneb ka sellest, mida tuleb andestada ja kuidas inimene andestamisest aru saab. On suur vahe, kas andestada naabrile varahommikune muruniiduki müra või mõrvarile oma lähedase tapmine. Holokausti ja küüditamise üle elanud on jaganud oma kogemust, et kui „hästi läheb”, siis suudab sellise sündmuse ohver elu jooksul siiski andestada, aga seda ei pruugi samas juhtudagi. Psühholoogid on avastanud andestamise terapeutilise külje, uurides näiteks intsesti ohvreid ja andestamise mõju neile. Kui ohvritele õpetati andestamist ja selgitati selle olemust, siis tulemuseks tundsid nad end oluliselt paremini.

Kui inimene võtab liiga kiirelt andestaja hoiaku ja ta eesmärgiks on andestamine kui selline, siis nimetatakse seda pseudoandestamiseks. See võib juhtuda ka au haavamise korral ja enda tugevuse või üleoleku tõestamiseks. Sel puhul ei toimu valu vabastamist, toimub hoopis „valupurgi kaanetamine“ – valu jääb alles, see on lihtsalt ära peidetud ja alla surutud. Sealt võrsuvad ajapikku ka füüsilised haigused.

Luule Viilma räägib andestamisest kui haigustest tervenemise võtmest ja ütleb andestamise kohta nii: „Kuidas andestada? Mängus on kolm osapoolt: 1) halb, 2) mina 3) minu keha. Seega:
• Ma annan sulle andeks, mis sa mulle tegid – ma tänan sind väärt õppetunni eest.
• Ma annan endale andeks, et ma selle halva endasse võtsin või välja kutsusin – ma pole veel täiuslik, seega pole põhjust ennast süüdistada.
• Ma palun oma kehalt andeks, et ma sellega oma kehale halba tegin – keha on see, kes võtab füüsiliselt vastu kogu energia nii sise- kui välismaailmast, see ei ole just kõige kergem ülesanne.“

Marina Paula Eberth on lihtsalt ja ilmekalt selgitanud andestamise olemust: „Andestada on võimalik alles siis, kui sündmusega seotud emotsioonid on läbi kogetud, kui viha ja valu on teadvustatud ja väljendatud. Tõeline andestamine tuleb sügavalt südamest.“

Sügavalt südamest saab tulla midagi vaid siis, kui süda on avatud ja seega ka haavatav.

Niisiis – kui sulle on mis iganes moel haiget tehtud, siis tuleb sellest valust ka lõpuni läbi minna. Iga halb emotsioon muutub mürgiks, kui see enda sisse lukustada. Kui aga seda emotsiooni ausalt väljendada ja julgeda olla haavatud, nõrk ning vihane, siis seeläbi toimub nii keha kui meele puhastumine. See tähendab, et valu tervendab, kui süda jääb avatuks, kohtudes erinevate valu kihtidega. Tundes ja väljendades sellest „halvast“ sündinud valu, lahkub see meist ja meie avatud süda suudab veel rohkem armastada. Andestamine „juhtub“ siis justkui iseenesest, kui valu enam ei ole – andestamine on armastuse kingitus. Ja võidab sellest kõige rohkem andestaja ise. Vahel ei pruugi haavaja andestamisest teada saadagi või pole teda isegi enam elavate hulgas.

Ja on veel üks aspekt – vahel oleme ise teinud midagi, mis loob süütunnet ja mille eest tuleb andestust paluda. Ka sel puhul ei tasu lisaks tehtu teadvustamisele ja südamest andeks palumisele iseennast ära unustada, vaid kohtuda oma süütunde ja muuga, mis sellega on kaasnenud ning andestada ka iseendale oma viga ja oma ebatäiuslikkus. Ka see pole alati nii lihtne, kui see ehk kõlab.

Kokkuvõtteks – andestamine sünnib avatud südamega läbi valu minnes ja seda väljendades, puhastudes nii valust ja selle jääkidest. See nõuab julgust valuga kohtuda. See nõuab julgust näidata ka oma nõrkust, ebatäiuslikkust ja haavatavust. „Ainult tugevad inimesed julgevad oma nõrkust teistele näidata.“ (M.P. Eberth)

Andestamine on kingitus iseendale ja läbi selle kasvab armastus meie sees ja meie ümber.

 

Ilmunud isiklikus blogis rajalind.eu/blogi/markmed/andestamisest

Loe ka neid postitusi:

Telli meie uudiskiri

Blogi artiklite teemad

Regressiooniteraapia bänner

Salasõna meditatsioonid

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.