Olen tundnud oma kooliaasta jooksul muudatusi, aga samas ei pidanud ma neid piisavalt tähelepanuväärseks, et neist kirjutada. Arutlesin mõttes endamisi, et mis ma siis panen lõputööks kirja. Sellega mõttekäik takerdus ja fookusesse tulid hoopis päevakajalisemad küsimused. Kuni järgmise õhtuni. Kõik saab alguse sellest, et ma kommenteerisin ühes sotsiaalmeedia grupis püstitatud teemat. Minu kommentaar jäi silma naisterahvale, kes hakkas esitama lisaküsimusi. Liigutasin suhtlemise üle Messengeri, et saaksime privaatsemalt vestelda. Vestluse käigus selgus järjest enam, et meil on palju ühist. Vestlus oli väga kaasahaarav ja neelas mind täielikult endasse mitmeks tunniks. Märkamatult oli südaöö kätte jõudmas ja ma tõmbasin vestluse otsad kokku. Voodis lebades ma aga ei saanudki kohe uinuda. Üritasin protsessida seda, mis minuga oli just toimunud. Tabasin end mõttelt, et näen temas mõne aasta tagust ennast ja siis leidis aset minu AHHAA moment. Kõigest üks päev ennem olin ma mõelnud sellele, millest kirjutada ja see oli universumi vastus mulle. Vaatamata sellele, et olen selliseid hetki, kus mu soovid täituvad kiirelt, ka varem kogenud, olen ikka ja jälle üllatunud nende täitumisest. Imeline!

Mina ennem kooli ei saanudki aru, et minus on nii palju valusaid mälestusi, alla surutud tundeid, traumasid. Pidasin oma lapsepõlve normaalseks, isegi heaks. Sain kasvada maal looduse ja loomade keskel, olin klassi priimus, nutikas ja tegus, mul oli oma kamp poisse, kellega mängida, voodi, kus magada ja enamasti ka söök. Mida veel vaja ühele lapsele, eksole. Ma olin siiralt rahul olemasolevaga. Tegelikkult puudus mul elus kõige olulisem asi – armastus. Kogu kogetud valu peitsin ma nii sügavale enda sisse, et ma ise ka ei mäleta. Viimane aasta on seetõttu olnud justkui ameerika mäed. Iga õppemooduli käigus tõusid esile uued traumad, mis vajasid lahendamist. Peaaegu iga meditatsiooni käigus on olnud taipamisi. Iga rühmatöö on toonud killukesi informatsiooni ja iga läbitud teraapia on andnud järjekordse pusletüki suurest pildist. Kiht kihi haaval olen ma end justkui sibulat koorinud. Iga eemaldatud kiht tõi esile uue. Pagas, mida ma endaga kaasas olin kandnud, on tohutu ja mu keha reageeris vabanemisele tugevalt. Tehtud töö on siiski end kuhjaga ära tasunud ja iseenda avastamine jätkub ka peale lõpetamist, sest ikka ja jälle jõuavad kohale uued taipamised, mis veel minu sees kõik peidus on.

Kõige enam olen ma muutnud suhtumist iseendasse ja sellega muutub ka kogu maailm kaasa. Mul on uued, palju reaalsemad standardid enda ja ka teiste suhtes. Ma väärtustan ennast järjest rohkem. Võtan regulaarselt aega iseendale ja seda süümepiinu tundmata. Oskan väljendada, kui mulle midagi sobib/ei sobi ja öelda ei. Mis peamine, ma oskan end oluliselt rohkem analüüsida. Isegi kui ma eksin, saan ma sellest nüüd tunduvalt kiiremini aru ja oskan tekkinud olukorda lahendada, selle asemel, et olla ohvrirollis ja oodata kuniks teine vabandama tuleb. Ma olen avatud ja näitan oma haavatavust ka teistele. Ma päriselt ka meeldin iseendale järjest rohkem. Ma oskan abi lihtsamini vastu võtta, olgu selleks kasvõi kellegi poolt mulle ukse lahti hoidmine, mu jalgratta sadula reguleerimine või ventilatsioonitoru vahetus. Hetkedel, kui mul pole sügava depressiooni episoodi, märkan ma ilu ja rõõmu enda ümber. Saan praegu vabalt diivanil lesides lastega teleka mängu mängida või mürada ja ma naudin seda. Vanasti oli üksnes töö, töö, töö, iga vaba hetk ma kas koristasin, tegin süüa või muud sellist. Ma olen andestanud endale oma varasemad eksimused, sest ma üritasin anda oma parima olemasolevate teadmiste juures. Mõistan nüüd hästi ka enda rolli abielu purunemises ja ma olen sellest teinud järeldused.
Minu teine kõige suurem muutus on see essee ise. Ma olen ääretult uhke enda üle, et Holistika Instituudi koolitus on peale põhikooli lõpetamist (2004 aastal) esimene koolitus, kus ma lõpetan, esitades oma lõputöö. See on tohutult suur eneseületus. Proovisin nii ja naa, pressisin tahtejõu pealt, aga ikka jätsin keskkooli korduvalt pooleli. Kaks korda olen alustanud autokooli, jäi lõpetamata. Läbisin Anneli Sootsi Tervisekooli õppe täies mahus, aga ei esitanud ära lõputööd. Olin juba ahastuses, et ma ei saagi oma haridusteel edasi minna. Keskkooli lõputunnistuse puudumine on mu elu mõjutanud väga palju, sest ma pole saanud kandideerida ülikooli erialadele, mis mind huvitavad. Tunnen, et nüüd on see aeg käes, kus see muster on muutunud ja ma saan nautida õppimist kartmata eksameid.

Aasta jooksul olen õppinud lahti laskma inimestest, kes enam ammu minu elus väärtust ei loo. Minu tutvusringkond on oluliselt muutunud: mitmed on läinud ja uued tulnud. Need mõned sõbrannad, kes hakkasid minuga kaasa muutuma – meie sõprussuhe on palju sügavam. Ka minu suhted lähedastega on muutunud palju sügavamaks. Astume õega koos enesearengu teed ja oleme lähedasemad, kui kunagi varem. Õpingutele eelneval ajal kohtumised temaga lõppesid sageli nutumaiguga suus ja ma vaatasin talle alt üles. Minu suhe emaga on oluliselt paranenud. Ma olen hakanud temaga jagama oma elu ja emotsioone. Helistame pea iga nädal. Ta tunneb huvi ja minu suureks üllatuseks ütles mu ema ühes kõnes isegi, et ta tunneb, et kasvatas mind valesti. Jah, see oli suur asi öelda, sest ta oli naine, kes on käsin-poon-lasen suhtumisega. Minu lapsepõlve aegadel ta ei eksinud kunagi. Kõik need emaga seotud sisemise lapse tööd on teinud suhtluse võimalikuks. Ma mõistan, miks mu ema oli selline nagu ta oli, ka tema lapsepõlv oli ääretult kurb ja ta ei osanudki teistmoodi. Selle teadvustamine muutis osa minu vihast kaastundeks ema vastu. See muster, kuidas mina kasvasin, mõjutas ka minu enda laste kasvatamist. Ma ärritusin kergelt, olin range ja raamides kinni. Laste kasvatamine tundus vaevaline. Nüüd suudan lastega olla palju rohkem kohalolus, ma olen tasakaalukam ja ei reageeri enam nii palju. Muidugi eksimusi on ikka. Siis nutame koos ja pärast analüüsime koos. Ja lepime jälle ära.

Enne õppima asumist ma kartsin muutuseid, üllatusi, kõike uut. Ma ei julgenud proovida uusi sööke, pidin ilmtingimata teadma, kuhu on minek ja mis seal ees ootab. Kontrollivajadus oli niivõrd suur. Ma jätsin pigem minemata, kui ma ei saanud täpselt kogu infot. Viimase aasta jooksul olen ma proovinud palju uusi asju, alates erinevatest teraapiatest, erinevate loominguliste asjadeni. Varem ma tõesti ei pidanud ennast loominguliseks inimeseks, aga ma olen seda. Hetkel veel näeb maalimine välja etteantud numbrite järgi värvimisena, aga siiski juba poolel teel. Käisin esimest korda kõhutantsu trennis ja juhendaja sõnul läksin ma tunni edenedes järjest rohkem särama. Mulle tõesti meeldis. Sügisest, kui alustab uus algajate grupp, on mul plaanis ennast sinna registreerida. Ka kodus olen ma hakanud aeg-ajalt muusika saatel kaasa kepslema ja laulma. Lastele meeldib see väga ja meil on alati palju nalja. Kui keegi sõpradest kuhugi kutsub, siis ma lähen pikemalt mõtlemata kaasa. Mu elu on seetõttu palju värvikam, lõbusam ja kergem. Oskan seiklustele öelda rohkem jah, kuid olemine iseendaga pole vähem tähtis. Üksi kodus olles pidin ma varem kogu aeg midagi tegema. Produktiivsus oli ainuke asi, mis luges. Nüüd ma naudin seda aega. Võtan aega mõnusa kuuma vanni jaoks raamatu seltsis või magan päeval, lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib. Mul on hea endaga olla, ka lihtsalt olles.

Ma tunnen, et ma pole enam haavaleht, mis lihtsalt võbiseb iga tuuleiili peale. Olen kasvatanud endale juured ja seisan kindlamalt, kui kunagi varem. Minu pilk on läinud selgemaks ja maailm avardunud. Ma tean, mida ma tahan. Teel siiani on olnud palju valu, nuttu ja naeru, sõprust, tuge ja juhatust. See on olnud suur seiklus. Olen avastanud täiesti uue elu, mis läheb aina paremaks ja paremaks. Lubasin endale kooli alguses, et tulgu mis tuleb, ma avan end ja võtan selle vastu. Olen oma lubadust iseendale täitnud ja väga õnnelik otsuse üle olla julge. Ma sain siit koolist täpselt selle, mida lootsin ja rohkemgi veel.

Mariliis