Ma armastasin aspergerit

1. juuli 2020 | Psühholoogia, Suhtlemine

Postituse autor: Anu Hermlin

Diagnoosi paneku paradoks

Viimase 10 aasta jooksul  on inimestele kättesaadavaks muutunud lademetes eneseabiraamatuid, õpikuid, populaarteaduslikke artikleid psühholoogiast, aga ka teaduslikke materjale, mille poole segadusehetkedel pöörduda. Rasketel aegadel aitavad need kõik inimhingede segadikus pisutki korda luua. Inimene, kelle isiklik elu ei ole pikka aega rahuldustpakkuv, võib jõuda ahastuse ja meeleheiteni, kust ei paista väljapääsu olevatki. Sellises ummikseisus on suureks abiks, kui satume peale mõnele artiklile või veebisaidile, mis meie küsimustega kuidagi haakub.

On neid, kes otsivad lohutust. Lohutust pakub kasvõi teadmine, et sa pole ainus, et on palju teisi sinusarnaseid. Sa loed teiste kogemustest ja usud, et kui nad kõik tulevad lõpuks oma ummikust välja, küllap tuled sinagi!
On neid, kes otsivad põhjuseid, kelle jaoks on oluline mõista, miks on asjad läinud nii nagu nad läksid. Ja lõpuks on need, kes vajavad teaduslikke termineid ja diagnoose. Mitte et diagnoos midagi selgitaks või kuidagi edasi aitaks, kuid mingil moel on diagnoosidel ja terminitel inimeste jaoks valuleevendav maagiline mõju.

Siinkohal meenub legendaarne lugu naisest, kes oli hädas juuste hõrenemisega. Juukseid muudkui kukkus peast. Mida aeg edasi, seda suuremate salkudena. Mis ometi toimub? Mis minuga sünnib? Naine külastas ka arste, mitmeid lugupeetud tohtreid, kes teda uurisid ja tema hädale leevendust püüdsid leida. Kuid juuksed ikka langesid, jättes peanahale lausa paljaid laike. Viimaks leidus üks arst, kes pani naisele diagnoosi, alopecia areata“Jumal tänatud,” hingas naine välja, “lõpuks sain aru, mis mul viga on!  Küll on tore, et leidsin nii targa arsti!”  Millist infot arst selle diagnoosiga patsiendile edastas?Tegelikult andis arst patsiendile teada, et too põeb laigulist kiilaspäisust.

Analoogset tragikoomikat tuleb elus paraku üsna tihti ette. Me eeldame, et defineeritu/pealkirjastatu/sildistatu/diagnoositu muutub meile arusaadavamaks. Kuid tegelikkuses ei pruugi definitsioonid/diagnoosid meile sugugi vastuseid anda. Algpõhjused, tagamaa, taust ehk etioloogia on niisama hämarad kui ennegi. Väidetavalt annab diagnoos infot patsiendi perspektiivi kohta. Juhul, kui kardetud vähidiagnoosi asemel antakse inimesele teada hoopis mõnest healoomulisest protsessist, mis tema füsioloogias muudatusi on tekitanud, on muidugi rõõm suur ja prognoos suurepärane. Kui me aga ei võrdle omavahel degeneratiivseid ja ohutuid seisundeid, vaid räägime hea tervise juures olevatele, toimivatele kodanikele pandud diagnoosidest, siis kui palju see meid ikkagi aitab?

Tahaksin sulle jagada mõningate klientide lugusid, kes jõudsid minu juurde perioodil, mida võiksin nimetada Aspergeri-perioodiks. Kõik need kliendid on olnud naised, nad on olnud hädas oma suhtega, nad kõik on kahtlustanud oma partneril Aspergeri sündroomi ja kõik nad on andnud mulle loa oma lugu osaliselt muudetud detailidega jutustada. Nad tegid seda, uskudes, et sellest võib olla mõnele kolmandale kliendile tuge. Kirjutasin üles nende lood ja iga loo juurde oma kommentaari. Võib olla aitavad need ka sul iseennast paremini näha?

***

Esimene lugu: Krista ja Sõnatu Kaaslane

Krista: “Esimese kooselatud aastakümne jooksul sain ma sellega hakkama, et mu partner on emotsionaalselt kättesaamatu. Olin alalõpmata kurb tõeliselt sügava sideme puudumise tõttu. Kuid armastus mehe vastu oli nii tugev, et see varjutas kõik.
Iga kord, kui olin saanud partneri tuimuse, ükskõiksuse või mõistmatuse tõttu haiget, olin ikka mina see, kes asus suhet taastama. Kõik konfliktid tuli minul ära lahendada. Mäletan kordi, kus tegin katset, mis juhtub, kui ma ei võta vastutust selle suhte eest ja lasen temal enda poolt kokkukeeratud jama ära klaarida. Ja mis juhtus? Mitte midagi! Mitte kunagi mitte midagi! Ta ei tulnud pärast konflikti minu juurde, et asju sirgeks rääkida või õhku jäänud teemad ära lahendada.
Mõnikord võttis ta end küll kokku ja tuli minu juurde diivanile istuma, et mul ümbert kinni võtta. See oli minu jaoks lootusrikas. Kuid tegelikult ta lihtsalt oli seal, sõnatult. Ma olin saanud haiget ja ootasin väga, et ta meie vestlust jätkaks. Soovisin nii väga kuulda midagi, mis annaks mulle tõestust, et olin teda valesti mõistnud ja tegelikult ta hoolib minust ning armastab mind. Kuid sõnu ei tulnud. See ajas mind marru. Miks ta siis istub siin, miks ta tuli, kui tal midagi öelda ei ole? Kas see tähendab, et ta tegelikult ei soovi seda konflikti lahendada? Kas tal on tegelikult ükskõik, kuidas ma ennast tunnen? Rapsasin diivanilt püsti ja tormasin tegudele. Solvumine ja pettumus olid suured ja see keerutas üles viha.

Oma piiritus naiivsuses ootasin ikka veel, et ta saab aru, kui valus mul on ja tuleb minuga rääkima. Kuid see oli minu unistus, ei muud.Ta ei järgnenud mulle kunagi.

Lõpuks sain aru, et mu mehe poolest oleksime võinud aastakümneteks jääda vaikides ühte ruumi elama. Teadmine, et ta ei võta konfliktide lahendamise eest vastutust, tekitas tohutu frustratsiooni. Soovisin, et mul oleks olnud niipalju kannatust, et oodata ära, kuni ta võtab ise teema üles ja tuleb sellest rääkima. Kuid armastatud inimesega elektrilises vaikuses kõrvuti eksisteerimist oli veel raskem taluda. Niisiis võtsin need konfliktide lahendamised ikkagi enda peale. Läksin ta juurde, tirisin ta välja tema kookonist ja tõmbasin ta vestlusesse, et ometi saaks rahu maa peale.

Meie vestlused ei olnud muidugi suuremad asjad dialoogid. Pidin nägema erakordselt palju vaeva, et jõuda oma mehega ligilähedalegi sellele, mida nimetatakse dialoogiks.

Tavaliselt ma rääkisin sellest, kui halvasti mina end meie konfliktis tundsin ja mida ma temalt vajasin. Mees samal ajal tegeles kas enda kaitsmisega või siis lihtsalt vaikimisega. Kui ta läks kaitsesse ning asus minu tunnetesse empaatiaga suhtumise asemel enda põhimõtteid kirjeldama, oli see minu jaoks raske. Kas tõesti ei suuda mu mees mõista, mis asjad on tunded? Kui ma olen saanud haiget, tunnen end hüljatuna või ebaolulisena, mismoodi mind siis võiks aidata jutlus sellest, kuidas ta mõtleb? Küsisin seda tema käest alatasa, kuid tulemus oli ikka sama – kas olin kurb, hirmunud, vihane või pettunud, minusse empaatiaga suhtumise asemel selgitas ta mulle ikka seda, mismoodi tema oli mõelnud. “Sa ei saa aru, kuidas mina mõtlen,” oli peamine etteheide mulle. Tegelikult ma sain aru küll, milliseid teid pidi tema mõtted käisid ja millistest veidratest uskumustest lähtuvalt käitus ta mulle haigettegevalt. Kuid see ei vähendanud ju minu pettumust! See, mida ma ootasin, oleks olnud lihtsad sõnad “Jah, ma saan aru, ma käitusin sinuga nagu mölakas. Sul on tõesti põhjust pettunud olla. Anna andeks! Ma olen teinekord targem!” …aga seda ei tulnud.

Kord õhtustasime valgete laualinadega šikis restoranis, kus meile pakuti kallist kvaliteetveini. Mees oli autoroolis, seega veini võtsin ainult mina. Soovisin õhtut nautida ja tahtsin, et vein oleks tõesti koha vääriline. Mulle toodi maitsmiseks tilgake ühest veinist ja tilgake teisest. Valisin teise. Kui maksmiseks läks, selgus, et arvel kajastusid mõlemad klaasitäied, kuigi olin joonud ainult ühe. Juhtisin sellele kelneri tähelepanu ja palusin arvet korrigeerida, mispeale selgitati, et tõepoolest tuleb maksta ka selle klaasi eest, mida ma ei valinud. Olukord tundus absurdne ja ma ootasin, et mu mees astuks minu eest välja. Ootasin, et ta selgitaks, et asjad nii ei käi. Kuigi mu mees ei ole jõuline ega enesekindel macho, lootsin, et sellises olukorras ometi võtab ta ohjad enda kätte. Me olime ikkagi restoranis! Kuid mees istus vaikides ja vaatas pealt, kuhu meie arusaamatus jõuab. Ta jättis mu sellesse situatsiooni üksi, võõra manipulaatoriga kaklema.

See ei olnud muidugi esimene ega viimane kord, kus ta minu eest välja ei astunud. Kuid ikkagi oli iga kord uuesti pettumustvalmistav.”

Terapeudi kommentaar:

Pärast igat sellist situatsiooni, kus Krista koges, et mees ei seisa tema eest ega kaitse teda, tegeles ta tükk aega iseendaga manipuleerimisega. Kristal oli vaja end kuidagi lohutada. Ta üritas endale maha müüa selgitust selle kohta, miks ta elas mehega, kes ei olnud suuteline oma naise eest seisma. See oli keeruline, kuid Krista sai enda rahustamisega hakkama.

Krista on oma hinnangutes karm: “Ma rääkisin endale lugusid sellest, kui hea südamega on mu mees, kui intelligentne, kui tasakaalukas, kui seksikas, kui nutikas, kui loominguline, kui töökas, kui võimekas jne. Ja otsustasin mööda vaadata sellest, et ta ei ole tegelikult mulle mees! Ta on kaaslane, sõber, pereliige… aga mitte mees, mees ei käituks ju selliselt!?”

Kunagi hiljem tõin selle juhtumi talle näiteks, kirjeldamaks olukordi, kus olen tundnud puudust oma mehe kaitsest. Mõistagi järgnes selgitus selle kohta, kuidas mu mees restoranis oli mõelnud! Ta oli mõelnud, et summa on tegelikult piisavalt tühine selleks, et stseeni korraldada (kuigi tal ei olnud kunagi raha ja kuigi tünga avalikustamine ei ole sama mis stseeni korraldamine!). Lisaks oli ta näinud, et ma saan hakkama ja talle tundus, et mulle ei tehtudki liiga! Ja lõpuks maksis ju tema arve, nii et milleks ma üldse pidin sõna võtma?”

Krista proovis iga kord oma meest kuulata ja aru saada, milliseid teid pidi mehe mõtted liiguvad. Kristale oli teada, et meest oli lapsepõlves väärkoheldud, et ta polnud saanud oma vanemate tähelepanud ega armastust. Teda oli jäetud nii tihti üksi, kuni ta harjus sellega ära ega nõudnudki endale mitte kunagi mitte midagi. Ta õppis vaikima, sest tema arvamust ega mõtted ei huvitanud kedagi. Kõik tema viis vanemat õde-venda rääkisid temast üle ja käskisid tal suu pidada. Kõik nad võtsid endale õiguse olla kõiketeadjad ja dirigeerida seda orkestrit oma äranägemise järgi. Vanemad pidasid loomi olulisemateks kui lapsi. Kohustusi ja kriitikat oli palju, tunnustust mitte. Kui midagi oli tehtud valesti, siis seda arvustati, kui midagi oli hästi, ei pälvinud see isegi kulmukergitust. Kõik see on jätnud tundlikule natuurile nii sügava jälje, et mees ei suuda ka täiskasvanuna enda eest seista, inimestega suhelda ega konflikte hallata. Kuid kas selle kõige mõistmine leevendab Krista valu? Kas see tühistab tema pettumuse?

Krista: “Tänaseks olen palju lugenud ja aru saanud, et see on Aspergeri sündroom, mis takistab mu mehel olemast eluterves paarisuhtes. Kuid ka see avastus ei aita mind! Ma tean nüüd, mis on valesti, kuid rahu ei leia ma ometi. “

Terapeudi kommentaar:

Holistilises regressiooniteraapias ei pane me kellelegi diagnoose ega aita ka oma klientidel pereliikmeid diagnoosida. Holistiline teraapiatöö on ikka samasugune, olenemata sellest, kas kliendi partner on mõne diagnoosiga või mitte.
Lisaks on tänapäeval, mil me oleme eksponeeritud nii suurele hulgale toksiinidele, muutunud neuroloogilised ja närvisüsteemihäired üsna tavapärasteks. Väga sageli jäävad erinevad närvisüsteemi sümptomid diagnoosimata.
Seepärast teen Kristale ettepaneku mitte keskenduda partneri võimalikule diagnoosile.
Juhul,  kui Krista mehel on Aspergeri diagnoos, tuleb Kristal reaalsust aktsepteerima hakata ning mitte hellitada mehe suhtes alusetuid lootusi. Aspergerist elukaaslast ei ole võimalik reguleerida avatumaks, seltskondlikumaks ega initsiatiivikamaks. Kuid sama tuleb Kristal teha ka siis, kui tema partneril ei ole mingit diagnoosi, vaid kui tegemist on näiteks empaatiavõimetu, vastutustundetu või ebaküpse mehega. Kristal tuleb ära integreerida teadmine, et tal ei ole võimalik meest “terveks ravida”, küll aga on tal võimalik tervendada ennast.
See on kaassõltuvuslik osa Kristas, mis ootab tervendust. Ja seda tervendust ei saa Kristale pakkuda ükski partner, ainult Krista ise.

Mis on kaassõltuvus?

Kaassõltuvust iseloomustavad Pia Mellody järgi peamiselt sellised omadused:

1. Kaassõltlane ei oska ennast väärtustada ega armastada;
2. Kaassõltlane ei oska seada toimivaid piire (tal on keeruline end kaitsta);
3. Kaassõltlane ei oska oma isiklikku reaalsust omaks võtta (end identifitseerida ega oma identiteeti teistega jagada);
4. Kaassõltlane ei mõista oma vajadusi ega oska enda eest hoolitseda;
5. Kaassõltlasel on raskusi eakohase ja oludele vastava sobiliku reaktsiooniga.

Kõik see iseloomustab ka Kristat. Võib olla ka tema partnerit, kuid see pole koht, kuhu fookus viia. Ka sel juhul, kui suhtes on kaks kaassõltlast, tuleb kummalgi eelkõige iseenda tervendamisele keskenduda. Sügavas ühenduses olevad partnerid saavad tervenemisprotsessis olla küll teineteisele toeks, kuid mitte teise eest tööd ära teha.

***

Teine lugu: Jaanika ja Hoolitseja

Jaanika: “Kui mul oli palavik, peavalu või jalg välja väänatud, oli mu mees väga kaastundlik. Ta hoolitses minu eest, tõi mulle tee või jääkoti, tegi võileibu ja pani teki peale. Ja ta mitte ainult ei teinud neid liigutusi, vaid ta tundis ka siiralt huvi, kuidas minuga on. “Kas sul on jalg väga valus? Kuidas see küll niimoodi juhtus? Täna sa küll käia ei tohi! Kui kuskile lähme, võtan su selga!” Sellistel hetkedel tundsin, et ta tõesti hoolib minust.

Kuidas selle kõige juures on võimalik, et minu emotsionaalne valu jäi mehe jaoks hoomamatuks? See oli see, mida ta ei näinud, ei tajunud, ei tundnud ära. Isegi siis mitte, kui seda talle kirjeldasin. Olin temaga kooselu jooksul sageli äärmiselt kurb. Seda just mehe eemaloleku ja distantseerituse tõttu. Kui oma kurbust väljendasin, ei öelnud ta selle peale midagi. Proovisin oma tundeid paremini ja selgemini kirjeldada – ikka ei midagi. Kuidas see saab nii olla, et igati heasüdamlik inimene, kes ei tee kärbselegi liiga, on minu vastu nii külm? Kas minu valu ei lähe talle korda? Kas teiste oma läheb ja ainult minu oma mitte? Kas ta on tegelikult julm? Need olid küsimused, mida ma aastaid endalt küsisin. Küsisin ka mehelt, kuid vastust ma temalt ei saanud. “Ma olen nii õnnetu!” Vaikus. “Mul on nii kurb olla!” Vaikus. “Mul on depressioon!” Vaikus. “Ma ei tea, mida ette võtta, asjad on minu jaoks üle pea, ma ei tule enam toime!” Vaikus.

Pikkade aastate järel hakkasin aru saama, et asi pole selles, nagu ta oleks ta minu suhtes eriliselt julm. Sain aru, et see ei ole mina, kelle valu talle korda ei lähe, see on inimene oma emotsionaalse valuga üldisemalt! See oli talle mõistetamatu! Samas muutis füüsiline valu teda vägagi kaastundlikuks. Asusin asja uurima ja jõudsin järelduseni, et elan koos Aspergeri sündroomi all kannatava partneriga.”

Terapeudi kommentaar:

Jaanika mehe puhul on tegemist nähtusega, kus inimesel ei ole võimet emotsionaalset valu tuvastada. Olles enda tunded nii sügavale alla surunud, et neid sealt enam kuidagi kätte ei saa, kaotab inimene võime tundeid üldse tajuda.

Inimestena on meile omane, et see, mida me ise ei ole kogenud, kipub meie arvates puuduvat ka teistes. Me eeldame, et inimesed, kellega kokku puutume, on meiega sarnased. Kui me ei ole mitte kunagi varastanud, eeldame, et ka inimesed meie ümber ei varasta. Kui oleme ausad ja eetilised, on meil raske ette kujutada, et meid kasutatakse ära või et keegi meie oma ringkonnast teeb meie kulul nalja.
Samamoodi on inimesel, kes on pidanud ennast oma tunnetest lahti ühendama, võimatu aru saada, kui partner kogeb emotsionaalset valu. Emotsionaalne kannatus on sel juhul keeruline abstraktne mõiste, mille inimene saab küll ära õppida ja oma sõnavarasse võtta ning mida ta heal juhul ehk isegi oskab kasutada, kuid tegelikkuses puudub tal tunnetus ja sügav mõistmine selle olemusest.
Selline nähtus võib, aga ei pruugi alati viidata Aspergeri sündroomile. Sageli on Aspergerid hoopis ülitundlikud teiste valu suhtes ja see tingib vajaduse olla konstantses kaitses, et mitte lähedase inimese valu käes kannatada.

***

Kolmas lugu: Margit ja Põgenev Partner

Terapeudi kommentaar:

Margitil lasin kirjutada kirja Kristole. Ka Margit usub, et tema mees on Aspergeri sündroomiga. Olen õpetanud Margitile diagnoosidele mittekeskendumist ning oma energia enda juurde tagasi toomist. Kuid samas näen,et Margit otsib diagnoosist justkui lohutust.
Kaassõltlasena on Margit üritanud oma meest säästa. Eks kuulu ka mehe käitumise väljavabandamine kaassõltlase mustri juurde. Ja ise oma mehe psüühika diagnoosimine on just seesama – emotsionaalselt eraldunud partneri hoolimatule käitumisele vabanduste otsimine.

Margiti kiri oma mehele:

“Ma ei saa sind kätte! Ma ei jõua sinuni! Hüüdsin esimesed 15 aastat lakkamatult, lootes, et sa tuled oma kestast välja ja oled minu jaoks päriselt olemas. Ma ei saanud sellest kestast aru – mis ajast oli see kest sinu ümber ja milleks? Miks sa seda hoidsid? Miks ei võinud sa sellest lahti lasta?
Kui olin väikeste lastega kodus, ootasin sind terve päeva koju. Ma vajasin kontakti sinuga, lõputule andmisele, hoolitsemisele, panustamisele, hoidmisele ja turvamisele vahelduseks igatsesin tunda, et ka mind vahepeal hoitakse, et ka minu jaoks on keegi, kes turvab mind.
Kui sa siis õhtul laekusid, langes mu tuju allapoole nulli. Sest ma ei saanud seda, mida vajasin. Sa olid kodus, kuid mitte kohal. Sa olid võib olla käinud ka poes, see tähendab, et olid varustanud oma pere ellujäämiseks vajaliku proviandiga. Kuid minu emotsionaalseks ellujäämiseks sellest ei piisanud. Ma vajasin imetlust, hellust, silitusi, kauneid sõnu, soojust ja tuge.
Minu ülekoormatud närvisüsteem vajas ka aega iseendaga olemiseks, kasvõi selleks, et duši all liguneda. Ja seda sa mulle võimaldasid. Sa võtsid lapsed enda hoole alla ja lasid mul pisut hinge tõmmata.
Ma sain füüsilisest kokkuvarisemise ohust üle, kuid emotsionaalne näljahäda kestis edasi.
Sa ei osanud mind toetada sellisel moel, et oleksin tundnud end päriselt turvaliselt. Sa ei osanud öelda mulle selliseid sõnu, mis oleksid mind pannud end tundma armastatud naisena. Ma olin kahekordne ja siis kolmekordne ema – üleni sissemähitud Ema Teresa arhetüüpsesse energiasse. Üks laps süles, teine rinna otsas, kolmas teisest toast mind appi hüüdmas – ma ei näinud sellest arhetüübist väljapääsu. Ja samas nii väga igatsesin seda, et sa oleksid tulnud ja mind sealt välja tõmmanud! Et sa oleksid seadnud oma sõnu sel moel, et ma oleksin saanud taas Aphroditeks. Et sa oleksid seadnud oma käsi ümber minu sedamoodi, et oleksin võinud end jälle ahvatlevana tunda.

Kuid sina lihtsalt elasid selles mugavustsoonis, mida sulle võimaldas enda eneseirooniline nimetamine “Maailma Kõige Romantilisemaks Meheks”. Sa viskasid nalja, kuid minu jaoks polnudki see nali, sest romantikat oleksin ma tõepoolest meile ellu tagasi tahtnud.
Oleksin tahtnud punaseid pikki kleite, siniseid paeltega sukki ja kõrge säärega saapaid, sitse ja satse ja kohti, kus selle kõigega särada. Kuid neid kohti meie elus ei olnud. Sa ei kutsunud mind mitte ühtegi kohta, kus oleks olnud kohane end särama lüüa.

Ma ootasin, et sa saadaksid mulle keset tööpäeva mõne romantilise sõnumi või e-maili.
Tahtsin nii väga tunda, et olen sulle oluline, et sa mõtled ka minust eemal olles meie peale.
Kuid sa ei saatnud. Ainsad sõnumid, mida sa omaalgatuslikult mulle läkitasid, puudutasid poenimekirja. Kaks piima või kolm? Kana või hakkliha?
Ma ei mõistnud, miks sa ei oleks võinud selle asemel küsida, millises poosis soovin olla, kui mulle massaaži teed? Või kas ma sooviksin täna seksida kottpimedas või küünlavalgel?
Sa ei pannud mind “sooja”, kuigi ka sul olid ootused õhtusele kohtumisele magamistoas. Miks sa seda ei teinud? Sa olid ju niipalju lugenud küll, et mõista naiste ja meeste seksuaalsuse erinevusi. Aga sa ei hoolinud sellest.
Sa olid tuim ja rahuldusid tuima eluga. Ka minu seksuaalne kinnikiilumine oli sinu jaoks okei, see andis sulle vist enda silmis õigustuse selle aspektiga meie elus üha vähem tegelda.

Kuni lõpuks kukkusin kokku. Ma kukkusin igas mõttes kokku. Ja seejärel plahvatasin.
Ma olin hoidnud kriitikat tagasi, ma armastasin sind nii väga, et ei julgenud sulle tõsiseid etteheiteid teha. Ma polnud 15 aasta jooksul sulle seda kunagi ette heitnud, et sa ei panustanud meie seksuaalellu, et sa olid jätnud selle unarusse, ei toonud sellesse värskust ega uudsust. Kuid ühel hetkel ei suutnud ma sind enam säästa ja ladusin kõik välja.
Kõige korraga letti ladumine võis tunduda ülekohtune ja ebaõiglane. Kuid ma ei saanud pidama. Mulle tundus, et kõik oli lõplikult valesti. Ja ma ei saanud korraga enam aru, miks ma olin sinuga kõik need aastad elanud või kuidas sai juhtuda nii, et inimene, keda ma üle kõige armastasin, ei näe ega mõista minu vajadusi… “

Terapeudi kommentaar:

Suhtesõltlase ja Vältija abielu

Leidmata paarisuhtest täit rahuldust, asume oma rahulolematusele selgitusi ja põhjendusi otsima. Kaassõltlasele on omane otsida esmalt vigu endas, kui see ei aita, asutakse suhte düsfunktsionaalseks kujunemisele selgitusi otsima partneri käitumisest. Kuid paraku ükski selgitus kaassõltlast ei aita. Kui ta avastab põhjus-tagajärg seose, on see puhtalt intellektuaalse tasandi info, mis ei muuda kaassõltlase alateadlikke käitumisharjumusi. Vastavalt sellele, kas tegemist on Vältija või Suhtesõltlasega, käivitab kaassõltlane kas ühe või teise stsenaariumi.

Suhtesõltlane üritab asjad iga hinna eest toimima panna. Margit on 15 aasta jooksul näinud piisavalt Kristo vastutusest eemalehiilimisi, on kogenud palju emotsionaalseid hülgamisi ja eemaldumisi. Kuid vaatamata pikale kogemusele on Margit kõik need 15 aastat lootnud, et mees muutub. Margit on kogenud oma suhtes jätkuvaid pettumusi, kuid lootnud siiski, et ühel päeval astub mees uksest sisse ning kõik on teisiti! Piltlikult väljendudes ootab Margit siiani, et ühel päeval võtab Kristo naiselt üle kogu ülemäärase vastutusekoorma, kehtestab majapidamises reeglid, suunab lapsed õigel ajal magama, algatab arendavaid vestlusi, on seejuures empaatiline ja intiimne, ahmib sisse kogu esoteerilise uudiskirjanduse, planeerib juba jaanuaris suvepuhkuse, broneerib vabadeks päevadeks romantilise väljasõidu kahele, loob Margitile laule ja luuletusi, tema puudutused on sensuaalsed ja kirglikud, ta äratab naises nii tema seksuaalsuse kui loomingulise väe. Kaunis unistus, kuid kas sellest veerandki oleks reaalne? Mis ei ole juhtunud 15 aasta jooksul, ei juhtu tõenäoliselt mitte kunagi. Mis takistab Margitil seda mõistmast? Mis takistab tal enesepiinamist lõpetamast? See on kaassõltuvus. Kaassõltlasest suhtesõltlane ei kujuta ette, et tema jõupingutused võiksid olla tulutud. Need peavad ükskord vilja kandma ja mees peab aru pähe võtma!
Kui sel moel jätkata, peksab Margit end vastu seina puruks, ilma et sellest suhtesse mingit muudatust sünniks.
Midagi ei muutu seetõttu, et Kristo kasutab Vältija taktikaid. Vältija väldib kas suhet üldse, abielu või siis juba suhtes olles tõelist, sügavat intiimsust. Kristo alateadvusesse on salvestunud programmid, mille kohaselt on igal juhul ohutum tagasi tõmbuda, vaikida ja eemalduda, ükskõik millise konflikti või teemaga tegemist ka poleks.

Kristo ei saa olla avatum ega küsida Margiti tunnete kohta, sest ta ei tea tunnete kohta suurt midagi. Tundeid õppis Vältija juba varakult eirama. Kuna see on olnud ellujäämismehhanism, pole lootustki, et Kristo sellest Margiti palve peale loobuks. Kristo ei saa olla rohkem nähtav (kohal), sest see on seotud mastaapse alateadliku hirmuga haigetsaamise ees. “Kõik, kelle lasen endale lähedale, hülgavad mu!” kõlab Vältija alateadlik mantra.

Kristo on selles suhtes olnud see, kelle iga tegu ja sõna on kantud soovist meeldida. Seepärast ei ole ta julgenud kunagi oma naise vastu aus olla. Ükski tema enda ettepanek, seisukoht ega mõte ei pääse tema huulilt, seda takistab hirm naise reaktsiooni ees.
Võimatu on olnud väljendada naisele tõde tema ükskõik millise möödapaneku kohta.

Ja samas on naine see, kes oma piiritus imetluses ja armastuses mehe vastu pole suutnud meest selgelt näha. Ta on oodanud, et mees loeks naise vajadusi tema silmist, kuid pole julgenud neid ise väljendada.
Sel moel iseennast eitades, teist mitte nähes ja tõde mitte tunnistades elavad paljud kaassõltlastest paarid.

Ja kui ta siiski on Asperger?

Eesti Autismiliidu veebilehelt võib teismeliste Aspergerite kohta lugeda, et…

“Aspergeri sündroomi diagnoos on juba iseenesest suureks abiks isikule endale, ta perele, lähedastele ning õpetajatele ja sõpradele. See annab võimaluse leida seletuse asjadele, mida pole osatud eelnevalt lahti mõtestada. Uurimine ja diagnoos ei ole kohustuslik, kui psühhosotsiaalne kohanemine on hea, aga diagnoos võib olla abiks Aspergeri sündroomiga isiku tegevuse mõistmisel ja tema abistamisel.”

See, mis kehtib laste ja teismeliste puhul, ei pruugi aga kehtida täiskasvanute puhul. Mures ja segaduses perele, kes ei tea, kuidas oma lapsega käituda, on diagnoos suureks abiks – see annab neile kätte vahendid, kuidas lapse eripäradega toime tulla, mõistmise lapse vajaduste osas ning hea tahte korral saab diagnoosile tuginedes omandada ka oskused lapse toetamiseks, parima õpikeskkonna pakkumiseks, endaga toimetuleku arendamiseks jne. See kõik on lapsevanemate vastutusvaldkond ja loodetavasti ka nende armastusest tulenev vaba tahe.

Kuid täiskasvanud Aspergeri elukaaslane on siiski tema partner, mitte ema ega isa. Seega ei ole kohane eeldada partnerilt vanemlike funktsioonide ülevõtmist. Kellel jagub jaksu ja kannatust ning kes soovib end pühendada lapsevanema rollile oma Aspergerist partnerile, võib seda armastatu hüvanguks teha. Pühendunud armastusel on tervendav jõud. Kuid alati tuleb silmas pidada ka enda seisundit. Kas see on stabiilne või emotsionaalselt labiilne? Kas elurõõm sinus pulbitseb endiselt või on kadunud? Kas sinus on endiselt motiveeritust, kas sead sihte ja oled teadlik oma eesmärkidest? Või oled kaotanud huvi elu vastu, oled lootusetu ja meeleheitel? Viimasel juhul oled teinud endale liiga. Sa pead endale tunnistama, et ahmisid läbinärimiseks liiga suure tüki, millest sa jagu ei saa. Sellest tükist tuleb lahti lasta! Sinust on ükskõik kellele kasu ainult siis, kui sa toimid suurepäraselt.
Ja kui sa enam ei toimi, oled depressiooni või ahastusse end ära kaotanud, oled õnnetuks teinud ka oma partneri. Sest temal sinu depressiooni käsitlemise oskus puudub, kuigi ta väga sooviks sind aidata.
Seega – jää oma Aspergerist partneri juurde, kui suudad tema eripära aktsepteerida ning tuled sellega ka ennast kahjustamata toime. Kui aga tunned, et teed justkui samariitlasetööd ning seda enda arvelt, on see märk sinu piiride kahjustumisest. Sel juhul pole vaja sul ravida oma Aspergerist partnerit, vaid eelkõige ja kiiremas korras iseenda kaassõltuvust!

Telli uudiskiri


Blogi artiklite teemad

Regressiooniteraapia bänner

Salasõna meditatsioonid

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga