Jana Reidla

Oled ehk kuulnud ütlust, et andestamine on kingitus, mille teed iseendale. Näib, et ilusast lubadusest hoolimata teevad seda kingitust endale vähesed. Sellega on nagu „tervislike eluviisidega“: enamus teab (ja tunnistab) selle kasulikkust, aga vähesed rakendavad oma igapäevaelus. Miks on andestada nii raske?

Asjast üle olemise ja eitamise lõks

AndestamineAndestamist aetakse sageli segi suuremeelse asjast üle olemisega, juhtunu unustamise või eitamisega. Oletame, et juhtus midagi halba, keegi ütles või tegi nii, et sina said haiget. Suuremeelse ja intelligentse inimesena sa oled sellest üle, hoiad end vaos ja eitad haiget saamist. Kui oled lõpuks leidnud rea loogilisi põhjendusi, miks antud olukord sind „tegelikult üldse ei häiri“ ja arvad, et oled sellega kõik andeks andnud, siis … vead ennast ninapidi. Suuremeelsus on küll voorus, aga kui see rakendada üleoleku ja eitamise vankri ette, siis sellega andestamiseni ei sõida. Miks mitte? Aga sellepärast, et unustamiseni jõudmiseks tuleb halvale veel korraks otsa vaadata, selle olemasolu tunnistada. Kui asuda kohe kustutamise või kinnikatmise juurde, siis jääb juhtunu teadvustamata. Ja tundmatud asjad on teadagi hirmsamad kui need, mida me tunneme. Ja pealegi – mida sa kustutad või kinni katad, kui ise väidad, et asja ei ole? Selline eitamine on ainult mulje jätmine ja enesepett. Naeratad vapralt ja püüad unustada, aga kingitus iseendale jääb tegemata ja kergus saavutamata.

Tunded tahavad valla päästmist

Olukord, kus sa said haiget, tekitas sinus negatiivseid tundeid. Võib-olla ei julge sa nende olemasolu tunnistada ja seepärast ignoreerid neid. Paraku on nii, et asi, mis andestamist vajab, mõjutas sinu tundeid ja just tunnete kaudu pääsed platsi puhastama, et andestamiseni jõuda. Vastasel juhul on sinusse kogunenud allasurutud vimm nagu tihe tropp andestamise raja peal ees. Kuni takistus on ees, ei pääse andestavad mõtted ja sõnad su seest siiralt välja. Psühhoterapeudid teavad, et vanadest asjadest rääkides võib klient saada mõningat kergendust, kuid alles tunnete vallapäästmine toob püsiva kergenduse. Seega, kui enda sisse vaadates saad aru, et olukord oli tegelikult ikka paganama vihaleajav, siis kõigepealt luba endal korralikult vihastada, emotsioon välja elada. Võibolla sobib sulle seda tehes ka jalgade trampimine, tühjal rannal meretuulde karjumine või kodus patjapeksmine – valikuid on palju. Vihaga ümberkäimisest võid lugeda nii mõnestki raamatust või artiklist. Igal juhul on sul õigus olla kurb, vihane või hirmunud ja seda väljendada. See ei tähenda, et peaksid pidevalt kraaklema ja tujutsema. Kui oskad oma tunnetest juba siis, kui asjad juhtuvad, paremini aru saada ja neile aegsasti reageerida, siis ei pea enam hiljem suurpuhastusega tegelema.

Andestamine ei sõltu teisest inimesest

Veel üks komistuskivi andestamise teel on ettekääne, et „miks mina pean andestama, kui tema pole andeks palunud?“. Elu jooksul võib niimoodi koguneda mäekõrgune hunnik igasugu lahendamata konflikte. Sa oled muidugi täiesti vaba tegema oma eluga, mida ise heaks arvad: viha pidama, solvuma või andestama – nii nagu sulle sobib ja siis kui sulle sobib. Keegi tegi sulle haiget ja sa otsustasid, et tema peab selle ka heaks tegema. Aga mis teda peaks motiveerima? – kui tahab, siis palub andeks, kui ei taha, ei palu. Kas sa kavatsedki ohvrimeelselt temast sõltuvusse jääda? Ei ole mingit mõtet jääda ootama teise poolt esimest sammu – sellega annad oma elu juhtimise tema kätesse. Kui sina oled see, kes tunneb end halvasti, siis saad sa ise olla ka see, kes olukorra parandamiseks midagi ette võtab. Keegi meist pole ideaalne ja see teine inimene ei osanud tol korral paremini käituda ega ole valmis ka praegu vabandust paluma. Las ta olla nagu ta on, sinu ülesanne pole teda muuta. Olukorra põhjustaja ei pea kohal olema ega sinu tundepuhangust midagi teadma.

Andestamise kolm tahku

Rohkem teatakse andestamise kahte külge: seda, et annan andeks sellele, kes on mulle haiget teinud ja palun andeks sellelt, kellele olen ise haiget teinud. Kolmas tahk, mis sageli ununeb, vabastab ruumi eneseaustusele ja -armastusele. See on oskus anda ise andeks iseendale oma igapäevased suuremad ja väiksemad möödalaskmised või otsustused, mida hiljem kahetsenud oled. Perfektsioniste piinab sageli enesesüüdistamine ja lausa julm enesekriitika. Andestamatus enda eksimuste vastu ei lase ennast armastada, see on nagu müür enesearmastamise tee peal. Alateadvus ei suuda uskuda su enesearmastuse kinnitusi, kui sa järgmisel hetkel ründad ennast ennastpiitsutavate mõtetega. See mõjutab su enesetunnet sama valusalt kui väljastpoolt tulnu, õpi seda märkama ja enesele andestama.

Kuidas see andestamine siis käib?

Kui tunned, et hetk on küps andestamise juurde asumiseks, siis võib tekkida küsimus, kuidas ma seda ikkagi teha võiksin, et asi korda läheks. Mis sõnu kasutama, kui palju aega kulutama? Keskendumisega läbi viidud andestamine on kindlasti tõhusam, kui mokaotsast öeldud „vabandust!“ või möödaminnes mõeldud „ma andsingi talle juba andeks“. Igaüks võib endale oma rituaali välja kujundada. Seda, kas andestamine toimib, saad aru selle järgi, et tõelist andestamist sa tunned, mitte ei seleta loogiliselt lahti. Pärast andestamist läheb juhtunu sul sedavõrd meelest, et sa ei oska seda enam kirjeldada, rääkimata tundmisest. Sul ei ole enam kohtumõistmise vajadust. Kõik on andestamises lahustunud.

* Artikkel ilmus Salasõna blogis

 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: