Autor: Tiina Liebert

Õpin esimest aastat Holistika Instituudis. Aasta jooksul tuleb läbi lugeda päris mitu raamatut.
Laura Doyle’i raamat „Julgus alistuda. Kuidas leida oma mehega samm-sammult lähedus, kirg ja rahu.“ puudutas mind sügavalt. Tundsin juba raamatu esimestel lehekülgedel kirjeldatud kontrolliva naise endas ära. Nagu oleks raamat just mulle kirjutatud. Äratundmine oli võimas. Nii kui raamat lõppes, oli kindel otsus tehtud – alistun ja kohe!!!
Jagan enda kogemusi.

Algus oli vabastav. „Kui sa nii arvad“ , seda oli lihtne öelda, sest olin kõik enda vead omaks võtnud ja otsustanud usaldada. Olin rahulik ja enesekindel. Rääkisin vähem ja väljendasin ennast konkreetselt „Ma tahan, et…. .“ Jälgisin enda reageeringuid kõigele, mis mees ütles, tegi või tegemata jättis. Austasin tema mõtteid ja tundeid. Tunne oli hea.

Prisma parklas sai mees trahvi. Ma ei öelnud, et kell on vaja panna. Muigasin. Mees ei läinud tööl koosolekule. Ma ei tuletanud talle koosolekut meelde. Itsitasin. Vannitoas ütles õhtul soojavee boiler üles. Hommikul vara kõik ämma poole pesema. Nii….??? Mehe äsja ostetud täisautomaatne kohvimasin oli otsustanud mitte piima kohvile lisada, ainult undas, suur aurupilv hõljus masina kohal. Mees vehkles oma tund aega masina ümber, enne kui oma kohvi sai. Naersin südamest. Tööl oli keegi mehe kapiukse lukustanud, võtit ei kuskil. Töömeestel tuli lukk välja vahetada, sellist asja pole ennem olnud!!!

Mees istus väsinult minu vastas ja oli segaduses: „Ma ei saa aru mis toimub?“ Naersin kõva häälega, tundsin lausa mingit sadistlikku rõõmu ja olin kindel jätkama.

Tundsin ennast kerge ja rõõmsana, mul oli rohkem aega, käisin kohvikus, Rotermannis jalutamas, ostsin molberti-taaselustan jälle maalimise! Hakkasin kandma mehe kingitud ehteid. Ta märkas seda. Kui jäin kuskil poes uudistama uusi kõrvarõngaid, siis ma ei näidanud mehele, millised mulle meeldivad vaid lasin temal valida. Auto parkimisel ei kiirustanud näitama sobivat parkimiskohta, mees leidis ise. Otsisin võimalusi rohkem viibida naiste seltskonnas, et olla naiselikum. Lõpetasin ära igasuguse vaidlemise mehega, selle asemel arendasin rahulikku peegeldavat vestlust. Julgesin olla haavatav nagu Laura Doyle soovitas. Kui tundsin mehest puudust, siis tunnistasin seda talle. Usaldasin tema otsuseid ja ettepanekuid lapse kasvatuse osas. Lõpetasin seksi küsimise. Mees kutsus mind Fotografiskasse näitust vaatama, pärast väike kohv ja kook kohvikus. Kuulasin tema muljeid, ei kritiseerinud, ei katkestanud, naljatlesime. Mees tundus kuidagi pingevabam, otsusekindlam, õrnem. Huvitavam. Olime emotsionaalselt lähedasemad.

Väljas oli lämmatav kuumus, 30 kraadi tuulevaikne. „Põletan pliidi all paberid ära,“ hõikas mees ja enne kui ma reageerida jõudsin, olid paberid tikuga põlema süüdatud. „ Tee suvesiiber ka lahti! “ püüdsin olukorda päästa, kuid see ei aidanud. Tuba oli tossu täis, seda tuli järjest juurde, levis igasse ruumi. Pea lõi tühjaks, mõtted olid kuhugi kadunud. Vaatasin kuidas mees teeb aknaid ja uksi lahti, kuid õhk seisis paigal. Kujutasin ette, kuidas elamine haiseb suitsust veel mitu päeva tagant järgi ja siis tundsin, kuidas kuskilt minu sügavusest kerkis üles midagi tumedat, rasket. Ja siis ta tuli. Punkt 12 (raamatus lk 204).
Kõik said: mees, laps, jänes.

Istusin kurvalt verandal, vaatasin õunapuu okste küljes tuulduvaid kleite ja ootasin millal pesumasin lõpetab kardinate pesemise. Kahtlustasin, et alistumine ei kehti vist meie peres. Olin enda peale pahane, rikkusin kõik ära! Oli siis vaja kohe niiviisi reageerida. Süüdistades. Pean nüüd jälle kõike otsast peale alustama. Lähedus, mis oli selle kahe nädalaga tekkinud, oli kadunud. Tahan seda tagasi! Sellel õhtul mõtisklesin pikalt viimase aja sündmuste üle. Sorisin enda sees ja märkasin üllatudes, et huvitaval kombel ei olegi ma enam mehe peale pahane. Selle asemel oli mõistmine ja taipamine, et minuga koos elab inimene, kes annab iga päev endast parima ja ka temal on õigus teha vigu. Tundsin vist esimest korda elus tõeliselt, mida tähendab tingimusteta armastus. See oli piiritu armastus ja tänutunne selle eest, et kõik on täpselt nii nagu on.
Pärast nädalat julgesin uuesti alustada. Ja juba tuttav olukord.

Makstud toidukoti poodi unustamine. „Ma tahan, et sina paned tööriistakuuri ukse õhtuti lukku!“ „Pole probleemi! Panen.“ Järgmisel päeval oli kuuri võti kadunud. Laps ei jõudnud juuksurisse ja trenni. Ma ei tuletanud neid mehele meelde. Muru- ja oksakäärid läksid katki. Naeran omaette.

Raamat „Julgus alistuda“ on mu öökapil, sirvin seda tihti, et püsiksin ikka õigel suunal. Leidsin selle raamatu pärast pikka otsimist internetist kasutatud raamatuna. Maksin selle eest 40 eurot! Pikemalt mõtlemata, puhtalt sisetunde järgi, ostsin selle ära, kuigi ei teadnud selle sisust midagi ja ei kahetse. Nüüd on see üks minu lemmikutest.

Tänaseks olen järginud samm-sammult peaaegu kõiki raamatus kirjeldatud soovitusi välja arvatud üks: kogu oma raha andmine mehele. Tunnistan ausalt, et selle punktiga pean veel tegelema.

Meie suhe mehega on muutumas, on rohkem spontaansust, lähedust, usaldust, õrnust, mõistmist, rahulolu ja lugupidamist. On olnud ka hetki, kui mees on püüdnud taastada vana turvalist olukorda, kui mina kontrollisin kõike, kuid mina ei taha seda enam. Midagi meis on muutunud ja mulle meeldib see muutus.