Raamatusoovitus: Ivar Raav „Juhtimise jalajälg. Miks peaks juhtimine olema ajutine“*

10. dets. 2022 | Artiklid, Psühholoogia, Raamatusoovitused, Suhtlemine

Postituse autor: Ivar Raav

Juhtides iseennast saab sündida parem koostöö teistega

Raamatu sisu avab autor Ivar Raav

Me oleme keskmine viiest meie lähiringi kuuluvast inimesest. Juht on töötava inimese jaoks kindlasti üks nende viie seas. Ta kujundab, kas märgatavalt või märkamatult, täiskasvanud inimese heaolu viimase ärvkeloleku ajast enam kui poole jooksul. Juhi loodud või loomata jäänud vaimne ning füüsiline ruum on proportsionaalselt suurema mõjuga kui meie koduste partnerite loodud ruum. Juht mõjutab mitte ainult oma töötaja heaolu, vaid kogu tema perekonda. See on vastutus, mis võib võtta juhtidel jalad alt, kui seda teadvustada. See vastutus võib avada meeskonnaliikme silmad ja panna teda seadma piire – mida ma tolereerin ja mida mitte.

Tööteemadele mõtleme oma ärkveloleku ajast (ja mõnikord häiritud une ajal) väga suure osa. Kui mõjutajaks on juht, kes kasutab küll oskuslikult juhtimisteooriaid, aga on iseendaga pahuksis või isegi ei tea, mis tema sees sügavamal tasemel toimub, siis võib ta oma inimeste aitamise ja neist hoolimisega teha rohkem kahju kui kasu. Kui enda kodu pole korras, pole mõtet koristada teiste oma.

Raamatuid juhtimisest on ilmunud tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid ja ilmub veel ka tulevikus. Selle raamatu üleskutse on lõpetada juhtimisteooriate loomine ning lõpetada juhtimine. Juhtimise lõpp tähendab juhtimise algust, enesejuhtimise algust ja teistepoolse juhtimise lõppu. Selle raamatu mõte ei ole rääkida klassikalistest juhtimisvõtetest ja eesmärgistamise viisidest, vaid tuttavatest pealkirjadest mõnevõrra erineva nurga alt.

Me oleme mastaapses juhtimiskriisis nii riigis, organisatsioonides kui iseendas. Ise oleme selle kriisi loonud ja ise saame seda lahendada. Juhtimistegevus on olnud omaette distsipliin aastakümneid, kuid inimene ei saa muuta kedagi teist. Olemas on vaid üks inimene, kelle saad muuta täpselt selliseks, nagu sa ise tahad, panna käituma selliselt, nagu sa soovid – sina ise. Kuid iseennast ei pea muutma teiste pärast. Muutumine tähendab iseenda tervendamist ehk enda tõelisele olemusele lähemale jõudmist. Enda leidmine ei ole nagu sularaha ootamatu leidmine eelmise aasta suvejope taskust. Enda sees on inimene kogu aeg olemas. Enda leidmine on tagasijõudmine sellesse, mida ta lapsepõlvest saati on ise maha surunud, et vastata ümbritseva ootustele, milles tema ise ei ole enam oluline.

Iseendale lähemale jõuame elades ja suheldes. Suhted meie ümber kujundavad meie kontakti iseendaga. Isikust saab indiviid ainult suhete maailmas. Tööalased suhted, eriti juhiga, on miski, mis kujundab meid hoomamatul määral.

Oleme aastakümneid olnud äärmuses õpikutes kirjutatud äri- ja juhtimisteooriate rakendamisega ja teeseldud uljusega korporatiivreligiooni kummardanud. Kesktee leidmiseks tuleb tunda mõlemat serva ja neist kujundada Covidi-järgne juhtimiskäekiri: juhtimiseta juhtimine. Mida rohkem me surume teist inimest oma arvamusele alluma, seda rohkem surub ta end kandadega maasse. Seda rohkem saab tema senine arusaam tema identiteedi osaks ja seda rohkem hoiab ta sellest kinni. Kui aga tähistame individuaalsust, tahavad inimesed ühiselt meie-tundesse panustada.

Eri uuringud näitavad, et 70–90% inimestest ei ole tööl pühendunud; hinnatud terapeutide järjekorrad on mõnel pool suisa aasta pikad; läbipõlemisest on saanud epideemia; arengutreenerite juurde koolitamine ja hinnatase on rekordtasemel, sest vajadus on lihtsalt nii suur. Me saame seda juhtimiskriisi ise lahendada, sest me oleme selle ise loonud ja lasknud sellel tekkida. Aktsepteerimine, et nüüd teame rohkem, et luua uus juhtimiseta juhtimise lähenemine, aitab leppida seni tehtuga ja ühendada oma loovus, et luua koos midagi uut.

See raamat ei ole mõeldud vaid juhtidele ja personaliinimestele, see raamat on mõeldud kõikidele, kes töötavad kuskil ja kellel on juht. Selle raamatu missioon on aidata juhtidel mõista oma olemuse tõelisust ja eelkõige ajutisust, kuid peamiselt on see mõeldud inimestele, kes teevad teistega koostööd ja otseselt ei ole juhi rollis. See raamat aitab loodetavasti mõista lähemalt juhi maailma ja suurendada empaatiat inimeste vahel, teisalt ehk aitab see kaasa ka juhtimiskvaliteedi paranemisele, kus juhid lubavad endale olla nemad ise ning aitavad kaasa iseenda ja teiste inimeste iseseisvusele.

Maailmas ei eksisteeriks konkurentsi, kui keegi ei tahaks kedagi teist juhtida – perekonnas, tööl, koolis, riigis, sõpruskonnas. Paljud inimesed teevad oma tööd teiste survel (sh raha) ja enamasti seda iseendale teadvustamata. Aeg-ajalt pakitseb sisimas tunne, mis hoolimata välisest heaolust annab endast märku „Kuskil on miskit ju veel!“. Me avastame, et peale tööpäeva telekat vaadates või nutiekraani rullides ning oodates, et midagi põnevat juhtuks, ei ole me õnnelikud. Lahkuvate kolleegide puhul on meist igaüks vast mõelnud, et äkki olen minagi siia liiga kauaks jäänud. Need segased tunded annavad märku, et sa ei tee (enam) õiget asja, mis oleks kooskõlas sinu endaga.

See raamat aitab jõuda selgusele, millist juhtimist sa ootad ja siis selle järgi elus oma valikuid teha. Ei ole olemas halba ega head juhtimist, on juhi rollis olevad inimesed, kellega sul kas on üksteisele midagi anda või ei ole. Kuid kui inimene tajub halba juhtimist, ei tohiks seda tolereerida.

*Ivar Raav „Juhtimise jalajälg. Miks peaks juhtimine olema ajutine“ (2022, Jes). Pühendusega raamatu saamiseks leiad Ivari üles ivarraav.com lehe kaudu. Raamatut saab osta ka otse kirjastuse kodulehelt jestribe.com või raamatupoodidest.

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga