Minu areng ja muutumised holistilise treeninguaasta jooksul
Autor: Margot Torn
Holistika Instituudi vilistlase isiklik lugu sellest, kuidas minevikuga rahu sõlmimine, eneseteadlikkus ja järjepidev sisemine töö aitasid tal leida rohkem tasakaalu, usaldust ja sisemist väge.
Kui mõtlen, millisena alustasin holistilist treeningut, siis võiks ehk kirjeldada mind nii: autoimmuunne haigus lammutas minu keha, olin hirmunud ja energiata. Oskamatus ja teadmatus, mida kõige sellega peale hakata, kuidas end aidata. Küsimusi oli nii palju, et võimatu oli aru saada, kes ma tegelikult olen, mida soovin ja kuhu liigun. Olin end pühendanud enamjaolt teistele inimestele, arvates, et see ongi minu elu eesmärk. Unustasin seejuures iseenda, teadvustamata, et ka minul on omad vajadused ja et ka mina ise olen väga väärtuslik.
Kui alustasime talu ehitust, nägin nägemust, kus meie tulevasest majast väljusid kaunid lillevanikud, mis levisid üle kogu lagendiku. Teadsin, et olen õigel teel ja kõike seda ei rajata vaid minu heaoluks. Tegutsesin, ehitasin, korraldasin üritusi, hoolitsesin… kuni ühel hetkel olin seisus, millest ei osanud enam ise välja tulla.
Pöördusin arstide poole, kuna keha oli valudes, ma ei suutnud ise endale sokke jalga panna ega olnud jõudu igapäevasteks toimetusteks. Mind raviti hormoonidega ja olukord läks veelgi halvemaks. Valud küll kadusid, aga nägu ja keha paistetasid üles üha rohkem. Minu küsimuse peale, kui kaua pean hormoone tarvitama, kehitasid arstid õlgu ja vastus jäi saamata.
Seega tuli oma elu enda kätesse võtta alustada oma teekonda tervenemise suunas.
Vastates sõprade küsimusele, mis on minu enda aeg, jõudsin mõttele, et kuna armastan õppimist ja uusi teadmisi, alustan õpinguid – ning sõbra soovitusel Holistika Instituudis. Olen selle soovituse üle väga tänulik ja leidsin end just õiges kohas.
Ootamatud, ettekavatsemata sündmused on üks vaimse juhtimise viis
Õppisin rahu sõlmima oma minevikuga. Esimeses holistilises regressiooniteraapias sain aru, et minu võimalused on minu karastunud iseloom ja palve. Kui terapeut viis läbi konstellatsiooni, lapitehnika, imestasin, et soovisin haigust oma kõrvalasuvast lapilt visata kuskile kaugele, aga millegipärast tõstis terapeut pidevalt tagasi haiguse minu kõrvale. Alles nüüd mõistan, milleks see vajalik oli. Väljapääsu otsides haigusele ja oma seisundile olen teinud väga palju tööd, omandanud uusi teadmisi, Olen omandanud eluterved ja toetavad toimetulekumehhanismid.
Iga loeng andis mulle uue äratundmise ja vaheajale minnes mõtlesin: ups, sain jälle uue hingamise. Püüdsin neid teadmisi läbi tunnetada ja oma ellu rakendada.
Kõike, mida olen mõelnud, tunnetanud, oma ellu rakendanud, pole võimalik kirjeldada, see on nagu omandatud uued südametarkused ja neid on palju.
Minevikuga rahu sõlmides, ohvrirollist vabanemine
Teraapias tundsin, mida kogesin lapsena, kui mind vanemad hülgasid ja püüdes selgitada, et ma pole süüdi (väikese lapsena), polnud mul kelleltki abi loota ega toetuda. Kuidagi kandus lapsepõlv minu ellu ka tulevikus, tundsin tihti hüljatust ja hirmu üksilduse ees. Olin väga elurõõmus ja elujaatav, aga kord, kui üks tänavakunstnik mind joonistas, nägin pildil kaht nägu – elurõõmu ja sügavat kurbust. Alles nüüd, uute teadmiste valguses, olen mõistnud, mida kunstnik nägi ja mida mina ei mõistnud. Mustrid aga kordusid elus.
Oma minevikukogemusi ümber sõnastades võtsin abiks nende tunnete läbitundmise lõpuni. Sulgesin end magamistuppa ja tunnetasin neid tundeid, mis minevikust haiget tegid, koondasin kogu tähelepanu puhta, eheda emotsiooni tundmisele oma kehas. Neis selgust saades, lõpuni. Vahel tegid need mu rännakud väga haiget, aga selliselt hakkasid valusad tunded hajuma, kuni lõpuks ei osanud neist enam midagi rääkida, tundus, et nad olid kadunud.
Lugesin sellest, kuidas inimese keha on võrreldav arvutiga, et programmeerimist on võimalik katkestada ja kui programmeerimine on kord katkestatud, on võimalus tervenemiseks.
Viisin oma ellu loetud tarkuse, mis mind väga puudutas: „Mida teha, kui minu juurde tuleb tohutu emotsioon – kuidas ma selles rahu leian? Ja vastus oli: ära liiguta, lase endal selle emotsiooni jaoks täielikult kohal olla, ära põgene negatiivse emotsiooni eest. (Mõtle positiivselt – ei tööta). Lase endal selle jaoks kohal olla. Kui sa ei püüa sellest eemalduda või seda eemale tõrjuda, leiad sa otse tunde südamikus rahu.”
Püüdes olukorda ja keha ümber programmeerida, leia üles oma vägi
Vägi on olevikuhetkedes. Sinna, kuhu läheb tähelepanu, sinna koondub vägi. Ole olevikuhetkes ja keskendu oma taotlusele.
Vägi on seal, kus on ilu, tõde ja julgus, kus on rõõm, nali ja naer.
Minu igahommikused jalutuskäigud talu teedel, märgates kaunist loodust, õnnelikke loomakesi, olen siin ja praegu ja kordan endale: Ma olen terve, minu immuunsüsteem kaitseb mind, ma olen noor ja ilus, sest minuga on Jumal.
Nüüd, aasta hiljem, ei pea ma endale kõike seda sisendama, vaid olen jõudnud teadmise ja tänulikkuseni, et see ongi nii, ma olen terve ja kogu see võitlus haigusega tundub, et oli Jumala plaan viia mind sügavamate teadmisteni ja kogemusteni, uute südametarkusteni.
Vägi on lihtsuses ja selguses, korras on rohkem väge kui kaoses.
Sain selguse, et ka oma elus tuleb luua kord, kus oleks tasakaal töö ja puhkuse vahel. Asusin tegema remonti toas, kuhu ehitan endale pesa lugemiseks, keskendumiseks. Mõistsin, et ületöötamise seisundis kaovad unistused, positiivsed tunded, tegelikult rõõm nii tööst kui talust, võime olla kohal ja olla tänulik.
Kogu oma aastasel teekonnal olen jälginud märke, mis mind õpetavad ja juhendavad. Tähelepanekud, mis viivad uute märkamisteni. Meie talust mõni meeter eemal on vana talumaja, mis riivab silma oma lagunemisega. Ühel hommikusel jalutuskäigul mõistsin äkki, et mida rohkem ma tegelen oma talu korrastamise ja kaunistamisega, on vana talu justkui nähtamatuks muutunud.
Ühes teraapias jõudsime rännakul paika, kus tundsin end turvalise ja rahulikuna. Olin siis noor, töötasin õpetajana, armastasin oma tööd väga ja lapsed olid väikesed, meie väike pere oli igapäevaselt koos ja õnnelik. Ja meil oli korteris kaunis roosidega tapeet.
Olen ka edaspidises elus olnud õnnelik, aga rohkem pühendunud väljapoole, väga palju tööd ja vähe pühendumist iseendale. Mulle soovitati teraapias ärevuse tekkides mõelda endast sarnaselt, kuidas tundsin korteris, kus oli roosidega tapeet.
Nüüd, aasta hiljem, märkan, millised muutused toob endaga kaasa mõtete ja tunnete muutmine. Olen kaalus alla võtnud 10 kg ja minu elus on täiesti uus elukvaliteet. Muutunud on tegelikkuses siin ja praegu suhtumine, kellena ma ennast tunnen. (Ja ka peeglist näen.)
Võitlus kriitikuga
See võitlus ei ole lõppenud, ikka ja jälle tunnen, et pole piisav. Pean end korrale kutsuma, meelde tuletama, et ärgates tuleks rõõmuga kohvi juua ja veidi mõtiskleda, mitte paanikas tormata tööülesandeid täitma. Puhkepäevadel kutsun end korrale mõttelt, et kui ma täna tööd ei tee, siis ehk pole ma piisav ja mind valdab ärevushoog. Ma polegi tubli.
Olen võtnud eesmärgiks eemalduda inimestest, kes mind pisendavad ja kes ei oska mind hinnata just sellisena, nagu olen.
Panin oma sisemisele kriitikule nimeks Tobujuss ja vaidlen temaga endiselt puhkuse teemal. Ma ei saa ka tema peale pahane olla, kuna tänu temale olen see, kes ma hetkel olen.
Mis siis kokkuvõttes on muutunud selle aastaga? Olen saavutanud täiesti uue elukvaliteedi,
- minu intuitsioon on suurenenud. Intuitsioon ehk vaist, sisetunne või sisemine hääl, on võime vahetult, ilma teadliku arutluse ja põhjendamiseta, tabada tõde või lahendust. See on loomupärane tunnetus, mis aitab teha otsuseid, tuginedes kehalistele aistingutele, emotsioonidele või ootamatutele taipamistele (nn kuues meel);
- oskan paremini analüüsida põhjuseid ja seoseid – seoseid praeguse olukorra ja minevikukogemuste vahel;
- otsin seoseid oma käitumismustrite põhjuste kohta;
- olen liikunud loogiliste probleemide lahendamise juurest sügavate emotsionaalsete ja vaimsete taipamisteni;
- minu sisemised muutused on toonud kaasa välised muutused suhtlemises ja elukorralduses;
- olen teel vabanemiseni vanadest traumadest;
- olen õppinud paremini kuulama oma keha ja tundeid.
Minu viimane ülesanne õpiprotsessi käigus on muuta kollektiivne teadmine, et õppimine on noortele. Olen elukestva õppimise poolt, kus õppimine ei ole seotud vanusega, vaid uudishimuga. See viimane ei ole päris lihtne, eirates märkusi ja suhtumisi.
Sooviksin siiski edasi õppida, et jätkata rännakut holistiliste teadmiste omandamise teekonnal.
Lisan siinsele lõputööle viimases loengus kirjutatud essee. Kirjutasin lihtsalt, ilma mõtlemata, koju jõudes sain aru, et olen jõudnud uue südametarkuseni.
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht
Minu hinge lugu
Kaugel maa ja mere taga, rabade ja soode ääres, elas kord tüdruk. See väike tüdruk oli rajanud talu, mida ikka ja jälle oli talle lapsepõlve unenägudes tutvustatud. Tüdruk ehitas, toimetas, kogus tallu loomakarja, kes olid tema sõbrad ja teekaaslased. Kõike seda tehes oli ta õnnelik ja rahul ning tahtis kogu seda ilu ja rõõmu ka teistega jagada. Nii toimetas ta veelgi innukamalt, kutsudes oma loodud pessa ka teisi inimesi, püüdes nende eest hoolitseda ja oma rõõmu jagada. Nii olidki kõik, kes tema muinasjuttu tulid ja sellest osa said, samuti õnnelikud ja rõõmsad. Kõik, kes selles talus elasid, andsid oma parima, et inimestele rõõmu pakkuda. Notsu Liisu tervitas rõõmsalt külalisi, hobukesed pistsid pead laste sülle ja rõõmustasid täiskasvanuid. Ja tüdruk oli väga, väga õnnelik.
Kõik see tüdruku muinasjutt kestis ja kestis, endiselt püüdis tüdruk metsade ja soode juures olla tubli ja hoolitsev, kuniks ühel päeval oli tüdruk väsinud ja kurnatud. Kurnatus suurenes ja suurenes, ning ühel hetkel ta mõistis, et oli talle kingitud eluenergiat valesti kasutanud, haiget teinud oma hingekodule, oma kehale. Ta oli unustanud, et ka tema vajab puhkamist ja mängimist. Ta oli kaotanud oma väe, mis oli talle kingituseks antud. Ta oli unustanud oma piirid ja unustanud rahmeldades ja toimetades kõnelused Jumalaga.
Ühel kaunil hommikul ei olnud tal jaksu asemelt tõusta ja ta palus Jumalalt juhatust, mis saab temast ja loodud muinasmaast.
Jumal vastas ka seekord ja näitas võimalusi, kuidas uuesti „käima” õppida, aga seekord hoopiski teistmoodi. Tüdruku teele tulid abilised ja õpetajad. Tänutundega tõusis ta taas asemelt ja sooritas oma uued sammud sarnases, aga täiesti uues muinasjutus.
Samm-sammult taastus ta keha ja uuenes vaim. See polnud lihtne teekond, ikka samm edasi ja mõni samm tagasi – ja taas uus mõistmine, uued äratundmised, uued lahendused ja kogemused.
Tüdruk püüdis leida taas rõõmu, et olla hoidev ja armastav kodu, inimeste ja elu vastu. Kõige selle vastu, mida Jumal oli talle kinkinud. Märgid näitasid sel teekonnal, mis suunas minna ja mida tunda.
Ja ühtäkki mõistis ta talu trepil istudes, mida talle oli kingitud läbi uskumatu haiguse. Oma võitluse ja tervenemise teekonnal oli tema maailm muutunud veelgi kaunimaks, säravamaks, sügavamaks.
Oma teekonnal oli ta kohanud uskumatult toredaid ja tarku inimesi, oli muutnud oma suhtumist ja arusaamu. Nüüd oli ta tõeliselt õnnelik ja ta teab, et Jumalal on tema jaoks plaan, et ta saaks muutuda veelgi õnnelikumaks, tundugu see plaan esialgu nii hirmutav kui tahes, tulemus on alati armastus!
Mu süda on täis lõputut tänulikkust!
Ma armastan Sind niiväga, Margot.
*Artikkel põhineb Holistika Instituudi vilistlase lõputöö esseel ning on avaldatud autori loal.