Autor: Jaanika Tohv
„Noored naised on nõus varem ja rohkem lapsi saama, kui mehes on rohkem meest.“
„Häbitult vähe räägitakse sellest, kuidas saavad mehed panustada sellesse, et naine tunneks ennast turvaliselt. Mina arvan, et siin on võtmeroll meestel.“
Need mõtted jäid minus kõlama üle aasta tagasi, kui vaatasin „Impulsi“ saadet „Beebipõud“ (jupiter.err.ee/impulss, 9-10 minut)
Samal ajal lugesin PhD Ted Zeffi raamatut „Tugev tundlik poiss. Kuidas kasvatada pojast õnnelik, enesekindel mees“. Tundsin, et mõned mõtted tahavad minust välja saada ja paberile jõuda. Siin need on!
Kui räägitakse „päris meestest“, siis kujutatakse sageli ette tugevat, kartmatut ja alati enesekindlat meest. Ometi näitavad uuringud, et vastsündinud poisid võivad olla emotsionaalselt isegi tundlikumad kui tüdrukud. Paljud poisid õpivad aga kasvades oma tundeid varjama, sest neile antakse sõnum, et haavatavus ei sobi poistele.
Ted Zeff kirjutab, et umbes viiendikul poistest on eriti tundlik närvisüsteem. Selle asemel, et pidada tundlikkust nõrkuseks, võiksime näha seda hoopis väärtusliku omadusena. Tundlikest poistest võivad kasvada hoolivad, tähelepanelikud ja empaatilised mehed – kui neil lubatakse olla need, kes nad tegelikult on.
Tundliku poja jaoks on eriti oluline kogeda ema tingimusteta armastust ja poolehoidu. Selline suhe aitab tal kasvada emotsionaalselt terveks ja enesekindlaks inimeseks. Kahjuks võivad ka emad olla mõjutatud ühiskonnas juurdunud arusaamadest, et „õige mees“ peab olema kartmatu, võitlushimuline ja edukas. Sellisel juhul võib poja tundlikkus tunduda hoopis nõrkusena, kuigi tegelikult võib see olla tema suurim tugevus.
Olen ka ise noorena olnud mõjutatud uskumusest, et poiss peaks olema agressiivsem, tugevam ja võitlusvalmis. Seetõttu panime oma poja jalgpallitrenni. Tõsi, tal oli selle vastu ka endal huvi. Hiljem märkasin aga enda sees uskumust, et mehelikkus tähendab tingimata jõulisust ja võistlemist. Aastatega sain aru, et see pole ainus võimalik viis mees olla.
Üks mees võib olla samaaegselt tugev, õrn, hooliv ja tundlik.
Ema roll poja elus on väga oluline. Kui poeg kogeb, et teda armastatakse ja aktsepteeritakse sellisena, nagu ta on, aitab see tal kujundada tervet enesehinnangut. Kui aga laps tunneb, et mõni tema loomulik omadus on „vale“ või „mitte piisavalt mehelik“, võib ta hakata arvama, et temaga endaga on midagi valesti.
Mul on olnud võimalus ligi 35 aastat kõrvalt jälgida oma abikaasa ja tema ema suhet. Selles suhtes on olnud palju aktsepteerimist, usaldust ja tunnustust. Vaadates oma abikaasat isa rollis, olen sageli mõelnud, kui suur mõju võib olla lapsena kogetud toetusel. Ka keerulistel aegadel on ta suutnud vastutada, hoolida ja oma pere jaoks olemas olla.
Sageli räägime sellest, milline peaks olema „õige mees“. Harvem küsime, kuidas selline mees kujuneb. Minu kogemus ütleb, et mees, kes oskab armastada, vastutada, oma tundeid väljendada ja keerulistel hetkedel kohal olla, ei sünni juhuslikult. Ta on kasvanud keskkonnas, kus ka tema ise on olnud armastatud, märgatud ja aktsepteeritud.
Täna terapeudina tean, et turvalised ja armastavad suhted lapsepõlves aitavad kasvatada täiskasvanuid, kes oskavad luua turvalisi ja armastavaid suhteid ka ise.
Võib-olla ei vaja meie ühiskond rohkem väliselt „tugevaid mehi“, vaid rohkem mehi, kes julgevad olla päriselt nemad ise – vastutustundlikud, hoolivad, tundlikud ja tugevad korraga.
Ja võib-olla saame meie, naised ja emad, anda sellesse suurema panuse, kui arvata oskame. Mitte kujundades poegi selliseks, nagu ühiskond neilt ootab, vaid toetades neid kasvama selleks, kes nad tegelikult on.
Kas sina emana aktsepteerid oma poega sellisena, nagu ta on?
Jaanika Tohv
holistilise regressiooni terapeut