Minu muutumine holistilise kooli teekonnal
Autor: holistilise treeningu vilistlane
Kui ma mõtlen tagasi sellele, kes olin enne Holistika Instituuti tulekut, siis näen inimest, kes oli enda vastu väga karm. Olin aastaid harjunud ennast pisendama ja võrdlema teistega. Minu jaoks leidus alati keegi, kes oli targem, ilusam, edukam või parem. Mina ise tundusin sageli olevat see kõige nõrgem lüli.
Kui midagi ei läinud nii, nagu olin lootnud või oodanud, süüdistasin eelkõige iseennast. Olin enda suurim kriitik. Karistasin ennast mõtetes iga eksimuse eest ning mõnikord tundus isegi, et väärin kõiki raskusi, mis minu teele satuvad. Ma ei osanud olla enda vastu leebe ega hooliv. Ma ei osanud ennast väärtustada.
Üks kõige sügavamaid ülesandeid minu jaoks Holistika Instituudis oli kirjutada teemal „Minu isiklik müüt“. Alguses tundus see mulle ootamatult keeruline. Mitte sellepärast, et mul poleks olnud midagi kirjutada, vaid hoopis seetõttu, et olin oma vanad lood ja uskumused enda kohta justkui unustanud. Need ei olnud enam igapäevaselt nähtaval, vaid peidus kusagil sügaval minu sees. Mida kauem ma selle teema üle mõtlesin, seda selgemalt hakkas üks vana müüt pinnale kerkima.
See oli lugu segaverelisest krantsist, kes otsib terve elu oma kohta ja peret, kuhu kuuluda. Ta püüdis olla hea, mugav ja võimalikult nähtamatu, et teised ta omaks võtaksid. Ja ometi jäi talle tunne, et ta ei mahu päriselt kuhugi.
Kõige rohkem on mul kahju sellest väikesest tüdrukust, kes seda müüti endaga aastaid kaasas kandis. Tüdrukust, kes uskus, et temas on midagi valesti. Kes kartis, et kui teised avastavad tema „vea“, siis ei taha keegi temaga enam koos olla. Ta kandis endas sügavat hirmu, et ta ei ole piisav ega väärt armastust lihtsalt sellisena, nagu ta on.
Täna tagasi vaadates mõistan, kui palju valu see uskumus minu ellu tõi. Kui palju pisaraid, enesesüüdistusi ja sisemisi võitlusi. Kui palju teraapiaseansse, eneseotsinguid ja tööd iseendaga selleks, et lõpuks mõista – minus ei olnudki midagi katki.
Ja ometi juhtus sellel teekonnal midagi imelist. Täna olen hoopis teine inimene.
Kõige suurem muutus on toimunud minu suhtes iseendaga. Olen õppinud ennast aktsepteerima sellisena, nagu olen. Ma ei analüüsi enam lõputult iga oma sammu, ei süüdista ega karista ennast. Ma ei räägi endaga halvasti. Olen õppinud ennast hoidma, austama ja armastama.
Olen õppinud vastu võtma iseennast sellisena, nagu ma olen ning tahtma elult rohkem ilma häbi tundmata – sest see olen mina. Minu soovid, minu unistused ja minu tee ei vaja õigustust. Ma ei pea end enam pisendama, et teistele sobida.
Olen märganud, et oskan nüüd palju paremini seada piire. Ma ei lase enam endast üle sõita ega võta teiste inimeste muresid automaatselt enda kanda. Varem kannatasin sageli koos teistega, justkui oleks nende valu olnud minu vastutus. Täna mõistan, et saan olla toetav ilma ennast kaotamata.
Muutunud on ka minu suhted lähedastega. Tunnen ennast nende kõrval samaväärsena. Ma ei aseta ennast enam automaatselt teistest madalamale. Olen õppinud nägema oma väärtust ja seda, et ka minul on õigus olla nähtud, kuuldud ja hinnatud.
Kõige huvitavam on see, et see muutus ei saabunud ühe suure läbimurdega. See hiilis minu ellu vaikselt ja märkamatult. Alles tagasi vaadates mõistan, kui suure tee olen tegelikult läbi käinud. Ja see tunne on imeline.
Püüdsin kogu õppeaja jooksul rakendada õpitut kohe oma igapäevaellu. Iga loeng, iga harjutus ja iga tähelepanek pakkus midagi väärtuslikku. Mõned võtted tundusid alguses võõrad või isegi ebamugavad. Vahel tundus, et need ei sobi mulle või ei tööta minu puhul. Ometi otsustasin proovida. Ja siis juhtus midagi üllatavat. Paljud muutused hakkasidki toimuma peaaegu üleöö. Mõistsin, et tegelik muutus sünnib siis, kui teadmised viiakse praktikasse. Alles siis muutuvad need päriselt osaks meie elust.
Varem oli mul isegi piinlik endale midagi head soovida. Tundsin, nagu peaksin kõigepealt midagi tõestama või välja teenima. Täna tean, et mul on õigus heale. Mul on õigus puhata, rõõmustada, unistada ja enda eest hoolitseda.
Olen olnud kogu elu pigem kinnine ja reserveeritud inimene. Täna tunnen ennast palju vabamalt. Olen rahulikum, rõõmsam ja julgen olla sellisena nagu parasjagu olen. Ma ei pea enam kandma maske ega püüdma kellelegi meeldida. Olen päris.
Siiralt tänulik olen oma juhendajale. Tema oskus märgata minus väikeseid detaile, mida ma ise ei näinud, on olnud mulle hindamatu väärtusega. Ta nägid võimalusi seal, kus mina nägin piiranguid. Ta aitas mul märgata, mida võiksin endas muuta, aga veelgi olulisem – mida võiksin endale lubada.
Mäletan hästi seda hetke, kui ta juhtis minu tähelepanu sellele, kuidas mina ja mu ämm teineteist vastastikku käivitame. Naljatledes nimetas ta meid “draamakuningannadeks”. Alguses tundus see ootamatu, kuid mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam sain aru, kui täpselt see kirjeldas meie dünaamikat. Otsustasin selles mustris enam mitte osaleda. Lõpetasin kaasa minemise ja ohvrina reageerimise, tõestamise – ning justkui võluväel kadus probleem, mis oli kestnud aastaid. See kogemus õpetas mulle, kui suur jõud on teadlikkusel ja vastutusel oma reaktsioonide eest.
Minu igapäevaellu on tulnud ka toetavad afirmatsioonid. Varem vaatasin peeglisse ja rääkisin endaga väga karmilt. Ma kritiseerisin ennast, leidsin vigu ja keskendusin sellele, mis minu arvates oli puudu või vale. Kui ma seda praegu kirjutan, tundub see mulle isegi võõras – raske on uskuda, et olen seda ise endale teinud. Täna on minu sisemine kõne muutunud. Olen õppinud olema enda liitlane, mitte vaenlane. Olen hakanud end toetama, julgustama ja tunnustama. Ja see ei ole ainult mõtlemine – see on päris.
Olen südamest tänulik Holistika Instituudile, kogu sellele teekonnale ning inimestele, kes on mind sellel teel toetanud. Olen tänulik oma kursusekaaslastele jagatud kogemuste ja peegelduste eest ning eriti tänulik koolitajale, kelle tähelepanu, kohalolu ja oskus näha sügavamale, on olnud minu jaoks väga tähenduslikud. See teekond on andnud mulle tagasi iseenda – ja see on suurim kingitus, mida oskasin endale soovida.
*Artikkel on Holistika Instituudi vilistlase lõputööna kirjutatud essee ning on avaldatud autori loal.