Autor: Kert Grünberg
Sõltuvus on mitmenäoline ja laia skaalaga nähtus ning põhjustab palju segadust, mistõttu on paljudel raske adekvaatselt hinnata, kas neil on probleem või mitte. Reeglina ei ole keegi nõus vabatahtlikult tunnistama, et ta on sõltuvuse küüsis kuna väga levinud valearvamuse järgi on sõltlane ainult see inimene, kes ei saa oma eluga enam üldse hakkama.
Praktikas kohtan sageli inimesi, kelle elu kontrollivad mingid ained või tegevused. Väliselt tulevad nad väga hästi toime – käivad tööl, kasvatavad lapsi ja saavutavad palju. Eduka inimese väline kuvand võib aastaid varjata kasvavat probleemi, kus sõltuvus on hakanud kontrollima tema valikuid.
Patric Carnes, USA Meadows keskuse sõltuvusekspert ütleb, et sageli on sõltuvuses inimesel korraga vähemalt kolm või neli sõltuvust, mis kordamööda aktiveeruvad vastavalt olukorrale ja see tekitab veel enam segadust.
Ometi käituvad sõltuvusse jäänud inimesed üllatavalt sarnaselt. Olgu sõltuvuse keskmes alkohol, kanep, hasartmängud, trenn, töö, pornograafia või suhted – sõltuvuse tekkemehhanismid on üllatavalt sarnased. Just seetõttu korduvad peaaegu kõigi sõltuvuste puhul samad ohumärgid.
Miks on enda sõltuvust raske märgata?
Sõltuvused ei teki üleöö. See, kui keegi ühest korrast sõltuvusse jääb on pigem harv nähtus. Tavaliselt on see alguses lihtsalt üks süütu tegevus, mis tekitab väga hea tunde ja loomulikult tahab inimene seda korrata. Harjumusest tekib aja jooksul vajadus ja see on koht, kus tasub olla tähelepanelik.
Piir harjumuse ja sõltuvuse vahel nihkub nähtamatult ja vaikselt ning reeglina märkavad esimesena probleemi sõltuvuses inimese lähedased. Inimene, kes on sõltuvuses ei pane ise enamasti tähele, et tema reaktsioonid on muutunud, et ta ärritub kergemini, et ta ei pea kokkulepetest kinni jne. Seetõttu tasub võtta tõsiselt sõprade, kolleegide või pereliikmete tagasisidet isegi siis kui see ei meeldi.
Sõltuvus ei tähenda ainult alkoholi ja narkootikume.
Sõltuvused jagunevad ainesõltuvuseks (alkohol, nikotiin, narkootikumid) ja protsessi sõltuvusteks, mille puhul tekitab sõltuvust mingi tegevus. Nende hulka kuuluvad näiteks hasarmängud, pornograafia, söömine, poodlemine, töö, trenn, suhted, sotsiaalmeedia ja arvutimängud. Kuigi protsessisõltuvused tunduvad vähem ohtlikud, siis tegelikkuses võivad need meie elu mõjutada sama tõsiselt nagu ainesõltuvused.
Sõltuvuse neli ohumärki.
Olenemata sõltuvusest iseloomustavad inimese käitumist kindlad käitumismustrid, mille järgi on võimalik hinnata probleemi suurust. Kui sa tunned ennast ära mitme järgneva tunnuse puhul, siis on mõistlik otsida abi. Kuna osad sõltuvuseks muutunud tegevused on eluks vajalikud nt söömine ja seks, siis vajavad ka nendest tervenejad spetsialistide abi. Ära jäta ennast üksi!
1. Sundmõtted
Esimene asi mille järgi hinnata oma sõltuvuse tugevust on mõtted. Kui sageli ja kui pikalt sa mõtled alkoholist, seksist, arvutimängust, oma partnerist jne? Kas sa ei leia enne rahu kui oled tarvitanud või tegutsenud?
Ainesõltlastele on sundmõtted väga tuttavad. „Kas mul on kodus piisavalt..? Kas ma jõuan poodi õhtul enne kella kümmet? Kas seltskonnas keegi veel suitsetab? Millal ja kus ma diileriga kohtun ? Milline pakiautomaat on kõige lähemal?“ Ta planeerib oma tegevust regulaarselt, et aine oleks igal juhul kättesaadav ja et tal oleks võimalus tarvitada.
Protsessisõltuvusega kaasnevad samuti sundmõtteid, mis omakorda kasvatavad tungi. Suhtesõltlane kontrollib kümme korda minutis oma telefoni. „Kus ta on, millal ta helistab? Kas ta juba vastas?“ Kaassõltlase mõtted keerlevad palju selle ümber, kas ja millal partner jälle jooma hakkab. Ta planeerib oma elu ja käimisi partneri tsüklite järgi. Seksisõltlane fantaseerib palju pornost, seksist ja planeerib järgmist seiklust. Söögisõltlase neelud käivad enamasti teatud toitude järele, ta planeerib ning unistab söömisest.
2. Kontroll
Sõltlaste elu keerleb ümber tungiva vajaduse kontrollida, et ta saaks tarvitada just siis kui tema tahab. Ta võib unustada olulised kokkulepped teiste inimestega kuid ei unusta ette valmistuda ja planeerida asju nii, et ta saaks endale sobival ajal tarvitada aineid või tegeleda „oma asjadega“.
Sageli usuvad inimesed siiralt, et nad suudavad sõltuvust kontrollida ja saavad igal hetkel loobuda kui vaid tahavad. Nad üritavad ennast parandada ja annavad lubadusi, et rohkem ei tarvita või ei käitu ebatervislikult. Kui sõltuvus on hakanud kontrollima kellegi elu siis tegelikkuses asjad nii ei lähe.
Endaga tehtud kokkulepete ja teistele antud lubaduste murdmine tekitab häbi. Sõltuvusse jäänud inimene ei taha endale tunnistada ega kellelegi rääkida, et tema elu on kaoses ja ta ei suuda lõpetada. Ta eraldub järjest enam enda mulli, kus keegi ei tea ega näe, mis tegelikult toimub.
Sõltuvuse esimene paradoks – mida rohkem inimene püüab ainete tarvitamist või enda käitumist kontrollida, seda enam ta kaotab selle üle kontrolli. Teine paradoks – mida raskem on tal ennast juhtida, seda enam tahab ta kontrollida väliseid olusid ja teisi inimesi. Sõltuvuse küüsis inimesed muutuvad sageli perfektsionistiks, kes hakkavad paaniliselt koristama või karmilt jälgima seda mida pereliikmed teevad või ei tee.
3. Tolerants
Sõltuvuse tekkeks on vaja regulaarselt suurenevaid koguseid. Kui plaan juua õhtul klaas veini lõpeb pudeliga siis esimene kord hakkab enamasti väga paha olla. Kui pudel veini õhtu jooksul muutub tavaliseks siis ei pane ta seda enam tähele, see on normaalne eluviis.
Ka protsessisõltuvuste puhul kujuneb aja jooksul välja tolerants. Tegevus ja olukord, mis alguses tekitas põnevust või aitas rahuneda, muutub tavaliseks. Selleks, et kogeda samasugust rahulolu või erutust, kulub rohkem aega või otsitakse järjest intensiivsemaid elamusi.
Kuigi tegevused on erinevad, on muster sama – aju harjub tegevusest saadava dopamiinilaksuga ning sama tugeva emotsiooni saavutamiseks on vaja suuremat või pikemat stimulatsiooni.
Tolerants ei väljendu ainult aja või koguse suurenemises. Sageli harjub inimene ka kaasnevate tagajärgedega. Olukord, mis alguses tekitas süütunnet, ärevust või hirmu, muutub aja möödudes tavapäraseks.
Nii hakkabki ta pidama normaalseks pidevat alandamist, stressi, unepuudust, võlgu, konflikte või emotsionaalset kurnatust. Ta ei ei pea enam oluliseks, kui palju on tema elukvaliteet langenud, sest taluvusvõime on muutunud liiga suureks.
4. Jätkamine hoolimata tagajärgedest
Üks olulisemaid sõltuvuse tunnuseid on see, et jätkatakse sisse harjunud eluviisi hoolimata kahjulikest tagajärgedest. Inimene võib kaotada raha, jääda tööst ilma, kaotada partneri või laste hooldusõiguse, kuid ta ei suuda tunnistada, et tal on tõsine probleem või et ta peaks minema ravile ja teraapiasse.
Aja möödudes harjub inimene elama piiri peal. Pidev ebakindlus tuleviku osas, tülid, unepuudus, ärevus, depressioon või pereliikmete pettumus on muutunud normaalsuseks. Hoolimata tagajärgedest usub ta ikka veel, et ta suudab kontrollida ennast ja oma sõltuvust.
Tagajärjed, mis kahjustavad inimese toimetulekut ja teiste pereliikmete turvalisust eristavad harjumust sõltuvusest. Kui sinu eluviis on hakanud kahjustama sinu emotsionaalset tervist, majanduslikku toimetulekut, tööelu, suhteid, siis on põhjust võtta midagi ette.
Millal tasub otsida abi?
Häbi paneb inimese uskuma, et ta peab oma probleemidega üksi toime tulema. Tegelikult on üksinda väga raske jagu saada, sest sõltuvused tekitavad tohutus koguses piinlikke olukordi. Just seetõttu jõutakse abi otsimiseni alles siis, kui inimene on juba kaotanud midagi väga olulist.
Nõustamisele tasub minnna kohe kui sul on tekkinud kahtlus, mitte alles siis kui kõik on kontrolli alt väljas. Kui sa märkad endas mitut sõltuvuse ohumärki siis ei maksa loota, et asi laheneb iseenesest.
Hea võimalus on alustada ausast enesevaatlusest. Küsi endalt või aruta usaldusväärse inimesega:
• Kui palju aega kulutan ma selle aine või tegevuse peale mõtlemisele?
• Kas ma suudan lõpetada siis, kui olen otsustanud?
• Milliseid tagajärgi on see harjumus juba põhjustanud minu tervisele, suhetele, tööle või rahalisele olukorrale?
• Kas minu lähedased on väljendanud selle harjumuse pärast muret?
Sõltuvused ei teki üleöö ega puuduta ainult alkoholi või narkootikume. See võib välja areneda ka täiesti normaalsetest ja igapäevastest tegevustest – tööst, ostlemisest, treenimisest, nutiseadmetest, seksist ja isegi suhetest. Olenemata sellest, millest inimene sõltub, korduvad sageli samad ohumärgid: sundmõtted, kontrolli kaotamine, tolerantsi kasv ja jätkamine vaatamata masendavatele tagajärgedele.
Kõige olulisem samm on märgata neid muutusi võimalikult varakult. Mida kauem sõltuvus kestab, seda enam hakkab see kujundama inimese mõtteid, eluviisi ja suhteid. Samas ei pea keegi sellega üksi toime tulema. Taastumine algab hetkest, mil inimene julgeb endale ausalt tunnistada, et tal on probleem, ning otsustab abi vastu võtta.