Autor: Annika Karindi
Oled ilmselt sinagi kuulnud või lugenud lapsevanematest, kes püüavad oma luhtunud unistusi laste kaudu ellu viia. Või emadest-isadest, kes võitlevad iga hinna eest oma lapse õiguse eest, sest tunnevad, et lapsele tehakse liiga. Võib-olla oled isegi mõelnud, miks mõni vanem oma täiskasvanud lapse ellu nii tugevalt sekkub. Mina olen. Ja vahel ka neid vanemaid hukka mõistnud. Kuni sain ise emaks.
Kui mu tütar sündis, ei osanud ma veel aimatagi, et hakkan sest peale elama justkui kahte elu – enda ja tema oma. Esikohal tema elu. Kui laps on veel väike, on see ju ka mõneti mõistetav, ta ei saa ju ise veel millegagi hakkama, oledki lapsevanemana justkui tema käepikendus. Kui see aga jätkub erinevate teemadega kuni lapse täiskasvanuks saamiseni, on väga sinisilmne mõelda, et kui ta kodust välja kolib, küll see siis järele jääb. Ilmselt mitte.
Ma ei ole kunagi tahtnud oma tütart kontrollida. Arvasin aastaid, et olen lihtsalt kontrollifriik, ülemuretseja ja -mõtleja nagunii. Alles nüüd olen hakanud aru saama, et iga halb hinne, iga tagasilöök või keerulisem eluetapp puudutas minus midagi väga palju vanemat. Midagi minu lapsepõlvest.
Terapeudina olen ma harjunud küsima, kust mingi tunne pärineb. Seekord pidin selle küsimuse esitama iseendale. Mis hetkel ma otsustasin, et minu väärtus sõltub sellest, kas ma olen midagi saavutanud? Millal õppisin, et tubli olemine toob armastust, eksimine aga hirmu või häbi?
Ühel hetkel alles hiljuti taipasin midagi, mis oli korraga vabastav ja väga valus. Ma ei kartnud ainult seda, et mu tütar saab haiget. Ma kartsin, et kui temaga midagi juhtub – kui elu ei lähe nii nagu ta on lootnud või kui ta ei vasta maailma ootustele, siis tähendab see midagi ka minu kohta. Nagu oleks minu väärtus emana seotud sellega, kui hästi temal elus läheb.
Selle taipamise valguses hakkasin märkama, et ma ei ela siiani ainult oma elu. Ma elan kahte elu. Piirid on paigast ära. Terved piirid ei tähenda ainult seda, et laps peab ise õppima iseseisvuma. Mõnikord tähendab see hoopis seda, et vanem õpib loobuma vastutusest, mis pole kunagi tema oma olnudki. Minu ülesanne emana ei ole tagada, et lapse elus ei oleks valu, ebaõnnestumisi või pettumusi. Minu ülesanne on olla olemas siis, kui need hetked juhtuvad.
Kui laps õpib, et tema väärtus on seotud saavutuste või „õigesti olemisega“, siis võib täiskasvanuna kehtida sama mõõdupuu ka oma lapse suhtes. Mitte pahatahtlikkusest või tingimustega armastamisest vaid hirmust. Hirmust, et maailm aktsepteerib sinu last vaid teatud tingimustel. Sa kardad, et maailm ei ole tema vastu piisavalt hell.
Ma ei ole sellest mustrist veel täiesti vaba. Aga täna oskan endalt küsida: Kas ma püüan praegu kaitsta oma tütart või seda väikest tüdrukut enda sees, kes siiani päriselt ei usu, et tema väärtus ei sõltu tema saavutustest, suhtestaatusest ega sellest, kuidas teised teda näevad. Kas ma olen väärtuslik ka siis, kui inimene, keda kõige rohkem armastan, ei vasta kõigile maailma ootustele?
Mõnikord ei hoia vanem liiga kõvasti kinni mitte sellepärast, et ta ei usaldaks oma last, ta hoiab kinni sellepärast, et tema enda sisemine laps ei ole kunagi saanud kogeda, et tema väärtus ei sõltu täiuslikkusest. Sest alles siis, kui vanem usub, et tema enda väärtus ei sõltu täiuslikkusest, saab ta selle teadmise päriselt ka oma lapsele edasi anda.
Annika Karindi
holistilise regressiooni terapeut