Kas eelmised elud või „eelmised elud“?

8. juuni 2022 | Artiklid, Psühholoogia, Teraapia

Postituse autor: Marina Paula Eberth

Holistilises regressiooniteraapias on „eelmise elu“ regressioon teiste regressioonide kõrval üks terapeutiline tööriist, mis aitab läbi töötada sisekonflikte ja emotsioone – tegemist on tänase elu teadvustamata probleemide projektsiooniga, mitte eelmise eluga. Enamasti töötavad holistilise regressiooni terapeudid küll lapsepõlve kogemustega.

Regressiooniteraapia põhimõte on lihtne. Enamuse psühholoogiliste ja psühhosomaatiliste probleemide põhjus asub minevikus. Kui see põhjus üles leida, olukorda taaskogeda ja toimunut mõista, toimub tervenemine. Holistilises regressiooniteraapias ütleb terapeut kliendile „liigu ajas tagasi“. Tegelikult ei toimu mingit ajarändu. Me liigume alati ainult tuleviku poole ja igal ajahetkel oleme me tegelikult olevikus. Regressioon minevikku tähendab ühenduse loomist selle minevikuga, mida me olevikus kaasas kanname, mis sisaldab konfliktset infot ja on tänaste probleemide põhjuseks. Need on tunded, mõtted ja kogemused, mis pole tänase minaga harmooniliselt ühendatud. Näiteks klient regresseerub olukorda, kus ta on neli aastat vana ning tunneb hirmu ja häbi. See 4-aastane laps on „minevikku kinni jäänud“ ning täna tunneb klient analoogsetes olukordades samu tundeid, ise aru saamata, miks. Kui traumaatiline kogemus on leitud, töötatakse see läbi ning klient saab eluga edasi minna ilma, et minevikus toimunu teda mõjutaks.

Kust tuleb see mälumaterjal, mida klient oma „eelmise elu“ rännakul kogeb? Rännakul kogetu peegeldab seda, mis on oluline inimese praeguses elus. Teadvustamata probleemid ja konfliktne materjal projitseeritakse uuele ajatasandile ja kirjeldatakse sündmustena. Klient „lobiseb välja“ selle, mida tema egokaitsed senimaani varjus on hoidnud. Konfliktid ja dilemmad regressioonis on alati seotud hetkel aktuaalsete probleemidega ja näitavad selgelt seda, mis muidu varju jääks.

„Eelmise elu“ kogemused on tavaliselt visuaalsed ja värvilised, mõnikord tuntakse ka lõhnu ja kuuldakse helisid. Kujutlused on reaalsemad ja sündmused loogilisemad kui unenäod. Stseenid rulluvad iseenesest lahti, kogemused elaksid nagu omaenda elu ja kujutlused võivad esile kutsuda kummalise tuttavlikkuse tunde. Kliendid tunnevad, et see pole lihtsalt fantaasia, kuna looga kaasnevad ehedad emotsioonid. Inimesed identifitseerivad end kindlalt ühe tegelasega, seda vaatamata võimalikele suurtele erinevustele välimuses, tööalas, soos, rassis ja teistes eluolulistes asjades. Nii nagu tavalise mälu puhulgi, tulevad mälupildid regressioonis esile haakudes momendil aktuaalse teemaga, mitte vastavalt ajalisele järgnevusele.

Tuleb märkida, et ka ilma terapeudi suunamiseta võib klient end ootamatult leida teisest ajastust ja kultuurikeskkonnast, olles peategelane sündmustes, mis tema olevikuellu ei kuulu.

„Eelmise elu“ regressioonist võib abi olla kliendile, kes arvab, et teab endast kõike, kuid vaatamata sellele on ikkagi silmitsi mõne probleemiga. Ka keeruliste suhete tagamaade uurimisel, foobiate ja psühhosomaatiliste sümptomite tervendamisel võib olla sellisest regressioonist kasu. Kui probleem on nii palju haiget teinud, et olevikuelu sündmuste taaskogemine võib olla liiga valus, võib „eelmise elu“ rännak olla kasulik, sest võimalik on toimuvat kõrvalt vaadata.

Kui tõepärane see on, mida klient sisemaailma rännakul kogeb?
Mälu uurijad kinnitavad, et me oleme võimelised mäletama neid asju, mida tegelikult kunagi juhtunud pole. Meie aju ei aita meil kujuteldava ja reaalsuses toimunu vahel vahet teha. Me mäletame seda, mida usume. Holistilise regressiooni terapeudid teavad, et regressioonis kogetu ei pruugi olla kliendi elulooline fakt. Näiteks kogeb klient rännakul lapsepõlveolukorda, kus teda seksuaalselt ahistati. Regressiooniteraapia ajaloos on palju juhtumeid, kus kliendid kaebavad terapeudi õhutusel kohtusse oma vanemaid ja sugulasi, ainsaks tõendusmaterjaliks regressioonis kogetud mälupildid. Kui klient ise ahistamist ei mäleta, võib see olla toimunud, kuid sama hästi võib kujutluse sellest põhjustada emotsionaalne või vaimne vägivald ja üldine turvatunde puudumine lapsepõlves. Mõlemal juhul vajab klient abi. Holistilise regressiooni terapeut oskab neil kujutlustel vahet teha, ta lähtub kliendi tõest ja aitab sündmuse nii läbi töötada, et tulemuseks on vabanemine, puhastumine ja meelerahu. Mälupildid saavad rahulikult teiste minevikumälestustega ühineda.

Kuni teadlastel pole vastust küsimusele „mis on teadvus“, ei ole võimalik anda teaduspõhist selgitust sellele, miks ja kuidas kerkivad kliendi psüühikast esile sellised lood, mis aitavad tal end mõista ja mis peatähtis, vabaneda sümptomitest ja probleemidest nii, et need enam tagasi ei tule.

Nii palju on aga selge juba täna, et oma tõelist eelmist elu pole võimalik kogeda meditatiivses lõõgastuses sohval pikutades, ka mitte hüpnoosi tulemusena saavutatud sügavas transiseisundis. Vaja on mõelda sellele, et meel ja hing toimivad täiesti erinevatel tasanditel. Ken Wilber kirjutab, et konkreetsed mälestused toimunud sündmustest koos kaasnevate mõtete ja emotsioonidega kuuluvad meele valdkonda ja ei rända elust elusse. Surres jääb kõik see koos kehaga maha. See on hing, kes rändab elust elusse ja hing ei ole mälestuste, ideede või uskumuste kogum. Selleks on vaja erakordset keskendumisvõimet ja oskust meisterlikult juhtida oma teadvuse voogu, et suuta kogeda seda, mis on teisel pool surma. Näiteks mõned erilise koolituse saanud tiibeti laamad suudavad seda peale aastatepikkust treenimist.

 

Marina Paula Eberth holistilise regressiooniteraapia seanssi tegemas. Fotograaf: Iris Anna Harjo, pildistatud 8.07.2002 Tallinnas (Tartu mnt 13).

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.