Olemise ilu

11. apr. 2022 | Armastus, Artiklid, Pere, Psühholoogia, Suhtlemine

Postituse autor: Külliki Koppel

Oled Sa kunagi mõelnud, mis on Sinu elu kolm ilusaimat hetke. Tõenäosus, et siia kolmikusse satuvad laste sünd, armastatuga kohtumine või abiellumine on väga suur. Kui nüüd aga laiendada seda TOPi kümneni või kahekümneni siis mis sinna veel mahuvad? Tõenäoliselt suuremad õnnestumised – näiteks erinevate koolide lõpetamine, oma kodu soetamine, unistuste reisid, karjääri-, spordi-, või loomingulised saavutused. Kui neid sündmusi seada tähtsuse järjekorda, siis mis määrab järjekorras paiknemise? Mis on see määrav tunne, mille järgi otsustad? On see rõõm, õnn, rikkus, optimism, enesekindlus, ülevus, saavutustunne, võimekus, armastus? Mis on Sulle kõige tähtsam?

Kui aga jätta hetkeks kõrvale kõik eelpool nimetatud erilised sündmused ja keskenduda lihtsalt olemise ilule. Seda võib olla isegi keeruline mõista, mida see tähendab. See ei ole tegemine, see on lihtsalt olemine. Oled ükskõik millises hetkes ja suudad olla rahus ning kerguses, armastuses ja rõõmus. Ning tohutus tänutundes, kõigi väikeste asjade eest mis Su ümber on! See tähendab inimesi, nende säravaid silmi, siiraid sõnu ja sooje kallistusi. Nemad loovad selle tunde. Või õigem oleks öelda, et Sina lood selle tunde, kogedes kõike seda. Selles olemises puuduvad maskid ja suurustamised, selle asemel huvitutakse inimestest ja nendega toimuvast – siiralt. Jagatakse unistusi, valukohti ja vaatenurki. Hoolitakse ja usaldatakse. Kus tead, et Sa võid olla Sina ise, väljendada omi mõtteid, hulle ideid ja tundeid, ühesõnaga kõike, mis tuleb. Sind mõistetakse ja armastatakse ning hinnatakse just selle pärast, et julged olla ehe – just see üks ja unikaalne Sina ise! Kas see poleks mitte imeline!

Aga miks mitte otsustada, et edasised hetked Sinu elus ongi sellised. Liiga naiivne? Võib-olla küll. Aga kui on piisavalt usku ja usaldust, siis miks mitte võtta vastu selline elumäng. Kaotada ei ole ju midagi, aga võita nii palju! Selles olemises saad maha jätta seljakoti oma mineviku taagaga, kust kergitasid teadmatusest pead nii ohver, süüdistaja kui päästja või sisemine kriitik ja jumal teab, kes veel sisemaailma mängukaaslastest!

Selle asemele valiksin mina küll elada avatud südamega omas mahlas ja eheduses. See ei tähenda naiivsust, et eelpool nimetatud mängukaaslasi või raskemaid tundeid mul enam ei ole ega tule. See tähendab, et kui nad oma pead tõstavad, siis usaldan oma teadlikkust, kuidas end sisemiselt soovitud olemise ilusse juhtida ja särada iseeneses. See sisemine sära ja olemise ilu on meis kõigis olemas, tuleb lihtsalt kiirete asjatoimetuste kõrval otsustada see üles leida!

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.