Autor: Mirjam Vili
“See, kes vaatab väljapoole, unistab. See, kes vaatab sissepoole, ärkab.”
– Carl Gustav Jung
Paljude inimeste elus võib tulla aeg, mil välismaailma seletustest enam ei piisa sisemiste küsimuste mõistmiseks. Kui harjumuspärased vastused enam ei rahulda ja tavapärased lahendused tunduvad pinnapealsed, tekib vajadus vaadata sügavamale. Mitte selleks, et leida kiiret vastust, vaid et kuulata, mis tegelikult elab meis endis. Alljärgnev ei ole teadusartikkel ega valgustatud õpetus – lihtsalt ühe inimese katse mõista, mis toimub siis, kui mõistus väsib ja hing tahab midagi enamat. Kui see lugu tundub veidi tuttav või ajab sind korraks kulmu kergitama, siis on juba midagi olulist sündinud.
Üks isiklik kogemus
See juhtus nüüdseks juba enam kui kümme aastat tagasi, kui üks kliiniline psühholoog piilus mind seansil oma kohvitassi tagant, andis mulle täitmiseks depressioonitesti ja ütles lõpuks: „Mõõdukas depressioon, soovitan hakata võtma antidepressante.“ Ise seletas, et see on nagu luumurruga – kui käsi on katki, siis me paneme ta kipsi. Seega – pane ravimid peale ja ära sügavalt mõtle järgmistel nädalatel.
Okei, ma mõtlesin. Sa nimetasid seda minu tänast ühetunnist etteastet depressiooniks. Kuid mulle on see sõna nagu halva filmi pealkiri – ütleb midagi, aga ei aita mul ikka aru saada, miks see kõik nii hull on. Mind huvitab, miks ma nii tunnen! Ja mitte ainult natuke, vaid tegelikult väga palju! Ma tahan kaevuda oma depressiooni kiht kihi haaval, sest sealt võib välja tulla kõige ausam lugu, mida ma enda kohta kunagi kuulnud olen!
Mida ma oleksin tol hetkel vajanud? Eksistentsiaalset mõistmist, mitte ainult sümptomite haldamist. Tunnet, et mind nähakse ja kuulatakse inimesena, mitte „juhtumina“. Teejuhti, kes oleks aidanud mõtestada minu kogemust ja eksistentsiaalseid küsimusi. Seega tähendust, mitte pelgalt tõdemust, et aju-uuringuid arvestades on loogiline, et ma nii tunnen. Samuti selgust terapeudi rollis ja piirides. Tagantjärele mõeldes oleks ju tore, kui kliinilised psühholoogidki kuskil selgelt mainiksid, et nad ei ole ei eksistentsiaalsed nõustajad, tähenduse otsingute toetajad ega vaimsed teejuhid. Klientidele oleks see vähemalt sama oluline teadmine kui see, mida alternatiivterapeudid vahel kohustuslikus korras rõhutama peavad – et nemad „ei ravi“.
Tookord jäin oma mõtetega üksi. Alles mõni aasta hiljem jõudsin teraapiasse, mis küll ei lähtunud rangelt teaduspõhistest meetoditest, ent mille mõju oli vahetu ja sügavalt tunnetuslik. Tunnistan ausalt, pärast seanssi käis korraks peast läbi mõte, kas see äkki kriminaalne pole, ennast nii hästi tunda. Kui see abi pole teaduse templiga, kas siis on üldse „lubatud“ ennast nii hästi tunda? Ja veelgi hullem – kui enne oli nii halb ja nüüd on järsku nii hea, siis kas see on äkki hoopis mingi patoloogia? Teadupärast on patoloogia ju kõrvalekalle normist.
Paljud usuvad, et tõeline muutus peab olema ratsionaalne, mõõdetav ja tõenduspõhine. Kui midagi ei mahu sellesse kitsasse raamistikku, tundub see vähem „päris“, kuigi sisimas tunneme teisiti. Nii jääb tähenduslik toetus paljudele kättesaamatuks. Siin on mõned mõtted neile, kes hetkel otsivad vastuseid samas kohas, kus minagi kunagi olin. Tegemist on ühe võimaliku tõlgendusega psühholoogia teaduspõhisuse piiridest, mitte ühemõttelise hinnanguga kogu valdkonnale. Käesolev tekst ei sea kahtluse alla teaduslikku psühholoogiat kui sellist, vaid tõstatab küsimuse selle võimaliku kauguse kohta indiviidi unikaalsest kogemusest. Raske on ülehinnata teadusliku psühholoogia panust diagnooside, ravi ja teooriate täpsustamise valdkonnas. Samas võib küsida, kas subjektiivne kasulikkus tähendab alati teaduspõhisust.
Teadus ei ole tõde, vaid tööriist
Teadus tugineb tõenditele ja katsetele, mis peavad olema kontrollitavad ja korratavad. See tähendab, et teadus on pidevas muutumisess – see ei ole dogma. Kui ilmnevad uued tõendid või paremad seletused, korrigeerib teadus oma seisukohti. Ka psühholoogiateadus pole kivisse raiutud, vaid arenev teadmiste süsteem. Kui täna soovitatakse üht teraapiavormi kui teaduspõhist, võib homne uurimus näidata, et mõni teine meetod toimib paremini. Just see valmisolek ennast korrigeerida ja edasi areneda näitab teaduse tugevust. Samas tähendab see ka seda, et tänane „õige“ teadus võib homme osutuda täpsustatud valeks. Seetõttu ei peaks teraapiameetodi valik tuginema ainult sellele, kas see on hetkel „teaduspõhine“. Oluline on kuulata iseennast, hinnata oma tundeid ja kogemusi ning teha otsuseid kooskõlas sisetundega, mitte tugineda üksnes üldistele teaduslikele soovitustele.
Tähendus algab seal, kus mõõtmine lõpeb
Teadus nõuab mõõdetavust – tulemusi, mida saab numbriliselt analüüsida. Paljusid psüühilisi kogemusi (nt lein, identiteet, eksistentsiaalne kriis) ei saa aga lihtsalt kvantifitseerida ja nende mõõtmine võib hoopis tähenduse varjutada. Teaduslik psühholoogia püüab tuvastada üldkehtivaid seaduspärasusi, kuid inimkogemusi ja väärtusi ei ole alati võimalik mõõta. Teadus suudab jälgida aju aktiivsust ja keha reaktsioone, kuid ei suuda täielikult kirjeldada, mida tähendab olla „sina ise“ või kuidas täpselt tunned armastust, valu või tähendust. Neuroteadus uurib aju, kuid ei ole suutnud seletada, mis on teadvus või kust tulevad mõtted ja tunded. Samamoodi ei oska teadus seletada, miks armastus on nii võimas ja eriline tunne. Kui sünnib geniaalne mõte, ei tea teadus täpselt, kuidas see tekkis. Küsimused elu sügavamast tähendusest, universumi eksistentsist ning surmajärgsest elust jäävad teaduse piiridest välja. Neid teemasid teadus ei suuda kinnitada ega ümber lükata. Teadus ei tea, miks me siin oleme ega mis on elu eesmärk.
Tähenduse otsimine ei ole intellektuaalne harjutus, vaid kogemuslik tee
Teaduspõhised käsitlused ja testid aitavad, kui inimene vajab struktuuri, kiiret tuge ja konkreetseid samme. On ju loogiline, et uppujalt ei hakka me küsima, miks ta ujuda ei oska. Nii võib ka tähenduse otsimine olla võimatu, kui inimene on sügavas depressioonis. Testid aga ei aita või isegi kahjustavad, kui inimene otsib mõtestatust, suhestumist või tunnet, et teda kuulatakse inimesena, mitte juhtumina. Mõlemal lähenemisel on oma koht. Küsimus on selles, mis on sobiv konkreetsele inimesele konkreetses olukorras. Isegi kui kaks inimest saavad depressioonitestis sama tulemuse, võivad nende sisemaailmad olla sedavõrd erinevad, et üks võib vajada kiiresti haiglaravi, teine aga abi, et mõista, mis tema sees pärast kaotust, suhete muutust või elu pöördepunkti toimub. Ka Carl Rogers on kritiseerinud psühholoogia liigset kaldumist objektiivsuse ja mõõdetavuse poole. Ta rõhutas, et terapeutiline muutus sünnib empaatilises ja hinnanguvabas suhtes. Tema sõnul: „Ainult klient teab, mis temas toimub – mis on valus, mis on oluline ja kuhu minna.“
Millest algab tähenduse otsimine?
Tähenduse otsimine algab sageli valmidusest küsida teistsuguseid küsimusi – mitte ainult „Mis mul viga on?“ või „Kuidas seda ära parandada?“, vaid ka: „Milleks see kogemus tuli? Mida see mulle näitab? Kelle lugu ma elan? Kus on peidus mu tõeline tahe või kutse?“ Need küsimused eeldavad kohalolu, sisemist ausust ja julgust süveneda oma olemusse sügavamalt. Kuigi vastuste otsimine võib viia meid väljapoole ranget teaduslikku psühholoogiat, ei pea see tee alati tähendama teaduspõhiste meetodite hülgamist. Näiteks holistiline regressiooniteraapia toetub mitmele psühholoogiateooriale ja arusaamale, mida kasutatakse ka teaduspõhises psühhoteraapias (nt kiindumusteooria, kaassõltuvuse dünaamikad, Karpmani draamakolmnurk, traumapsühholoogia, ajuprotsesside mõistmine) ning kaasab ka jungiaanlikku ja transpersonaalset psühholoogiat, pakkudes süvapsühholoogilist ja vaimset raamistikku inimese sisemaailma mõistmiseks.
Tähenduse avastamine võib alata päritolupere ja perekondlike mustrite uurimisest, mille kaudu mõistame, kuidas meie peresüsteemi uskumused, traumad ja allasurutud emotsioonid kanduvad edasi ühest põlvkonnast teise. Kui keegi pidi peres vaikima või kannatama, võib see muster ilmneda meis endis – kuni suudame küsida: „Kelle lugu ma elan? Kas see on minu lugu või suguvõsa pärand?“ Selline süsteemne töö aitab valgustada nähtamatuid lojaalsusi ja sidemeid minevikuga, pakkudes uut tähendust sellele, mis esmapilgul tundub isikliku kannatusena. Vaimsed lähenemised, sealhulgas transpersonaalne psühholoogia, toovad esile hinge valikud ja elumissiooni, küsides: „Mida minu hing siia õppima tuli? Milliseid õppetunde kannab see kogemus?“ See ei ole kannatuse õigustamine, vaid sügav valmisolek näha raskustes võimalust kasvada, ärgata ja leida ühendus iseendaga. Duaalsuse ületamine – ehk loobumine „õige“ ja „vale“ eristamisest – aitab mõista, et elu nüansid, nagu valu ja rõõm või valgus ja vari, on lahutamatud osad ühest tervikust. Sümbolid, arhetüübid ja unenäod aitavad tõlkida sisemisi kujundeid tähenduseks. Jungiaanlik ja transpersonaalse psühholoogia raamistik võimaldab mõista oma sisemist lugu kui elu mütoloogiat, mis peegeldub välismaailmas ja annab kogemustele sügavuse ning väärtuse. Seega tähendab tähenduse leidmine valmisolekut kogeda, küsida, peegeldada ja aktsepteerida oma kogemust tervikuna ka siis, kui see ei mahu ühegi teadusliku küsimustiku raamidesse.
Kokkuvõte
Sõnast saadakse jõudu. Kui keegi näitab sulle teed, ära unusta, et kõnnid seda ise. Iga inimese tee paranemisele on unikaalne, see ei alga alati teadusuuringust ega lõpe diagnoosiga. Isiklik kogemus ja sügavam tähenduseotsing võivad sageli nõuda midagi enamat kui teaduspõhised meetodid suudavad pakkuda. Seetõttu on oluline väärtustada nii teaduspõhist ravi kui ka inimlikku, eksistentsiaalset ning holistilist lähenemist, mis toetab inimest tervikuna, pöörab tähelepanu tema sisemaailmale ja ei keskendu üksnes sümptomitele.