Ma arvan, et meil kõigil on selleks eluks ette nähtud nii öelda lennukoridor. See koridor, kus sirutada oma tiibu ja tõusta kõrgele ning lennata kaugele.
Mida see tähendab? Kõlab piiravalt?
Ei, vastupidi, see annab tohutu vabaduse ja sellega koos kerguse ning jõu.
Meie tänane kultuuriruum surub meile peale lähenemist, et me suudame kõike. See on justkui ainult tahtejõu küsimus. Pingutamise küsimus.
“Kui sa tahad, siis sa võid kõike saavutada!”
“Sky is your limit!”
“Sa ise sead endale klaaslae, sa võid olla ükskõik kes, kui sa sellesse piisavalt panustad!”
“Kui sa endasse usud, siis võid ükskõik mida saavutada!”

Olen mingil hetkel ka ise sellesse kiivalt uskunud ja neid lauseid kasutanud. Tänaseks olen ma oma nägemust oluliselt muutnud. Ma näen, kuidas see lähenemine on lõhkunud mind ja meid kõiki ning see lõhub halastamatult edasi. Meil on piirid ja see on vabastav, mitte piirav.
Me tahame, et meil oleks rohkem valikuid, õigemini lõputud valikud. Me eeldame, et see annab meile suurema vabaduse. Vabaduse valida lõpututest võimalustest. Tegelikkuses kipub suur valik meid hoopis segadusse ajama, ärritama ning tekitab stressi.

Lõputu valik tekitab meis rohkem otsustamatust, meid tabab FOMO, sest kardame, et jääme valikut tehes hoopis millestki paremast ilma. Me tunneme suuremat pettumust oma valikute pärast, sest mida kõike oleks veel saanud. Tiina ju sai ja Kristel sai hoopis selle ja Markost ma ei räägigi. Me hakkame ennast arutult võrdlema ja oma valikute läbi endale hinnanguid andma.

Aga Tiinal, Kristelil ja Markol on hoopis teised tugevused, kired ja eesmärgid siin elus. Kuid nad on võib-olla tänases ühiskonna poolt seatud raamistikus edukad, populaarsed, kaugemale jõudnud jne. Seega sa tuled oma keskmest välja ja tahad seda, mida nemad. Tahad! Aga, kas sa vajad?

Meie ühiskonnas on täna veel piinlik tunnistada, et su võimetel on PIIRID. Tunnistada, et sa polegi kõikvõimas.
Kõigi võimetel on piirid!

Sa ei suuda kõike, sa ei saa olla kõiges hea – see pole nii ette nähtud.
Meile on antud piiritletud menüü, nimega keha. Sul on teatud anded, teatud energiakogus ja teatud eelistused.
Sa EI PEA olema kõike.
Sa EI PEA omama kõike.
Sa EI PEA tegema kõike.

Idee, et kõik on võimalik, paneb sind enda pärast muretsema, seeläbi rohkem väljast otsima, välistele ootustele ja standarditele vastama. See lõputu valik tekitab rohkem täitmatust ja rahulolematust. Sa killustad ennast ja kaotad sideme endaga. Rabeled nõrkemiseni.
Oma piiride teadmine on tähtis. Hoopis see lõdvestab sind ja teeb vabaks.
Kui sa tead ja mõistad ennast ning toimetad enda keskmest, siis lendad palju kõrgemale ja
kaugemale. Sest sa lendad oma rajal, mööda enda kõrgemat hingeteed.

Meie jaoks on täiuslikkus tihti see, kui meil on ainult tugevused. Tegelikkuses on täiuslikkus värviline, selles on tugevad, nõrgad ja keskmised küljed. Täiuslikus ei ole igav ja ühtlane. Täiuslikkus on värviline, konarlik ja kindlasti ehe. Kõrge enesehinnanguga inimene ei arva, et tal on ainult tugevused. Kõrge enesehinnanguga inimene näeb ennast võimalikult realistlikult – ta mõistab kuhu ta siin maailmas sobitub. Ta elab rohkem keskmest.

Enesehinnang koosneb kahest komponendist: enesetõhusus ja eneseväärtustamine.
Enesetõhusus on usk endasse – ma saan hakkama, ma tulen toime elu väljakutsetega ja saavutan, mida soovin. Selles oleme me head, kohati äärmuslikud, nagu eelnevalt sai mainitud. Eestlastena oleme proovinud ju viimase 30 aastaga jõuda järgi ja minna mööda arenenud EU riikidest. Olemegi, aga küsimus on selles hinnas, millega selle saavutanud oleme.
Eneseväärtustamine on sügav teadmine, et olen väärtuslik, olen väärt parimat. Ja see teadmine väljendub praktikas, mitte ainult meie sõnades. Sa käid oma sõnade järgi. Vaadates enda ümber, siis näen, et see pool kipub meil üsna nõrk olema.
Me kihutame gaas põhjas ühe saavutuse juurest teise juurde, ühe kohustuse juurest teise juurde, ühe eesmärgi juurest järgmise juurde, küsimata selle lähenemise tegelikku hinda. Me oleme alles nüüd hakanud vaikselt nägema, mida see meiega teeb ja isegi praegu ei taha me hästi seda tunnistada
Me küll räägime, et oleme parimat väärt, kuid meie teod ei tule järgi. Me kannatame ära, me surume läbi, me peame vastu, me ei vingu ega virise, me ei halise, me teeme ära. Aga mis on selle hind? Pidev väsimus? Kurnatus? Katkised suhted? Tühjusetunne, mida täidame sõltuvustega? Ärevus, mida vaigistame toidu, alkoholi või ravimitega?
Me ei tea, mida tähendab enesekaastunne, me peame seda enesehaletsuseks. Me ei tea, mida tähendab enda armastamine praktiliselt argipäevas, me peame seda enda hellitamiseks kallite asjade või teenustega.
Me ei ole endalt küsinud, kas see kiirustav ja pidev edasipürgimine on ikkagi ennast väärtustav käitumine. Viimase 3 aasta kriiside tõttu on paljud esimest korda selle üle mõtlema hakanud, sest elu tõmbas pidurit ega lasknud vanamoodi autopiloodil jätkata. See pealesunnitud mõttepaus on omakorda aga käivitanud paljudes sisemise kriisi – autopiloodil toiminud karjäär ja paarisuhe, kohvi ning magusa peal üleval hoitud energia, pidev enda tegevuses hoidmine ebameeldiva tunde vältimiseks jne.
Sa tead, et vanamoodi ei saa aga uutmoodi ka ei oska. Teoorias võime me ju targad olla, kuid oma elus asju praktikasse valada võib olla vahel väga keeruline. See nõuab muutust, muutmist ja see on hirmutav, kas me tunnistame seda endale või mitte.
Eneseväärtustamine tähendab erinevatele inimestele, erinevatel eluperioodidel natuke erinevaid asju. Eneseväärtustamine pole ainult see, et töötad vähem, käid vahel massaažis, ostad tervislikumat toitu, püüad rohkem liikuda ja küsid väärilist palka. See on palju laiem ja ning palju isiklikum. Vahel võib see tähendada hoopis rohkem tööd ja vähem liikumist. Kõik oleneb stardipunktist.

Selleks, et mõista, mis on just sinu jaoks ennast väärtustav käitumine, on sul vaja ennast tunda. Sul on eeskätt vaja teada oma väärtusi, oma tugevusi ja nõrku külgi, oma peamisi baasvajadusi ning hirme, mis sind vanadesse mustritesse tagasi kisuvad. See eneseteadlikkus aitab sul argipäevas teadlikumalt elada ning teha nii suuri kui ka väikeseid otsuseid oma keskmest lähtuvalt, ennast hoolivamalt. See on minu jaoks eneseväärtustamine ja omakorda selles lennukoridoris püsimine.
Selles kiirustamises oleme õppinud otsima kiireid lahendusi, aina kiiremaid viise, et saavutada soovitud tulemus. Näen, kuidas nüüd püütakse seda kiirust rakendada ka eneseleidmises. Siin see kahjuks ei toimi. Mida kauem oleme ennast autopiloodil ümbritsevaga kohandanud, seda kauem võtab aega kodutee leidmine. See on teekond, mis võib vahel olla ka konarlik, valus ja väsitav. Samas on see teekond täis ka mõnusaid avastusi, ehedaid hetki ja sellel on tõeliselt ahvatlev sihtpunkt.
Mis on sinu järgmine samm sellele põneval enesega tuttavaks saamise teekonnal?

Katrin Alujev
www.katrinalujev.ee