Seksuaalsest väärkohtlemisest aitab üle teraapia

29. nov. 2019 | Artiklid, Psühholoogia, Suhtlemine, Teraapia

Postituse autor: Pille Alaver

Autor: Pille Alaver

Artikkel ilmus ajakirjas TervisPluss, oktoobris 2019

 

Terapeut kuuleb peale teraapia lõppemist harva, kuidas kliendi elu edasi kulgeb. Seda väärtuslikum on see, kui inimene võtab tagasiside andmiseks ise ühendust ja on nõus tervenemisprotsessi teistega jagama. Siin on jutuajamine 44aastase naisega, kes lapsena koges lähisugulase poolt seksuaalset väärkohtlemist.

Millise probleemiga Sa teraapiasse tulid?

seksuaalne väärkohtlemineSee oli minuga lapsena juhtunud lugu, mille mu aju oli küll ära blokeerinud, kuid see segas mu elu ja muutis suhted meestega keeruliseks. Hetkedel, kui kõik meelde tuli, ei suutnud ma kuidagi üles tõusnud ängi, valu ja häbiga toime tulla. Häbi oli ka tookord pärast juhtunut nii suur, et ma ei saanud sellest kellelegi rääkida. Võib-olla sellepärast blokeeriski aju juurdepääsu infole ära. See oli nii suur alandus, olin iseendaga nii kimpus, et marineerisin end selle süütunde ja häbi sees. Minus oli küsimus: MIKS ta minuga nii tegi?

Juhtunuga ma ise toime ei tulnud, see oli nii absurdne ja mõistusevastane, mingit selgitust ei olnud. Aga see sügaval olnud info tuli välja siis, kui minu elus oli teine raske olukord, valu tõstis ka vana juhtumi üles. Mulle meenus, et inimene, kes oleks pidanud mulle lapsepõlves pakkuma turvatunnet, soojust ja kaitset, mind aitama ja toetama, osutus tegelikult väärkohtlejaks.

Siis ma tulingi teraapiasse ja me rääkisime nendest asjadest palju. Väga suureks abiks oli mulle ka raamat „Läbimurre“ (Carolyn Ainscough, Kay Toon „Läbimurre“ Abiks lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuile). Selle raamatu ma lausa neelasin alla.

Olin varem püüdnud ka mujalt abi otsida, rääkinud psühholoogile sama lugu, aga tema ei osanud mind aidata. Me läksime koos partneriga psühholoogi juurde omavahelise paarisuhte teemaga ja lapsena toimunu tuli mulle seal meelde. Olin šokis ja rääkisin siis kõigest, mis meenus. Aga ma ei saanud tookord psühholoogilt mingit tähelepanu. Kuid nüüdsed holistilised rännakud sisemaailma olid minu jaoks kõige õigemad ja mõjusamad.

Kui vana sa juhtunu ajal olid?

Esimesel korral olin olin 11-aastane ja viimasel korral 17, mis seal vahel veel oli… Ma mäletan ainult esimest ja viimast korda.

Kuidas sinu partner reageeris?

Minu partner arvas, et ma liialdan, ja mul oli väga valus seda kuulda. Aga ma mõistan, et kui see sündmus on juba minu jaoks väga hull, siis teiste inimeste jaoks on see samuti raske ning neil võib olla soov sellist infot ignoreerida.

Kui sa lähed väärkohtlemise jutuga, tundub see nii absurdne ja uskumatu, eriti kui väljaspool ahistaja siseringi tuntakse teda hoopis teistsuguse inimesena. Siis peetakse pigem ohvrit valetajaks ja halvustatakse teda. Mõistsin, et teema on nii raske, et inimesed ei oska selliste asjadega ümber käia. Nad üritavad juttu naljaks keerata või väldivad seda. Parem on rääkida nendele, kellelt on võimalik abi saada ja kes sind kuuluvad.

Sinu elus oli veel üks ahistamise juhtum?

Jah, siis ma olin 17aastane. Seekord oli tegemist tuttava mehega, kes oli salakaval seelikukütt. Meil oli vanusevahe mitukümmend aastat ja ma ei osanud temalt mingisugust rünnakut karta. Ka siis ei osanud ma pärast juhtunut käituda, olin nii kohkunud ja ehmunud. Ei olnud kelleltki abi ka küsida. Vanematele ei julgenud rääkida, see oleks neile ilmselt suur šokk olnud ja nad poleks teadnud, kuidas mind aidata.

Nüüd ma teaksin mida ma teeks, kui minu laps tuleks sellise jutuga. Sellepärast ongi vanematel  vaja luua lastega usalduslik suhe, et lapsed julgeksid neile kõigest rääkida. Vanemad ise sageli hävitavad selle usaldusliku suhte.

Mida sa neil meeldetuleku hetkedel tundsid?

Ma tundsin rinnus teravat valu ja ängistust. Näiteks kui kusagil filmis oli mingi ahistamine või ülekohtu moment, siis ma reageerisin väga tugevalt. Tundsin justkui samu tundeid mida inimene filmis, aga enda traumaga ma seda seostada ei osanud. Mõtlesin, et olen lihtsalt empaatiline ega taha selliseid filme vaadata. Hiljem taipasin, et tegelikult oli reaktsiooni taga minu enda trauma. Nüüd see ei häiri mind enam, see on küll ebameeldiv, aga ma ei reageeri enam selliste tunnetega. Ma ei lähe enam selle situatsiooni sisse, jään pigem vaatlejaks, ega samastu filmis mängiva näitlejaga. Selles mõttes on elu nüüd kordi kergem ja ma pean endast palju rohkem lugu.

Üks asi mida ma pärast teraapiat tegema hakkasin, oli piiride seadmine. Tuli hakata ju piire kompama, sest need piirid olid enne väga kitsad. Ma olin ennast nagu kinni müürinud, kippudes end ülemäära kaitsma, kus polnudki seda vaja teha.

Mõtled piiride seadmist paarisuhetes?

Jah, igasugustes suhetes. Teine asi oli see, et suhe väärkohtlejaga õpetas mind kõigega leppima. Nüüd aga on käes piiride murdmise koht, ma katsetan, kui kaugele saan vastu hakata ja mida ma ikkagi võin teha. Seda peab lihtsalt proovima. Mul ei tule enesekehtestamine veel automaatselt, pean enne ikka mõtlema. Ka olukordade märkamine on mul paranenud. Kui tunnen, et mulle tehakse liiga ja mul tekib paha tunne, siis mõistus ütleb, et on vaja midagi ette võtta. Ma ei hakka kohe käratsema, aga igal juhul reageerin.

Milliseid muutusi sa pärast teraapiat veel kogesid?

Praegu ei kutsu lapsena toimunu minus enam esile mitte mingisugust halba tunnet ega emotsiooni, suudan jääda neutraalseks. Kui ma meenutan juhtunut ja vaatan sellele tagasi, siis ma justkui lehitseksin võõrast fotoalbumit. Jaa, oli selline kole lugu, aga ma ei reageeri enam emotsioonidega. Samamoodi võin meenutada, kuidas ma käisin üleeile poest leiba ostmas. Probleem oleks justkui ära pühitud. Kogemus on küll mälus alles, aga selle meenutamine ei tekita piina. Ja ma olen suutnud andeks anda. Mul ei ole kerge andestada, selleks peab olema mingi põhjus. Seekord aitas mõistmine, et väärkohtleja enda minevik oli väga keeruline ning sellest tulenes tema käitumine minu suhtes.

Kas andestamine ja ahistaja mõistmine olid sulle tervenemisprotsessis olulised?

Mulle olid, ehki teraapias sain teada, et see ei ole ilmtingimata vajalik. Ma olen aru saanud, et andestamine käib igaühel erinevalt. Minu jaoks on tähtis mõista, miks see juhtus, milline oli minu enda roll. Kas juhtunud oli üldse minu süü? Ei, see ei olnud minu süü! See oli kõik tema teema. Mõistmine, et mina ei olnud juhtunus süüdi, andis mulle võimaluse sellest inimesest ja sündmusest distantseeruda. Nüüd mõistan, et väärkohtlejal endal oli palju probleeme ja juhtunu oli tema väljendus valule, mitte kindel siht mind kahjustada. Ta väljendas oma välja elamata probleemi. Andestamine oligi oma tunnetega tegelemise tulemus.

Kas trauma algpõhjuste juurde minek oli traumeeriv?

Ei, see oli väga vabastav. Eelnenud juhtunu meelde tuleku hetk oli kõige hullem, aga  teraapiaprotsessis ei olnud midagi hirmsat. See oli nagu… mööda suhkrumäge kõnniks. Seal ei ole midagi karta, pigem on tegemist huvitava protsessiga ja mina olin selles kõrvaltvaataja. Kui oled sündmuses sees, siis sa võid olla nagu näitleja, aga võid olla ka stsenarist. Seisad kõrval, jutustad vaatlejana rännakul lugu, mida koged. Seda enam, et ma ei olnud selles protsessis üksi. Tegelikult see hetk, kui sündmuse sees oled, ongi kõige hirmsam. Sealt edasi saab ainult paremaks minna. Raskete tunnete all oli mul enne väga palju energiat kinni. Teraapias energia vabanes ja ma ei tunne enam hingelist valu ega füüsilist väsimust. Seda valu oli päris raske taluda.

Kas soovitad seksuaalse väärkohtlemise ohvril otsida abi teraapiast?

Jaa, igal juhul soovitan. See ei ole valus ega vaevaline, vaid hoopis turvaline protsess. Valu, mis tekib, on hetkeline, aga kuna kõik toimub turvalises keskkonnas ja turvalistes kätes, on kogu protsess väga toetav. Ei ole nii, et satud uuesti samasse valusse, kõige õudsem oli ikkagi siis, kui see kõik reaalses elus juhtus. Spetsialisti juurde peab minema, sest vabanemisel kaob nii suur koorem õlgadelt… See on nagu puhastustulest läbikäimine, tuled nagu saunast. Tervenemine võtab küll natuke aega, aga enam ma ei kujuta ette, et ma seda murehunnikut pidevalt kaasas tassiksin. Igal juhul on mõistlik käia teraapias. Kõike analüüsida, rännata oma sisemaailmas, vaadata üle ja kaotada kõik sellised tunded nagu süü, alandus, viha, häbi, äng, kurbus. Minul need kadusid ja ma olen selle üle väga tänulik. Tunnen pärast seansside läbimist ennast palju paremini ja vabamalt.

 

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga