Autor: Aleksandra Voltseva
Mõnikord elab inimene nii, nagu istuks ta kinos. Ta ei ela, ta vaatab. Ta skrollib telefonis, peatub kellegi elu juures, naeratab, kadestab, kommenteerib. Mõni reisib. Mõni armub. Mõni teeb suuri otsuseid. Ja sina oled nagu kommentaator tribüünil. Ja siis kerid edasi järgmise loo juurde.
See on üllatavalt mugav koht. Kõrvalosas on vähe kohustusi. Pole peavalu otsuste pärast, pole kohustust eksida. Peategelane peab otsuseid tegema, riskima, vahel ka eksima. Kõrvaltegelane võib alati öelda: “Ma oleks teinud teisiti.” Või: “Minu olukord on lihtsalt teistsugune.” Kõrvalosa on turvaline. Aga seal ei juhtu eriti midagi.
Kui su mõistus on fokuseeritud ainult välisele, hakkab ta võrdlema.
“Miks temal läheb nii hästi?”
“Miks tema saab võimalusi?”
“Miks mina ei ole seal, kus tahaksin olla?”
Need küsimused võivad olla huvitavad. Aga nad on nagu telesari, mis ei lõpe kunagi. Iga episood toob uue põhjuse, miks midagi ei ole võimalik teha.
Ja nii võib inimene märkamatult jääda ooteasendisse. Ta ootab paremat hetke, paremat aega, paremat enesetunnet. Ta ootab, et elu muutuks natuke lihtsamaks. Aga siin on üks huvitav aspekt. Elu ei lähe lihtsamaks siis, kui sa ootad. Elu muutub lihtsamaks siis, kui sa hakkad liikuma. Mitte suure revolutsiooniga. Mitte dramaatilise pöördega. Lihtsus algab väikestest sammudest.
• Ära piirdu ainult jälgimisega. Tee ise üks väike samm. Mitte midagi suurt. Kümme minutit. Üks kiri. Üks otsus, mida oled edasi lükanud. Anna elule märku, et sa oled ka osaline.
• Küsi vähem “miks” ja rohkem “mis nüüd?”. “Miks” on sageli nagu mugav tool, kuhu saab istuma jääda. “Mis nüüd?” paneb keha ja mõtte liikuma.
• Piira mürataset. Kui sa täidad iga vaikuse hetke telefoniga, jääb üks oluline hääl kuulmata. See vaikne hääl, mis küsib: mis on mulle tegelikult oluline?
• Suhtu vastutusse mitte kui koormasse, vaid kui jõupositsiooni. Kui sa ütled: “Minu elu on minu vastutus,” võib see alguses tunduda raske. Aga tegelikult tähendab see midagi väga vabastavat. See tähendab, et sul on lubatud valida. Sa ei pea ootama kellegi luba, kellegi kinnitust või kellegi plaani.
Muidugi ei tähenda peategelase roll seda, et kõik peab olema täiuslik. Filmis oleks see üsna igav. Heas loos juhtub alati midagi ootamatut. Peategelane eksib. Ta kahtleb. Ta mõnikord isegi kukub päris kõvasti. Aga üks asi on tal alati olemas. Ta on kohal. Ta ei istu kinosaalis ja ei kommenteeri, kuidas film oleks pidanud minema. Ta on ise selles stseenis. Ta hingab, kogeb, õpib. Ja paradoksaalsel kombel muutub elu just siis kergemaks. Mitte sellepärast, et probleemid kaoksid, vaid sellepärast, et sa ei ela enam pealtvaatajana.
Kui elu tundub keeruline, siis liigu lihtsuse poole. Tee üks väike tegu. Mine jalutama ilma telefonita. Naerata. Alusta midagi, mida oled kaua edasi lükanud. Vaikselt.
Sa ei pea maailma päästma. Sa ei pea olema täiuslik. Sa ei pea isegi teadma täpselt, kuhu kõik viib. Piisab sellest, et sa oled oma elus kohal. Sest maailm ei vaja veel üht kommentaatorit tribüünil. Kommentaatoreid on juba küll. Maailm vajab inimesi, kes astuvad väljakule ja ütlevad: “Olgu. Vaatame, mis siit saab.”
Kõrvalosa on mugav. Seal on vähem riske ja vähem vastutust. Aga pikapeale muutub see üsna igavaks. Peategelase roll on vahel segaduses, vahel hirmul, vahel pettunud ja reedetud ja vahel täiesti kindel, kuhu edasi minna. Sest ta on kohal, ta on elus.
Nii et küsimus sulle. Kas parima kõrvalosa auhind teeb sind õnnelikuks… või tahad sa proovida midagi palju põnevamat?