Kriitika mürgitab meelt

31. juuli 2018 | Artiklid, Psühholoogia, Suhtlemine, Teraapia

Postituse autor: Kadi Kütt

Autor: Kadi Kütt

Mõtisklen viimasel ajal palju kriitika üle. Ma ei pea silmas kirjandus- ja kunstiteoste kohta käivat arvustust või analüüsiks ja kaalutletud otsuste vastuvõtmiseks vajalikku kriitilist mõtlemist, vaid üksteise vigade ja vajakajäämiste armutut esiletoomist igapäevases elus. Kui vaadata uudiseid või lugeda internetifoorumeid, tundub, et kritiseerimises oleme me mihklid. See on miski, milleks ei pea eriliselt pingutama. See lihtsalt tuleb enamikul meist väga hästi välja! Ikka leidub ju midagi, millele näpuga näidata või kedagi, kelle kallal hambaid teritada.

Kritiseerimine – see on imelihtne!

Üks olulisi põhjusi, miks inimesed kire ja entusiasmiga teiste kritiseerimisega tegelevad, on see, et kaasinimeste puuduste ja nõrkuste väljatoomine annab kritiseerijale endale nauditava tähtsus- ja üleolekutunde. „Mina ju näen, kui vale, võlts ja rumal see teine on.“ Ja selleks, et midagi niisugust märgata, peab ju ise olema ometi õigem ja arukam, kas pole? Inimene arvab, et kui ta puhub ära teise inimese küünla, hakkab tema enda oma säravamalt põlema, nagu kirjutab tabavalt mu kolleeg Alar Tamming „Jalutuskäigus iseendasse“.

Kritiseerimine annab meile rahulduse kergelt saabunud võidust ilma, et „võitlus“ meid ennast kuidagi ohustaks – kriitika objekti pole enamasti kohal või ei kuule ta parasjagu me sõnu. Pole mingit võimalust, et ta meie öeldut rumalaks või kohatuks peaks või selle suisa valeks tembeldaks. Nii saame rahus tema peale näpuga näidata.

Kritiseerimine tundub pealtnäha üsna kahjutu tegevusena. „Ega mina siis halba taha! Ma annan lihtsalt edasi seda, mis on nagunii olemas, mis lähema vaatlemise korral ka kõikidele teistele silma torkaks. Võib isegi öelda, et see on minu kodanikukohus,“ võiks mõelda paadunud arvustaja. Ei mingeid süümepiinu!

Kritiseerimine seob inimesi, see aitab tunda ühtekuuluvustunnet. „Meie sinuga oleme palju õigemad ja paremad kui nemad. Meie saame asjadest ühtemoodi aru. Kuidas on küll võimalik, et need veidrikud nii lihtsat asja ei mõista?!“ On ilmatu tore, kui saab kellegagi oma pahameelt jagada! Ühine vaenlane teeb meist verevennad.

Ja lõpuks, oma naabrite, sõprade ja kolleegide tegemistele keskendumine on lihtne ja kättesaadav viis põigelda kõrvale ebamugavast pilguheitmisest omaenese puudujääkidele. Siit jõuamegi ülemäärase kriitilisuse sügavamate põhjusteni.

Minevik mõjutab

Kriitilisuse sügavam põhjus peitub ebafunktsionaalses lapsepõlves. Autoritaarses kodus valitsevad ranged reeglid ja kivistunud veendumused. Vanemad kontrollivad lapse igat sammu ja karistavad sõnade või püksirihmaga ka kõige väiksemate vigade eest. Või siis on despoodist õpetaja see, kes osutab lapse vajakajäämistele, võrdleb teda teistega ja alandab last tolle kaaslaste ees. Niisugused kogemused jätavad jälje kogu eluks.

Teinekord siunab vanem ennast, mitte last, kuid ka see mõjub lapsele mürgiselt ja annab talle väga vildakat eeskuju. Kust mujalt kui vanematelt peaks laps õppima seda, et elu toob head, et ümberringi on inimesed, kes hoolivad ja keda võib usaldada?

Kehv lugu on selles, et täiskasvanuna ei vaja sellise lapsepõlvekogemusega inimene kedagi väljastpoolt, kes kritiseerib ja alandab, inimene teeb seda ise. Talle on saanud harjumuseks mõista halastamatult enda üle kohut ja nii ta endale kinnitab: „Sa ei saa sellega hakkama, ei ole mõtet proovidagi.“ „Jälle tegid valesti!“ „Vaata ometi peeglisse!“ See on üks osa meist endist – meie sisemine kriitik, kes kõneleb kangesti meie ema või isa häälega.

Kui lapsel pole olnud mingit võimalust ebaõiglusele vastu astuda, oma viha ja alandust väljendada, on kriitilisus tema jaoks täiskasvanuna ainuke viis, kuidas enda allasurutud emotsioonidele väljapääsu võimaldada ja sisemist pinget leevendada. Teiste peale näpuga näidates ja neid madalaks tampides on kasvõi korrakski parem enesetunne, tekib kasvõi hetkekski usk omaenese väärtusesse.

Seega pole teiste kritiseerimine midagi muud kui ülekohtust ja enda alaväärsusest tingitud pingete maandamise ventiil.

Muuda meel mürgivabaks!

Ükskõik, kuidas me kriitilisust endale selgitame või end välja vabandame, on kriitika siiski paras mürk. See mürgitab suhteid, õhkkonda, kritiseeritava enesehinnangut, aga ka kritiseerija enda meelt.

mürgine_blockTuleks ette võtta keha ja meele detox (mürgist vabastamise) kuur. Kuidas seda teha?

Kõige üldisemalt: harjuta oma meel märkama head, suunama oma tähelepanu eeskätt inimeste ja olukordade positiivsetele külgedele! Teadlased on selgeks teinud, et inimese aju on loodud märkama ja meelde jätma pigem negatiivset kui positiivset. Seega nõuab heale keskendumine parajas annuses enesedistsipliini. Aga meile on looduse poolt antud vägev tööriist – meie tahe. See tähendab, et saame ise valida, millele keskendume ja millest eemaldume. Harjuta!

Muidugi ei peaks keegi silma kinni pigistama, kui meile endale või nõrgematele haiget tehakse või meie isiklikke piire rikutakse. Selliseid asju tuleks märgata, suu lahti teha ja oma arvamus välja öelda. Kuid märkamisel ja kritiseerimisel on vaks vahet. Itaalia psühhiaater Roberto Assagioli on öelnud, et kritiseerimistungi võib transformeerida targaks, peenelt häälestatud eristamisvõimeks. See tähendab, et sa küll märkad teise inimese ebaõnnestumist või vajakajäämist, kuid suhtud sellesse kaastunde ja sõbralikkusega. „Kritiseerides – teadlikult või mitteteadlikult – tajume enesega rahulolu, aga teist inimest tõeliselt tähele pannes tunneme tema ebaõnnestumiste pärast valu. Me ei otsi võimalust neid tema asju eraldi esile tõsta või avalikkuse ette tuua. Selle asemel soovime oma poolehoidu välja näidata ja inimest aidata,“ selgitab Assagioli.

Ka Dalai laama rõhutab oma esinemistes, et sallimatuse vastumürgiks on leebuse ja kaastunde arendamine oma südames. Mina praktiseerin seda oma hommikumeditatsioonis. Istun suletud silmadega, lõdvestan keha, hingan rahulikult ja kordan endamisi sõnu „leebe“ ja „kaastundlik“. Iga sissehingamisega kasvatan endas leebust, iga väljahingamisega saadan oma südamest maailmale kaastunnet. Mõningase harjutamise järel on kehas tunda mõnusat rahu ja hingamine muutub vabamaks.

Ühte head nippi kasutan ma veel. (Ma pole vist maininudki, et olen kriitilisuse lapsepõlves väga hästi ära õppinud. Ma usun, et minu sees elav Sisemine Kriitik on saavutanud lausa meistritaseme!) Kui märkan, et mõtlen kellestki halba või on mul kiusatus midagi negatiivset tema kohta öelda, lausun sellele inimesele mõttes: „Soovin sulle head.“ See juhib mu tähelepanu negatiivsetelt mõtetelt kõrvale ja annab võimaluse järjekordsele mürgidoosile „ei“ öelda.

Budistlik meditatsiooniõpetaja Lodro Rintzler („Armastus teeb haiget“) tuletab meile meelde, et me kõik oleme oma elus käitunud inetult, sageli üsna sarnasel moel sellele, mida nüüd teisele inimesele ette heidame. Ütleme, et su sõber Artur unustas teie kokkuleppe, tunneb end nüüd kehvasti ja seetõttu valetab ja püüab end välja vingerdada. See kõik ajab sind kohutavalt vihale ja sa mõlgutad mõtteid sõbrale selgesõnaliselt teada anda, et ta on üks paras põrsas. Võta endale hetk aega, seisa peegli ette ja ütle: „Artur unustab olulisi asju täpselt nagu minagi. Artur valetab, kui tunneb end süüdi täpselt nagu minagi. Artur käitub aeg-ajalt nagu põrsas täpselt nagu minagi.“ Kas pole siin kasvõi terake tõtt? Usu mind, säärane iseendale aus otsavaatamine lahustab viha ja tekitab kergema tunde. Me kõik oleme ekslikud, meil kõigil on draakonid, kellega ühel või teisel moel võitlust peame.

Aga kõige olulisem õppetund on siiski enese väärtustamine. Nii kaua, kuni me pole õppinud ennast väärtustama, oma vajadusi tähtsaks pidama, enda häid omadusi märkama, ei jaksa me teistesse heatahtlikult suhtuda. Pane tähele, mida su sisemine kriitik sulle räägib! Mõningase hoolsa harjutamise järel on sul käes loetelu kõikidest nendest mahategevatest kinnitustest, mida enda kohta kordad. Ja siis ütle: „Stopp!“ Lõpeta enese vaenamine! Lihtsalt saada see järjekordne negatiivne lause minema, nagu raputaksid saiapuru sülest maha.

Ole enda vastu salliv, leebe ja kaastundlik! Keskendu ikka ja jälle positiivsele. Siis jaksad ka teiste inimeste vajakajäämistele läbi sõrmede vaadata ja nende veidruste peale heatahtlikult muiata.

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi:

1 Kommentaar

  1. Tiiu Prants

    Te mõtlete lahmimist – jaa, see on imelihtne. Kriitika aga on väga väheste oskus, sest eeldab teadmisi, mitte pinnapealseid. Tõeline – sisukas ja tõdesid arvestav kriitika pole mingi mürk, vaid hädavajalik eluterve enesekriitika välja arenemisek, suhete mõistmiseks ja parendamiseks. Lahmimine on muidugi väga moes, sest meie mentaliteet on seotud poliitilise süsteemiga, milles elame, mis väärtustab esmalt raha, asju, karjääri ja võistlust teistega. Mingit ausat äri globalistid ja globalistide lõa otsas siplevad valitsused teha ei lase: valetamine, varastamine, naha üle kõrvade tõmbamine, sõdade alustamine on maailma vägevaimate, rikkamate riikide pärusmaa. Esimesest maailmasõjast alates on inimkond moraalselt degradeerumas ja üks selle tunnus on see, et enam ei tohi kritiseerida, tunda minevikku (jalugu on suuresti võltsitud ja meile on suurelt valetatud). Ilusate ja kõlavate sõnadega liputajad on kõige moraalitumad ja vastupidi – moraalsed ei tee kunagi suuri sõnu, pole ju vajadust karjuda igal nurgal endastmõistetavaid sloganeid. Varga peas põleb müts, tema peab kasutama sõnu nagu vabadus, demokraatia, õiglus, missioon jne. Kui tõepoolest soovite inimesi ravida, tehke endile ise selgeks, kes me tegelikult oleme ja miks inimesed lahmivad, kriitikat teha ei oska. Maailm muutub kohe, kui saadakse teada. Inimkond on loodud nagu mesilasperegi: selles on töömesilasi-inimesi, leskesid-inimesi (kes ei tunne tungi korjele lennata) ja muidugi kuninganna-inimesi (tvaliselt onn sellistel naistel palju lapsi , vähemalt 12). Loodus ise garanteerib, et inimesi sünniks. Inimestega on muidugi keerulisem, meis domineerib üks vektor, kuid kokku on neid kaheksa. Kui domineerib musklivektor, tunneb inimene juba sünnist saati nagu Joosep Toots liikumise vastu, ta peab kogu aeg olema tegevuses kas põllul või kus iganes sedateha saab. Kui domineerib kuulmisvektor nagu Arno Talil, siis tunneb selline inimene tungi teada saada, mis on elu mõte, ta on andekas muusikas, sest tal on otsene side kosmosega, see kanal on musklivektori korral vähe välja kujunenud. Nähemiskeskus ajus on välj arenenud kõikidel kunsnikel, neil on ajurakke nägemiskeskuses sadu kordi rohkem kui näiteks teistel. Nende ilumeel januneb kogu aeg ilu järele ja nad loovad seda enda ümber. Kirjanikeks, muusikuteks, baleriinideks, sõjameesteks ja juhtideks sünnitakse. Juhivekltor domineerib 5% inimkonnast,kuigi juhiks tänapäeva maailmas pürgivad nahavektori omanikud, kes on karjäärihimulised, võimukad, ahned ja koonerid, sest nende vektor arenes negatiivses suunas. Meis kõigis on 8 vektorit olemas, ent domineerib kindlalt üks, mis paneb meid tahtma tegema vastavaid tegevusi. Tšaikovski kuulis juba nelja aastaselt helisid ja lippas paljajalu läbi külmade koridoride suurde saali klaveri taha….Arvo Pärt väidab, et tema ise ei loogi, läbi tema luuakse. Mul oli logopeedilises rühmas 3.klassi poiss, teiste poolt tõrjutud, kes maalis tunni ajal mu täpse portree. Anne. Õledakse. Jah, see on kaasa antud, et mõni näeb teistest paremini, teisel on absoluutne kuulmine, kolmas on suurepärane kõnemes (neil domineerib oraalvektor). Kui teada täpselt, kuidas me erineme, jääks lahmimist palju vähemaks.

    Vasta

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga