Kahe ratta lugu

17. juuli 2018 | Armastus, Artiklid, Pere, Psühholoogia, Suhtlemine

Postituse autor: Katrin Kalvi

Katrin Kalvi

Kujuta endale ette, on varajane suvehommik ja päike alles tõuseb. Kastepärlid helgivad kutsuvalt rohus ja õhk on imeliselt kerge. Vana pärna najal ootavad kaks jalgratast. Üks on punane ja pisut pruugitud, aga siiski hästi hoitud ja korralikult puhtaks pestud, lausa läigib kohe. Ees on valge punutud korv, kuhu on kenasti üksteise kõrvale paigutatud õhtul küpsetatud rabarberikook, termosega taimetee ja kimbuke rukkililli, et ikka ilus oleks. Roheline ratas seevastu on tutikas, ilma kriimudeta. Seisab uhkeldavalt punase kõrval ja naudib pakiraamil olevat raskust, kus on koha sisse võtnud mahukas matkakott. Kotis leidub peaaegu kõike, mida ühel matkal võiks vaja minna. Piknikutekk, vihmakeep, taskulamp, nuga, toos tikke, imeliselt lõhnav rukkileib, pudel kalja ja veel nipet-näpet. 

ratas punane

Rattad muutuvad juba kärsituks ja tahavad alustada oma teekonda. Plaan on läbida mõnikümmend kilomeetrit, et jõuda imelise järve kaldani, kus saaks einestada, ujuda ning lihtsalt niisama olla. Selleks ju suvi ongi. Mõned kannatamatud minutid veel ja toa poolt tulevad rataste omanikud. Oi, küll nad on ilusad. Tuule käes lehviv roosa kleit valgete südametega sobib saledale naisele kui valatult. Ta tumedad pikad juuksed on kõrgesse hobusesabasse seatud. Ta pole enam väga noor, aga vana ka mitte. Harmoonilised näojooned muudavad ta kauniks. Pisut uniste silmadega vaatab ta mehe poole, kes on täiesti reibas ja ammuilma ärkvel. Mehe väljakasvanud, kartulikoore karva juuksed on sassis, valge särk lohakalt kulunud teksadel, embab ta naist, et anda talle väike musi otsaette. Naine naeratab leebelt. Talle meeldib see karune mees. Ikkagi nii oma ja tuttavlikult armas. Nad hüppavad hoogsalt ratastele ja sõit läheb lahti. 

Rattad vuravad vaikselt kõrvuti mööda looklevat kruusateed. Kõik on vaikne ja rahulik, vaid varahommikune lindude rõõmus vidin ergutab matkajaid. Sõit jätkub. Roheline ratas kogub tuure. Rattur on kärsitu ja pisut hoolimatult rohmakaski. Tahaks nagu teisele midagi tõestada. Ees on pööraste kurvide ja laskumistega moodne asfalt, mis lausa kutsub kihutama. Äge! Punane ratas seevastu on ettevaatlikum, selline kimamine pole talle kunagi sobinud. Võibolla natukene – vahest, vaid hädakorral. Aga ta ei lase ennast eriti sellest häirida, kuna sihtpunkt on teada, siis las see roheline kihutab ees. Meestevärk, vaja end proovile panna. Punane vurab vaikselt omas rütmis. Lõbusat viisikest ümisedes jõuab ta mehele järgi. Kurvi taha jõudes näeb, et teine ratas on sirakil teel. Punase omanik läheneb ettevaatlikult. Tasakesi asetab naine ratta kraavipervele ja läheb vaatab, mis toimub. Õnneks väike kriimustus, ei midagi hullu! Rohelise ratta omanik sätib oma ratta punase kõrvale ja kõik puhkavad. Jube mõnus on. Pilved liiguvad imevaikselt peade kohal. Ei tea, kas hakkab sadama? Äkki ikka ei hakka! Ilmateade ju ei lubanud. Pisut laiseldud, sätivad rattad ennast taas teele. Seekord rahulikult kõrvuti. Ühel hetkel hakkab punane ratas tõrkuma ja täiesti jonn on peal. No, pole plaaniski enam edasi sõita. Väsimus on kallal ning teekond tundub liiga pikk. Tundub, et ta on oma võimeid üle hinnanud. Rohelise ratta omanik muutub pisut närviliseks. Tekib sõnelus, aga peagi leitakse taas ühine keel ja matk jätkub. 

Ei ole võimalik … Hakkabki tibutama. Iga väntamisega muutuvad vihmapiisad üha raskemaks ja tihedamaks. Punaselt rattalt kostub taaskord virinat. Seekord ei hoia ka roheline ratas ennast tagasi, tüli on tõusnud taevani, isegi linnud on vait jäänud. Ja juba müristabki. Välgunooled on halastamatult hirmutavad. Vihm ning pisarad läbisegi. Kuhu nii küll jõutakse? Punane ratas tahab ühte rada minna, roheline on otsustanud, et tema teab paremini ja tema valitud rada on lühem. Vaidlus, vihm, pettumus. Kas ongi terve päev nüüd mokas? Õnneks on suvised vihmahood lühikesed. Tõepoolest saab märjaks, aga soe vihm ei tee midagi. Ratturid rahunevad, embavad lepituseks ja sõit jätkub järve äärde. Järveäärne on kenasti niidetud ning värske vihmasegune hein lõhnab imehästi. Maha laotatakse tekk ja justkui võluväel ilmuvad sinna hõrgutised – tassid ja termos taimeteega ning kõik, mis hommikul sai kaasa võetud. Tundub, et kõik on jälle hästi! Nad istuvad kõrvuti, naine toetab oma pea mehe õlale ja mees haarab ta oma päevitunud käte vahele. Nii hea on olla! 

Tegelikult polegi ju vahet, kui kiiresti keegi väntab, peaasi, et eesmärk on ühine. Üks väntab, teine puhkab ning jõuab hiljem järele. Nagu suhtetandem ikka, kord on üks ees, siis teine. Vahel oodatakse teine järgi, aga alati ei pea ka. Mõnikord on vaja üksi vändata, et jõuaks pilvi vaadata ja tigusid tee peal märgata. Kui kokku saadakse, on rõõm jagada, mida nähtud, mida kogetud. See, kui üks hetkel ei jõua, ei tähenda, et enam koos ei võiks edasi liikuda. Kui soovid teekonnal valida oma raja, ei tähenda, et teise valik on vale. Üks on kindel, teist oodata on mõnus, sest tulija teab, et teda oodatakse ning kohtumine on soe ja mõnus, sellest võib palju rõõmu olla mõlemale poolele. Oodatakse ka siis, kui teine ei ole nii kiire ja osav. See polegi määrav. Hoolimine ja tahe olla toeks, on oluline. 

Need armsad ratturid nautisid oma suvepäeva kuuvalguseni ja võibolla naudivad nad seda seal praegugi. Kes teab. Külarahvas räägib, et rattaid nähakse ikka koos liikumas. Kord on punane edvistades ees ning roheline teda kinni püüdmas. Kord harmooniliselt kõrvuti kummide sahisedes ühes rütmis edasi liikumas 🙂 

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga