Rita Eevardi

Vanemate ja laste vaheline side kestab kogu elu. Sõbrad, kolleegid, partnerid võivad elu jooksul vahetuda, aga ema, isa, tütar ja poeg jäävad alati samaks. Ka siis, kui omavaheline suhtlus katkeb ja nagu tänapäeval sageli juhtub – pildilt puuduva vanema kohale astub keegi teine.

See on mõtisklus nähtusest, mis on mind ennast lähedalt puudutanud ning mille ilminguid märkan tihti ka igapäevaelus ja teraapiakabinetis. 

Ameerika psühhoterapeut PhD. Patricia Love on selle nähtuse nimetanud emotsionaalseks intsestiks. Kui füüsilise intsesti korral kasutab vanem last oma nende füüsiliste vajaduste rahuldamiseks, mida ta peaks jagama teise täiskasvanuga, siis emotsionaalse intsesti puhul rahuldab vanem lapse peal oma emotsionaalseid vajadusi. Lapsest saab justkui vanema teine partner. Pealtnäha ei paista selline käitumisviis enamasti kuidagi kahjustav, pigem tundub lapse ja vanema vaheline side armastavalt lähedane, nad on justkui parimad sõbrad. Tegelikkuses mõjutab see kogu perekonda ja eriti ohustatud on laps, kes on vanema poolt välja valitud. Inglise keeles on selle lapse kohta väljend chosen child – väljavalitud laps.

Millal on vanema ja lapse vaheline lähedus liigne ja kahjustav?

Vastus on lihtne: kui selles suhtes saavad valdavalt rahuldatud vanema vajadused. Laps jääb oma vajadustega üksi ja peagi kaotab võime neid üleüldse märgata ja väljendada. Terve peremudeli puhul pöörduks mees või naine oma töö-, suhete-, tervise- või hingeprobleemidega partneri poole. Kui aga paarisuhtes pole piisavalt usaldust ja lähedust, ei ole niisugune pöördumine turvaline. Täiskasvanud partner võib olla hinnanguline, kriitiline, isegi ründav. Kui arutamist vajavad omavahelised probleemid, võib kergesti tekkida konflikt. Kui inimene kardab konflikte, ei oska enda eest seista ja ei tunne oma piire, siis jätab ta oma muredest partnerile rääkimata. Samas on peres laps, kes armastab mõlemat vanemat siiralt ja jäägitult. Tal puudub kogemus, oskus ja õigus olla oma vanema suhtes kriitiline ja vastanduv. Selline kuulaja on turvaline ja ahvatlev.  

Näitena üks välja mõeldud, aga üsna tüüpiline lugu kolmekümnendates abielupaarist:  

Tiina ja Meelis kasvatavad  nelja aastast tütart Liisit. Meelise tööpäevad venivad viimasel ajal aina pikemaks, töö juures on pingeline ja samas on Tiina kodus rahulolematu, et mees perele nii vähe aega pühendab. Ühel õhtul, kui pere on plaaninud koos välja minna, unustab Meelis kokkuleppe ja saabub jällegi mitu tundi oodatust hiljem. Liisi jookseb rõõmsalt isa kallistama, Tiina aga on maruvihane, ütleb mis ta mehe käitumisest arvab ja kihutab uksi paugutades teise tuppa. Meelis ja Liisi jäävad kahekesi esikusse, isa hoiab oma väikest tütart, kogeb tema sügavat tingimusteta armastust ja saab sellest lohutust. “Sina oled issi päikesekiir, teed issi tuju palju paremaks! Mul oli nii raske päev ja olen väga väsinud. Miks küll emme sellest aru ei saa?”, sosistab ta lapsele kõrva. 

Kuidas paistab see 4-aastase Liisi poolt vaadatuna? Tema, väike laps, on võimeline oma suure issi mured ära võtma? Kuna täiskasvanud emme seda ei suuda, tähendab see ju, et tema, kuigi ise alles väike, on palju võimekam kui emme? Siit saab alguse eriline grandioossuse tunne. Liisi tajub ennast suure, võimsa ja osavana. Selliselt koheldud laps hakkab arvama, et ta ongi eriline ja võimekam kui teised, et miski pole tema jaoks võimatu. On ta ju kätte saanud suurima võidu kõigist võimalikest – tõusnud kõrgemale omaenda vanemast. 

Kahjuks saab Liisi sellist grandioossuse tunnet nautida ainult hetkedel, kui isal teda vaja on, kui on käimas mingi kriis ja issi vajab emotsionaalset tuge. Ülejäänud aja on ta lihtsalt oma vanemate nelja-aastane tütar, keda koheldakse eale vastavalt. Kui Liisil tekivad omad mured ja vajadused, siis issi poole ta nendega pöörduda ei saa, sest nii saaks tema murest ju kohe issi mure ja kelle poole too siis ikka oma probleemiga pöörduks, kui mitte lapse poole, ning Liisi murest saaks topeltmure. Emotsionaalse toe asemel, mida ta oma vanemalt vajaks,  toimuks hoopis mure kahekordistumine. Ema poole ei saa ka pöörduda, sest temast on Liisi ju võimekam, ega isa muidu teda oma usaldusalusena poleks eelistanud.

Isa või ema, kes on oma lapse usaldusaluseks välja valinud, ei saa enam istuda vanema positsioonil. Nad vajavad seda last oma rasketel hetkedel ega saa seetõttu olla tema suhtes kehtestavad ja distsiplineerivad. See omakorda võtab ära lapse turvatunde – vanemat ei ole enam võimalik tajuda suure tugeva teadjana, kelle poole saab oma probleemide lahendamiseks ja tunnete mõistmiseks vajadusel pöörduda. Lapse emotsionaalsed vajadused jäävad rahuldamata ja pealtnäha lähedane ja armastav suhe teenib valdavalt ainult vanema vajadusi. 

Last oma emotsionaalse partnerina kasutav vanem on justkui win-win olukorras: tal on oma tunnete ja murede mahalaadimiseks olemas laps ja füüsiliste vajaduste rahuldamiseks abikaasa. Lapse sees saab sellises olukorras grandioossusest tühisus – ta tajub, et tema enda mured, vajadused ja tunded on tähtsusetud, arusaamatud, lahendamatud jne, ühesõnaga – see mis temaga toimub, pole tähtis ja tekitab halva tunde. Kui aga issil või emmel on kriis, muutub ta äkki silmapaistvalt ja eriliselt suureks ja võimekaks. Alateadvusele annab see sõnumi: ”Võimsana ja hästi tunnen ennast ainult siis, kui keegi on kriisis. Siis on minu etteaste, nüüd olen vajalik ja säran üle teiste.”  Ja edaspidi tunnebki selline inimene end turvaliselt ja elusana ainult kriisiolukordades. Täiskasvanuna elab ta ühest draamast teise. Kui mõnda abivajajat parasjagu lähedal ei ole, tekitab ta selle draama ise. Sisemine vajadus kedagi päästa, vajalik olla, lohutada ja tuge pakkuda peab leidma rahulduse. Oma isiklikud rahuldamata vajadused aina kogunevad ja sisemine väärtusetusetunne süveneb. Ainus, mis leevendust pakub, on kellegi päästmine. Sellistest lastest saavad tihti täiskasvanuna päästjad, arstid, psühholoogid, terapeudid. Oma kujunemisloole tagasi vaadates pean tunnistama, et ka mu enda puhul oli seletamatu sisemine tõmme hädasolijate poole oluliseks faktoriks terapeudiks saamise teel. 

Inimeste aitamine, päästmine on vajalik ja tänuväärne töö, aga kui see on aitaja vajadus, kui ta õnnelike inimeste hulgas tunneb ennast võõra, väärtusetu ja eraldiseisvana, pole see hea. Sellise inimese alateadvusesse on sisse kirjutatud vajadus draama järele ja nii pole ta ju tegelikult sügaval sisimas üldse huvitatud, et kõige õnnelikuma stsenaariumi puhul saaks tema töö ühel päeval otsa – kedagi poleks vaja enam päästa. See tähendaks patoloogilise aitaja jaoks lõputut üksindust, tähtsusetut ja väärtusetut elu. 

Kuidas mõjutab ebaterve lähedus isa ja tütre vahel perekonda tervikuna? Tiina on mehe peale vihane, nende suhtes toimuv vajaks arutamist ja muutmist, naise vajadused rahuldamist ja valu väljendamist. Selleks oleks vaja mehega vastanduda, mõlemad peaksid saama oma seisukohad ja argumendid välja öelda, tõenäoliselt tuleks üheskoos läbi minna suuremast või väiksemast kaosest, et lõpuks saaks tekkida uued lahendused, mõistmine ja aktsepteerimine. Vastandumist aga ei toimu ja mees pöördub hoopis lapse poole. Tiina tunneb end kõrvalejäetuna, lapse silmis ehk ka halvana, alateadvuses tajub ta aga last ohustamas oma positsiooni mehe kõrval ja see omakorda annab alust teadlikule või alateadlikule armukadedusele. Sellise peremustri süvenedes tunneb Tiina end aina rohkem tõrjutuna ja väljajäetuna, ning pahatihti väljendub see teravuses ja rünnakutes lapse suunas. Laps ei tea muidugi ema sellisest sisemisest protsessist midagi ja arvab, et ta ise on kuidagi vale, ebameeldiv ja eemaletõukav. Tiina hakkab otsima rahuldust oma vajadustele sõbrannadelt, kõrvalsuhetest, veiniklaasist või mujalt. Tulemus on see, et paarisuhe ei täida oma funktsiooni – pakkuda teineteisele tuge ja areneda inimestena, perekonnana. Väljavalitud laps kogeb seletamatut ärevust ja süütunnet, pere teised lapsed võivad väljavalitud lapse suhtes samuti negatiivse hoiaku võtta. 

Sama olukord võib areneda ka teistpidi: Meelis saabub koju, Tiina rabab lapse sülle, paiskab mehele näkku, mida ta temast arvab ja tormab koos lapsega teise tuppa. Meelis jääb nõutult esikusse seisma, Tiina kallistab teises toas last, nutab ja sosistab: “Sina oled ainuke, kes minust hoolib. Ainult sina suudad mind rõõmsaks teha. Issi ei hooli meist üldse, aga õnneks oleme me teineteisel olemas.” Liisi, kellel on terveks arenguks vaja mõlemat vanemat ja kes tunneb sees suurt sisemist tungi issile rõõmsalt vastu joosta, on vangistatud ema käte vahele ja tunneb, et ei saa ema reeta, kui isa juurde läheb. Samas tunneb ta end tähtsa ja vajalikuna, sest suudab rahuldada täiskasvanud inimese vajadusi paremini kui tema issi. Tema enda vajadused jäävad jällegi tahaplaanile ja oluliseks saab hoopis see, mida ema vajab. Ja ema vajab poolehoidjat, kallistajat, kuulajat ja mõistjat. Isa ja Liisi suhe hakkab samuti kannatama, nii et ka tema poole pole peagi enam võimalik pöörduda ja Liisi on oma vajadustega täiesti üksi. Kõrvalejäänud isa hakkab peagi oma emotsionaalsetele vajadustele rahuldust otsima väljastpoolt ja suure tõenäosusega jõuab pere ka nüüd peagi kriisi.

Kui Tiina ja Meelis lahutavad,  jääb Liisi tõenäoliselt ema juurde. Isaga distants on veelgi suurem, ema on veelgi rohkem katki ja vajab tütre tuge. Liisi ise aga peab samal ajal eluga kohanema, kooli minema, suhteid looma ja vajaks kõige selle juures pidevalt täiskasvanud inimese tuge ja nõu. Tõenäoliselt saab ta hakkama. Ta surub oma tunded ja vajadused tahaplaanile ning kohandab end väljastpoolt tulevate vajaduste ja nõudmistega. Seda oskust on ta kodus saanud piisavalt harjutada. Liisist saab võib-olla isegi edukas naine, kes tõuseb hoogsalt karjääriredeleil, üks suur saavutus järgneb teisele, elu tundub olevat korras ja kõik vajalik olemas…. ainult sees on mingi seletamatu tühjusetunne, kurbus, aina sagedamini kimbutav jõuetus ja tahtmatus midagi teha. Liisi ei saa aru, mis temaga toimub, pealtnäha on kõik ju korras. Heal juhul jõuab ta teraapiasse, leiab mõne lähedase sõbra või sõbranna, kes talle tema olukorda adekvaatselt peegeldab ja aitab näha, et aina kasvava jõuetuse põhjus on tema enda vajaduste kroonilises ja raskekujulises rahuldamatuses. Enamasti ei ole sellised inimesed üldse teadlikudki, et ka neil on olemas lihtsad, inimlikud, igapäevased vajadused, mille nimel tohib ja lausa peab midagi ette võtma. Nad arvavad, et ümbritsevate teenimine peaks andma piisavalt energiat, et oma jõuvarusid täita, kuid elu näitab, et aina suuremad saavutused annavad üha väiksemaid rahuloluhetki.

On oluline, et iga inimese sisemine mina saaks kasvada. Igaühel on sünnipärane õigus olla õnnelik ja rõõmus lihtsalt niisama, tunda end teistega võrdväärsena ja kuuluvana igas olukorras, nii rõõmus, kurbuses, segaduses kui selguses. 

Mulle tundub, et suutlikkus olla rahul ja väärtuslik ka rõõmsates, mängulistes, või lihtsalt tavalistes  igapäevastes olukordades, saab alguse otsusest loobuda oma grandioossusest, vajadusest olla teistest parem, võimekam, tähtsam, ilusam. 

Soovin, et igale lapsevanemal leiduks julgust vaadata korraks kriitilise pilguga üle suhe oma lapsega ja küsida endalt: ”Kelle vajadused selles suhtes on esikohal?” Kui vastus on: “Muidugi lapse omad!”, siis küsida endalt veel: “Oled sa kindel, et need on lapse, mitte sinu enda või hoopis sinu vanemate või vanavanemate vajadused, täitumata unistused, ebarealistlikud ootused?” Kas laps on oma peres nähtud iseendana? Kas tal on võimalus olla ekslik, ebatäiuslik, keskpärane, teistsugune, vihane, kurb, hirmunud, rõõmus…?

Ja samas võiks iga täiskasvanu endalt küsida: “Kas minu vajadused on minu jaoks nähtavad ja olulised? On need ikka päriselt minu vajadused, või teenivad hoopis minu vanemate, vanavanemate, tööandja või partneri huve? Kas ma saan oma peres, kodus olla päriselt mina ise ja väljendada seda, mida tunnen ja vajan? Kas minu jaoks on loomulik otsida emotsionaalset tuge partnerilt või teiselt täiskasvanult, rääkida oma hirmust, valust, vihast, rõõmust, igatsusest…?”

Nii nagu toitu, õhku, soojust, valgust ja puudutusi, vajame me ka ärakuulamist, mõistmist, aktsepteerimist, lohutust. Täiskasvanud inimestena saame paljuski ise enda eest hoolitseda ja kui vajame teisi, otsida tuge partnerilt, sõbralt või minna teraapiasse. Muidugi, mingil määral saame tuge oodata ka oma lastelt, kuid mida väiksem laps, seda kindlamalt peaksime meeles pidama, et vanema ja lapse vahelise suhte esmane ülesanne on toetada last tema teel terve ja õnneliku täiskasvanuea poole, mitte vastupidi.