Paarisuhe ei ole koht, kus kaks inimest peaksid üksteisesse sulanduma. Pigem on see kahe eraldi inimese kohtumine, kus mõlemal on oma suund, vajadused ja piirid. Kui need kaovad, kaob ka midagi väga olulist suhtest endast.
Hea kujund selle mõistmiseks on majakas. Majakas ei liigu ringi ega kohane iga mööduva laeva järgi. Ta seisab paigal ja annab märku, kus ta asub. Just seetõttu on teda võimalik usaldada. Sama kehtib ka inimese kohta suhtes. Kui mees teab, mida ta vajab, kus on tema piirid ja kuhu ta liigub, siis on tal mingi sisemine stabiilsus, mille järgi saab ka teine inimene orienteeruda.
Sageli algab suhe hoopis teistmoodi. On mees, kes on rahulik, leplik ja vastutulelik. Ta ei vaidle, ei tekita pingeid ja püüab pigem kohaneda. Esmapilgul tundub see väga hea. Selline mees ei ole terav ega konfliktne, temaga on lihtne olla. See loob turvatunde.
Aga mingi hetk hakkab sama dünaamika teistmoodi mõjuma. Tekivad küsimused: miks sa ei tee otsuseid, miks sul ei ole oma arvamust, miks sa oled nii passiivne. Mõnikord kõlab see ka otsemalt: sinuga on igav või miks ma pean kogu aeg kõike vedama. See koht ajab paljud mehed segadusse, sest nad tunnevad, et nad ju tegid kõik õigesti. Nad olid rahulikud, toetavad ja arvestavad.
Probleem ei ole tegelikult rahulikkuses. Probleem tekib siis, kui selle rahulikkuse taga ei ole selgust. Kui mees ei ole kontaktis oma vajaduste ja eesmärkidega, siis tal ei ole ka päriselt suunda. Sellisel juhul hakkab ta üsna märkamatult elama teiste järgi. Ta toetab, aitab ja läheb kaasa, aga tema enda liikumine kaob ära.
Sageli juhtubki nii, et mees hakkab ellu viima oma partneri või lähedaste eesmärke. Ta ei pruugi seda teadlikult märgata, sest see tundub loomulik – olla toetav ja olemas. Aga pikapeale viib see selleni, et initsiatiiv väheneb. Mitte sellepärast, et mees oleks laisk või hoolimatu, vaid sellepärast, et tal ei ole enam selget tunnet, mida ta ise tahab.
Kas see on alati nii? Mitte tingimata. On suhteid, kus rollid ongi teadlikult teistsugused ja see toimib mõlemale. Aga väga paljudes suhetes tekib pinge just sellest, et üks partneritest kaotab oma suuna.
Kui üks inimene peab pidevalt otsustama, suunama ja vedama, siis see väsitab. Ja selle väsimuse kõrval tekib ärritus. Mitte sellepärast, et teine on rahulik, vaid sellepärast, et temast ei ole võimalik aru saada, mis on tema seisukoht.
Siin tulebki tagasi majaka mõte. Majakas ei tähenda jäikust ega külmust. See tähendab, et inimene on oma kohal. Ta teab, mis on tema jaoks okei ja mis mitte. Ta ei lähe iga asjaga kaasa ainult selleks, et hoida rahu. Ta suudab vajadusel öelda EI, ilma et ta peaks seda õigustama või kartma, et sellega midagi katki läheb.
See loob suhtesse hoopis teistsuguse kvaliteedi. Kui inimene on selge, siis on ka teisel lihtsam temaga suhestuda. Ei pea pidevalt aimama ega testima, kus piir jookseb. See vähendab pingeid, mitte ei suurenda neid.
Mehe jaoks tähendab see üsna praktilisi küsimusi. Mida ma tegelikult tahan? Mis on minu eesmärgid? Millised on minu piirid? Kus ma tulen kaasa ja kus ma ei tule? Need ei ole egoistlikud küsimused, vaid vajalikud, et mitte iseend ära kaotada.
Hea suhe ei teki kahe inimese vahel, kes üksteise järgi lõputult kohanevad. Hea suhe tekib kahe inimese vahel, kes on mõlemad olemas. Mitte täiuslikud. Aga kohal. Nagu kaks majakat. Mõlemad nähtavad. Mõlemad selged. Ja nende vahel saab liikuda midagi palju elusamat kui lihtsalt rahu. Seal on suund. Seal on pinge. Seal on elu.
Nii et küsimus ei ole selles, kas olla “hea mees”. Küsimus on selles: kas sa oled nähtav? Kas sinu valgus ulatub piisavalt kaugele, et keegi saaks selle järgi orienteeruda?