Autor: Katariina Liisa Martens
Järg artiklile “Kevadine jooksuaeg”
Paar kuud tagasi kirjutasin eesmärkide ja naudingu hormoonist dopamiinist, meie motivatsiooni hoidjast, positiivsest mootorist ja energiaallikast. Vahepealsel ajal olen sel teemal veel mõtisklenud, kuna õhus on mingi kummaline teadmatus, ootus, pinge ja kõige sellega kaasneb palju pealepressivat infomüra. Päris mitmed inimesed on maininud, et kõik see teeb olemise rahutuks ja väsitab.
Ikka kiiremini muutuvas maailmas kipub puudu olema ülivajalikust kuuluvusest ja turvatundest, endasarnastega kokkutulemisest ja rääkimisest. Head suhted võimaldavad meil keerulistel ja muutlikel aegadel kogeda ülivajalikku kuuluvust, turvatunnet ja head elukvaliteeti. Kuidas on seotud suhted ja dopamiin?
Dopamiin on hormoon, mis juhib meie otsuste tegemist, suunab meid tegema valikuid, mis on kasulikud kehaliseks ja vaimseks heaoluks, mida tajume positiivse ja motiveerivana. Dopamiini tõus annab kehale signaali, et just seda tegevust tahame korrata, see tegevus on hea, tee seda veel.
Lähedus kui evolutsiooniline vajadus
Evolutsiooni käigus on seesugune sisemine signaal, omamoodi preemiasüsteem olnud väga oluline. Dopamiini ülesanne on suunata meid tegutsema, riskima, tegema ellujäämist toetavaid valikuid: et oleks tagatud toit, uued kasulikud kogemused ja oskused, sotsiaalsed kontaktid, sõprus, kehaline kontakt ja puudutus, emotsionaalne ja füüüsiline lähedus. Just lähedus on olnud läbi aegade kõige tugevama “dopamiinilaksu” allikaks.
Tehnoloogia võidukäigu ajastul on hea meeles pidada, et kõik oleme pärit Serengetist: esiisaks vapper mammutikütt, kes tabatud suure saakloomaga laekus hubasesse koopasse. Koopas hoidis lõkketuld ning toimetas esiema, kes jahimehe tänu ja rõõmuga vastu võttis. Koos oli mõnus ja turvaline, lähedus aitas jahimehe räsitud kehal terveneda ja kosuda, nii et peatselt sai ta minna taas suurt looma jahtima. Esiemal oli ressursse, et vahepealsel ajal tegeleda koopakaunistamise ja lastekasvatusega. Hõimu kasvav heaolu suurendas veelgi küti vastupidavust ja motivatsiooni mammutijahil.
Lähedus, intiimsus ja armastus on olnud evolutsiooniliselt väga kõrge prioriteediga nähtused, kuna need on võimaldanud liigil jätkuda. Head suhted ja lähedus annavad kuulumistunnet, rahu ja turvatunnet, suurendavad motivatsiooni ja jaksu. Need on evolutsiooni käigus väljakujunenud aju preemiasüsteemi kõige tugevamad stimulandid.
Hea suhe ja lähedus eeldavad teise inimesega kohanemist, tema eripäraga ja soovidega arvestamist, ikka ja jälle tuleb iseenda emotsioonidega silmitsi seista… kõik see tähendab psüühilist pingutamist ja keskendumist – ehk siis aeglast dopamiini.
Kiire dopamiin ja lähisuhete konkurendid
Eelmisel korral kirjutasin kiirest ja aeglasest dopamiinist. Kiire dopamiin on kaasajal väga kergesti kättesaadav ning pingutamine ja keskendumine on saamas üha marginaalsemateks oskusteks. Seetõttu (kahjuks) kahaneb pikemas perspektiivis võime, huvi ja motivatsioon partneri leidmise protsessi ja suhetesse panustada.
Partnerlussuhete üha suuremaks “konkurendiks” on saamas inimeste isiklik areng, hobid ja eneseteostus. Järjest suurem osa just edukatest inimestest saab kogu vajaliku tunnustuse ja motivatsiooni läbi oma karjääri edendamise, loovtegevuse või ühiskondliku mõju. Kui dopamiinivajadus on rahuldatud, ei pruugigi neil inimestel tekkida huvi luua lähisuhteid. Kuid eduga kaasneb üks oluline risk: suutmatus edu puudumisega toime tulla, ja jõuame taas lähisuhete olulise “boonuse” juurde: siit saame kuuluvust ning turvatunnet, mis aitab keerulisematelgi aegadel usku ja lootust leida ja hoida.
Lähedaste partnerlussuhete loomist mõjutab ka tohutu võimaluste hulk ja info üleküllus. Sotsiaalmeedia kiire sisuvool ja meelt lahutav veeb annab piiramatult visuaalset stimulatsiooni ja infot, tutvumisrakendused pakuvad küllusliku valiku uusi võimalikke partnereid, aju saab pidevalt uusi ja üha tugevama mõjuga stiimuleid. On üsna loogiline, et klassikalise, panustamist ja aega eeldava ja alles kusagil tulevikus rahuldust pakkuva partnersuhte loomine pole eriti atraktiivne valik. Kui vanast harjumusest paarisuhte poole püritakse, siis on üsna suur tõenäosus, et vastusena esimestele ebamugavatele hetkedele või juhul, kui tajutakse suhte mitte piisavalt kiiret või liiga kiiret arengut, suhe katkestatakse.
Hormoonid, lähedus ja keha tarkus
Naiste kogu hormonaalsüsteem on tihedalt seotud östrogeeni tasemega. Kõrgem östrogeeni tase võimendab dopamiini mõju – seepärast on just ovulatsiooni ajal kõrgem nii sotsiaalne aktiivsus, erutuvus kui ka motivatsioon. Hormonaalset tsüklit pillide või muude hormoone eritavate vahenditega manipuleerides mõjutame suure tõenäosusega ka dopamiiniga seonduvat.
Meestearst Mergus Punab kirjutab, et meestel võimendab dopamiinireaktsioone kõrgem testosterooni tase. Kuid kõik arenenud riikides läbi viidud teadusuuringud näitavad kiiret testosterooni taseme langust ajas. Ühe põlvkonna jooksul on keskmine testosterooni tase langenud 20–40 protsendi jagu.
Lähedased suhted, sügav intiimsus ja jagatud eluga seotud nii kehalised kui ka vaimsed kogemused on väga erilised, seesugused, mida digitaalne keskkond mitte kunagi ei suuda pakkuda.
Mida saame heade suhete toetamiseks teha? Ole teadlik oma dopamiinihankimise strateegiatest. Kui sina ei juhi dopamiini, juhib dopamiin sind. Kui arendad kiire dopamiini taltsutamise oskust, siis üsna kiiresti taastub loomulik iha aeglase dopamiini järele ja suureneb su soov teha elus rohkem “tõelisi asju”.
Mina usaldan meie füüsilise keha tundlikkust ja tarkust: inimkeha lihtsalt ei talu pikaajalist stressi ja ülemäärast stimulatsiooni. Pikemas plaanis eelistab keha pigem rahulikumat, tasakaalustatud ja harmoonilist toimimist, kus võrdselt olulised on nii pingutus kui lõdvestus. Väärtustagem lähedust, kokkusaamist ja kohtumisi. Panustamist headesse suhetesse ja suhetele pühendumist ja pingutamist. Kuigi TI (tehisintellekt) tundub nii mõistev, aktsepteeriv ja kena — ta on siiski vaid algoritm, mis on õppinud vastama su ootustele.
Emotsionaalne ja füüsiline lähedus on läbi kogu evolutsiooni olnud kõrge prioriteediga ja seetõttu pika ajalooga bioloogilised vajadused. Selle seisundini jõudmine võib olla praeguses mõistes “kulukas”, aga sellega käib kaasas väga suur ja positiivne mõju ning kasu, nii psühholoogiline kui ka kehaline. Su dopamiiniringlus võib vajada personaalsemat lähenemist.