Autor: Angela Saks
Holistiline regressiooniteraapia on aidanud paljudel inimestel tuua oma ellu rohkem rõõmu ja rahulolu, parandada suhteid, terveneda haigusest või leevendada kaotusvalu.
Meil kõigil on oma tegusad ja rõõmsad päevad ning oma niinimetatud nullpäevad. Täiskasvanutena leiame tihtipeale õigustust oma väsimusele või ärrituvusele, märkamata korduvaid mustreid, ennast mahategevaid uskumusi või teadvustamata sügavaid hingehaavu. Käime tööl, hoolitseme pere eest, teeme trenni ja veel palju muid toimetamisi. Ja siis veel lapsed.
Usun, et enamuses peredest on mõistmine, üksteise toetamine ja abistamine iseenesestmõistetav. Kodus või väljaspool tekkinud ebakõlad arutatakse läbi ja kõigil on tunne, et neid mõistetakse ja neist hoolitakse ka siis, kui juhtub mõni apsakas. Kahjuks aga märkan nii oma õpetaja kui terapeudi tööd tehes, et kurvastavalt palju on neid lapsi, kes on oma hinges oma muredega üksi.
Mõnikord arvatakse, et kui tagada lapsele materiaalne turvalisus, siis kõige muuga peab laps ise hakkama saama. Kindlasti saabki. Omal moel. Just nii, nagu oskab ja suudab. Laps kasvab varakult iseseisvaks ja teab, et parim on loota vaid iseendale. Aga võib minna ka teisiti: kuhjuvad murekoormad ja tasapisi saab rõõmurullist endassetõmbunud, ümbritsevast eraldunud arvutisõltlane.
Lapsed ja teraapia
Üha rohkem täiskasvanuid leiab tee teraapiasse. Mõned tulevad, sest olukord on muutunud talumatuks, mõnel on teadlik soov oma elus muutusi teha. Lastega on lugu keerulisem, sest laps iseseisvalt ei oska ega saa kõiki oma valikuid teha. Laps otsib ja vajab tuge eelkõige ikka oma vanematelt.
Õpetajana koolis töötades tajusin, et lastel on tihtipeale raske iseennast või oma käitumist märgata, oma vajadusi teadvustada ja oma emotsioonidega toime tulla. Tegelikult on sama ju ka täiskasvanutega.
Eestis napib lastepsühhiaatreid ja lastega tegelevaid psühholooge. Ametisolevad koolipsühholoogid on enamasti ülekoormatud. Vajadus abi järele aga näitab kasvutendentsi. Üks paljudest võimalustest on holistiline teraapia. See sobib lastele hästi.
Paljud eri vanuses lapsed, kes on holistilises teraapias käinud, on hiljem tagasisidet andes märkinud, et nende õppeedukus koolis paranes, nad on leidnud endale uusi sõpru või uue hobi, uksed kodus enam ei paugu ning pereringis arutletakse varasemast palju avatumalt ja ausamalt.
Peremustrid ja vanemate roll
Vanemad ei ole süüdi, et nad ei oska alati lapse probleeme märgata. Sageli on neil endil samad või sarnased teemad. Laps on peresüsteemi osa ja kannab endas peremustreid.
Kord pöördus minu poole pere oma 10-aastase lapsega põhjusel, et laps kiusas kodus oma väikest koera ja käitus temaga kohati üsna vägivaldselt. Seansil rääkis laps oma neljajalgsest sõbrast väga hoolivalt. Jutustasime, joonistasime, mängisime. Laps rääkis, kuidas ta oma koera riidesse paneb ja toolile istuma sätib ning paigal püsida käsib.
Uurisin uudishimulikult, kuidas selline mäng koerale võiks meeldida ja kas ehk koerale võiks mõni teistsugune mäng paremini sobida. Pikemalt mõtlemata vastas laps mulle: „Aga ema teeb minuga samamoodi.“
Pärast seanssi rääkisin lapse loal sellest ka vanematega ja arutasime, mida nemad saavad oma käitumises muuta ja kodus teisiti teha. Mõnikord me ei tule ise selle pealegi, kui suurel määral lapsed oma eakaaslastega või koduloomadega suheldes ema või isa käitumist matkivad.
Usaldus kui tervenemise alus
Usalduslik suhe lastega on ülioluline. Aga oi, kui kerge on see mõnikord kaduma. Olen oma väikeste klientidega töötades näinud, kuidas pärast usaldusliku suhte taastamist vanematega on laps justkui avanenud ja varasemad raskused unustanud.
Üks teine pere, kes oma 9-aastase tütre pärast teraapiasse tuli, muretses selle pärast, et tüdruk kiusas oma viis aastat nooremat venda. Tookord tulid esimesele seansile ema ja tütar koos. Ema rääkis sõbralikult, kuid lapsele etteheitvalt sellest, kuidas tütar kodus väikest venda kiusab, mispeale teatas tüdruk üsna jõuliselt: „Aga sina teed minuga ju täpselt samamoodi.“
Hiljem kirjutas tänulik ema, et see vestlus avas tema silmad ja ta mõistis, millised on tema enda hingehaavad, mis sellist käitumist põhjustavad. Teraapia käigus tervendas ema oma suhteid enda emaga ja töötas läbi peremustreid. Pärast seda polnud tütrega enam seanssi vajagi.
Lapse lein ja süütunne
Oluline, kuid minu arvates avalikkuses ja sageli ka pereringis liiga vähe käsitletud teema on lein. Lein ei ole seotud ainult inimese surmaga. Ka lemmiklooma surm või olukord, kus lemmikloom antakse ära, toob kaasa leina. Iga lahkumine on kaotus ja sellega kaasneb lein. See on elu loomulik osa.
Iseseisvalt aga ei oska lapsed sellest aru saada. Nad vajavad selgitust ja tuge. Vanemate lahutuse või ühe vanema eemale kolimisega pikemaks ajaks tulevad lapsed seda kergemini toime, mida arusaadavamalt neile olukorda selgitatakse. Lapsel on oluline mõista, et tema ei ole selle olukorra põhjustaja ega süüdi.
Mulle meenub lugu, kus 10-aastane poiss jäi hätta oma õppimisega. Kunagi rõõmsameelne, lahtise peaga ja igati uudishimulik poiss oli tõmbunud endasse ega tulnud enam koolis hästi toime. Kui teraapiaruumis kokku saime, rääkis poiss sellest, kuidas ta kodus toimetab, süüa teeb ja ka väikese venna eest hoolitseb.
Umbes aasta varem oli isa nende juurest ära läinud ja uue pere loonud. Poiss oli kujundanud veendumuse, et isa läks ära tema pärast. Ta arvas endamisi, et nüüd peab tema vastutama ja hoolitsema, et emal ja väikevennal hea oleks. Kõige olulisem oli, et laps vabanes süütundest ja mõistis, et tema ei ole isa äramineku põhjus.
Kokkuvõte
Igapäevarutiinis kulgedes ei pruugi me arugi saada, kuidas oleme jõudnud asjad „üle võlli keerata“. Kõrvalseisja emotsioonivaba pilk on tihtipeale abiks, et märgata.
Mõnikord pole rohkemat vajagi kui olukorra ausat teadvustamist, et saaksime teha soovitud muutust. Jah, tõesti – mõnikord on mõistlik ka lapsega teraapiasse tulla. Teraapias ei otsi me süüdlast, vaid lahendust. Otsime üheskoos teeotsi, mis viivad suurema mõistmise, austuse ja läheduseni. See loob turvatunde, mis elu vundamendina kannab.
Angela Saks
Holistilise regressiooni terapeut